Minu teine maraton. Ehk 4-päevane Hiiumaa trip plaanitult koos lastega ja planeerimatult ilma kassita

Tõenäoliselt oli mul sügisese maratoni finišijärgne oksemaik meelest läinud, kui selle aasta veebruaris end uuele maratonile kirja panin… Sest mulle nii kohutavalt meeldib Hiiumaa!

NELJAPÄEV

Plaani kuidas tahad, alati läheb asjade pakkimine kiiremaks kui tahaks. Isegi siis, kui sain „2 vaba tundi“ tänu vihmasajule, sest muruniitmine jäi seetõttu enne reisi ära. Kuna idee oli lastele ka rattad kaasa võtta, siis leidsin kuurist küll rattaraamid autokatusele, aga nende kinnitamisega ma hakkama ei saanud ja kartuses, et need rattad siis sõidu ajal ära lendavad sealt (mul on auto katuselt sõidu ajal ära lennanud fotokas, pumbo iste, tort...), oli plaan B toppida need autosse. Mina hakkasin kohe esirattaid alt monteerima, aga kruvid olid kinni kiilunud ja ei midagi. Lisaks avastasin, et Jete oli naela otsa sõitnud viimati, sest tagumine kumm oli täiesti tühi. Õigel ajal õiges kohas aga hüppas läbi Kristi (loe: minu sõbranna, kes ka Hiiumaale suundus), kes oskuslikult 16” ja 20” rattad lihtsalt pagassi (sujuvalt!) pani. Ja mina lootsin kuldsete kätega Vello (loe: laste Hiiumaa vanaisa) peale seoses katkise kummiga.  

Tund enne ärasõitu panin tuppa kinni ka Ventsu (loe: valge kass), et ta enne sõitu jalga ei laseks. Pool tundi enne sõitu avastasin, et tomatid on kastmata ja jooksin pool tundi kastekannuga hoovis ringi. Kui aeg oli Ventsu võtta ja sõita lasteaeda laste järgi, siis – toas oli vaikus… Kass? Ma vaatasin igale poole – voodites tekkide alla, mängunurgas nukkude korvidesse, garderoobis riiete alla, vannitoa korvidesse, diivani taha jne. Mitte kusagil. Püüdsin meenutada, millal ta uksest välja lipsas? Kell juba oli 13, vaja lapsed tuua aiast, enne kui teised kõik lõunaunne jäävad. Kiirustan lasteaeda, minu omad istuvad oodates oma rühmades toolidel juba üksinda. Lapsed autosse ja plaanitud otse suunaga Hiiumaale sõidu asemel tagasi koju. Kassi otsima. Uksed kõik lahti, valved maha, maja, kuur, garaaz – jooksen sisse-välja, karjun kassi, ei midagi. Taaskord toas täielik üldkontroll. Vaikus. Praamiaeg läheneb. Oeh. Lukustan uksed ja istun autosse ja saadan SOS sõnumi Avele (loe: minu sõbranna ja kassiomanik), et kui ta näeb Ventsut õues, saaks talle süüa panna paar päeva või enda juurde võtta.

8h hiljem on Ave mul kodu ukse taga ja näeb läbi välisukse klaasi kassi – toas! Müstika – kas kassil on niipalju mõistust, et nähes enne oma reisipuuri esikus, ta peitis ennast meelega ära ja hoidis hinge ka veel kinni, et ma teda üles ei leiaks? Isegi krõbuskite krabistamine ei meelitanud teda välja! Ühesõnaga sai meie Ventsu 4-päevase Hiiumaa tuusiku asemel komandeeringu Ave juurde oma poolvenna ja veel ühe suure nurruja juurde. 

Ma olin sellest edasi-tagasi traavimisest täiesti läbi, riided kleepusid selga ja reis oli alanud! Maraton? Kuidas, ei tea... 

Ahjaa, neljapäeval õhtul päästis Mats Hiiumaal kuldnokapojad. Mina jutustasin õhtul Urvega (loe: laste Hiiumaa vanaema) just köögilaua taga kui Mats äkki tuli ja aknasse viitas – kass! (PS. Me olime teisel korrusel). Ja seal see kass siis oligi – istus õunapuu otsas linnupesakasti otsas ja õngitses linnupoegi. Meie hädakisa peale lasi naabrikass vastumeelselt jalga. Linnupojad jäid puutumata! Ma oleksin nii ägeda pildi saanud sellest kaadrist, aga pojad olid loomulikult tähtsamad. 

REEDE 

Kavas oli täna „soojendustrenn“. Kuna reedel oli nii palav õues (umbes 22 kraadi) ja õhk ei liikunud absoluutselt, siis soojendusjooksu ma ei jaksanud küll teha, ei olnud mingit soovi panna tosse jalga ja jalga maast lahti tõsta. Püsti tõustes käis pea ringi ja põlv ka valutas. Õnneks ei kirjutanud Einar mulle kavasse sisse ka, mida soojenduseks teha, oli lihtsalt soojendustrenn. Läksin ujulasse ujuma. Oh, kuidas mulle meeldib maaelu! Sõita seeliku lehvides korviga jalgrattaga (laste vanaema oma) ujulasse, ujumisasjad ees korvis... Ujula oli vaid minu päralt, mõnus jahe vesi… 1 km ujumist ja kujutasin ette seelikulehvides tagasi sõitmist kui pilk aknast välja pani kulmu tõstma – väljas sadas. Mismõttes? Ohkasin ja astusin õue ja ohkasin veelkord. Rattarestis oli nüüd kolm korviga ratast, üritasin pingsalt meenutada, millisega mina tulin :). Ülejäänud terve päeva ma stoilise rahuga blokkisin ära kõik laste ettepanekud kogu aeg midagi teha ja kuhugi minna, ettekäändega, et ma pean täna puhkama homseks. Noh, jalgrattaga küll käisime natuke sõitmas ja sulgpalli mängisime ka siiski. Ja homne ilmaennustus oli täitsa ilus – umbes 14 kraadi ja õrn vihmasadu pealelõunal. Ideaalne!

LAUPÄEV 

Paaalaav... Stardipaika jõudes näitas autos 23 kraadi. Soojendust ma ei teinud, sest mul oli niigi soe juba.

Algus oli vägagi hea! Allamäge, samm oli kerge, viimasel hetkel enne starti otsustasin veel nokamütsi pähe panna, mis oli õige valik. 5km aeg oli 24.31. Sain ühte rütmi ühtede meestega iluisti, sest vastutuul oli väga korralik kohati ja üksi oleks veel raskem olnud. 10km aeg oli 49.18, väga hästi. Paraku minu kaasjooksjad keerasid siis otsa ringi, sest nad olid poolmaratoni mehed. See minu hea tunne kestis 14km lõpuni. Alates 15km-st oli mul ainult üks soov – ma tahan katkestada. Ko-hu-tav. Pilt läks topelt, tulid külmavärinad, kuigi rajal oli pea 30 kraadi. Igas punktis kallasin endale topsidega vett peale ja üritasin juua. Poolel maal oli aeg 1:50.34. Tempo kukkus mühinal viimase 5km-ga. 22 km juures hakkasin esimest korda käima. Mõtlesin, et tiksun esimese punktini ja palun auto kutsuda, no nii raske oli selles kuumuses. Aga siis tuli tagant reipama sammuga Nele ja innustas mu kaasa (suur-suur tänu temale, muidu mind vist ei oleks protokollis). Ma tegelikult alguses ei teadnud tema nime, aga tutvusime rajal siis ja saime teada, et oleme meili teel tööasju ajanud :). Kulgesime koos umbes kümmekond kilomeetrit. Vahepeal käisime. Eriti pärast joogipunkte, siis oli väga raske end liikuma saada uuesti. Kunagi varem ei ole ma jäänud seisma joogipunktides ja lihtsalt seisnud ja joonud. Nüüd aga oligi kinnisidee jõuda ühe punkti juurest teise juurde. Kusagil 30 km kandis oli joonisest juba kõht vett täis, aga paarsada meetrit peale punkti, huuled kuivasid juba. Lõpuks ei saanud enam juua, lihtsalt kastsin end üle. 22-32 km keskmine tempo oli 6.32 (minu plaanitud 5-5.10 asemel :)). Kusagil sealkandis trehvasime ühes joogipunktis Eikot rattal ja temast sai suur abiline vee manustamises. Sellistel hetkedel on suureks motivatsiooniks, kui keegi lihtsalt ergutab kõrval, et sa ju suudad! Ma teadsin küll, et nüüdseks ainuke eesmärk on lõppu jõuda, absoluutselt ei huvitanud koht, aeg, tempo. Vahepeal küll 10 km enne lõppu käis peast läbi, äkki jõuab 4h-ga finišisse, aga sellele ideele lõin suht kohe käega, kuigi mõned km-d sain isegi ~5.30 temposse enne lõppu. Nii kurb tegelikult, sest 3 nädalat varem jooksin 32 km 5.16 tempoga madala 144 pulsiga ja enesetunne oli kerge ja hea. Aga siis ei olnud muidugi ligi 30 kraadi sooja ka... Finišis 4:08.33. Rekordgraafikust lahkusin juba 23 km peal. Tõneline kannatusterada, kus 27 km jooksul oli mõte ainult sellest, milleks...   

Ma sain naistest auhinnalise 5. koha. Autasustamisel, mis toimus kümmekond minutit peale minu lõpetamist, oli suht piinarikas seista, tahtsin kükitada, aga no poleks ju viisakas olnud. Kokku lõpetas 14 naist. Mehi lõpetas 51. Kokku lõpetas 65 ja mina olin 31.   

Jete oli kirjas 3,7 km võistluse peal ja Mats silkas ümbes Kõpu tuletorni paar ringi. Ja enne seda sööstis rattaga Kõpu jalamilt allamäge kukerpallitades. Lenks kõver ja rattakell katki taas. Tuleb kolmas kell juba osta.  

Kuna Jete start oli koos minuga ja Matsi oma natuke hiljem, siis sain alles hiljem teada, et Jete sai kuni 18-aastaste noorte arvestuses 3. koha! Väga tubli!  

Tulin just saunast ja jõin üle pika aja ühe õlle. Vello ilusti küsis, kas ma ikka oskan õllepurki lahti teha :). Hea, kui on keegi, kes hoolib. Ja siis monteerisin Matsiga tema sünnipäevakingiks saadud Lego seguautot kokku. Hea, kui on keegi, kes vajab.


Eelmine
Minu esimene suusavõistlus. Ehk sünnipäev Tartu maratoni rajal.
Järgmine
Proovige ise Tartu Maratoni esikolmikusse saada. Ehk minu teine TM.