Minu neljas Expedition Estonia ehk mõtete virrvarr

Talvel kirjutas Merle mulle, et tal on mõte. Teha 1+3 tiim. Mitte 3+1 nagu tavaliselt. Nii kihvt! Mulle mõte meeldis ja tundsin end vahvasti, et ta minu peale mõtles seda mõtet realiseerides... 🥹. 

Siis oli kevad. Minu siseelu ameerika mägede virr-varr. Kui ühel kõige sügavamal lohus olemise hetkel kirjutasin tiimile, et kas neil minu asemele on äkki olemas ka plaan B, sest ma ei tea, kas olen siis teovõimeline suvel. Üks Merle sõbranna oligi kohe valmis asemele tulema! Mis aitas mul veidi rahu leida enda sees, et ma ei ole suvel olukorras, kus peaksin tiimi vahetult hülgama, kui katki olen. Talvel käis jutust läbi ka meie orienteerumisklubi Põrgupõhja tiimi esinduse jutt ja kutsuti veel paari tiimi ja kui ühel hetkel tundsin, et vist saan hakkama oma deemonitega, siis otsustasin, et mul pole õigust enam tagasi küsida oma kohta esimeses tiimis, aga olgu, teeme oma klubi tiimi. Soovijaid oli rohkem kui kohti tiimis, oli segadust ja klapitamist, aga selline ta siis sai - Veiko ja Rain said Openist üle toodud ja Joonas ja mina ka lisaks ja panime kirja.

Ühesõnaga, rikkusin traditsiooni minna Expeditionile võõraste meestega, kellega kohtun esimest korda alles võistluspäeva hommikul nagu kahel eelneval aastal oli 🤓. Sest selle tiimi mehi ma teadsin juba veidi üle aasta! 

Ega ma ei tea, kui valmis ma olin. Füüsilist ikka. Mentaalselt - proovisin, et mõtlen päev korraga. Käisin terve kevad nädalavahetustel kolamas ringi rattaga, jala, ujusin päris palju. Kuna olen ju ka veidi otsapidi korraldustiimis sees kujundajana, siis teadsin ju ette, kuskandis rada hakkab kulgema. Aga loomulikult olin kuss, ei piiksatanud mitte midagi mitte kellelegi, ka loomulikult oma tiimile mitte! Aga ei saa salata, et selle aasta võistlusraja ääres on mul nii palju minu kohti... kohti, kus olen ringi kolanud, hetki, mida armastan ja kus on nö pelgupaigad, kuhu mõnikord põgenen ja olen paar päeva see "kass-kes-kõnnib-omapead"... PS. see vetsuhari siin pildil on ratta puhastamiseks 😝


Ehk siis, selle aasta võistlusskeemil on palju minu jaoks olulisi kohti, mida võistlejad muidugi ette ei teadnud, ja ees ootas selline väljakutse:
Päev varem saatsin oma tiimi meestele visuaalse pildi ja pika meili loeteluga, mis ma vahetusala kottidesse panen - kui pole varem osalenud ehk on ikka lihtsam nii! Mäletan oma esimest korda ju, kui kõik tundus nii keeruline! 😵‍💫

Sõit Võsule ja Rakverre

Ööl vastu reedet nägin kummalist und, millest hommikul üles ehmusin - Mats oli salaja võtnud minu ratta ja midagi sellega oli juhtunud. Ta ütles, et see varastati ära. Olin paanikas, kuidas! Siis ikka selgus, et vist ikka ei varastatud, aga see läks katki ja on kuskil põõsas. Ohkasin kergendatult. Otsisime ratta üles ja see oli jumalast mõlkis! Esimene ratas oli kõveraks sõidetud ja tükid rippusid siit ja sealt.

Ma ei tea, mida see unenägu siis nüüd tähendas. Tagantjärele mõeldes päris kõhedust tekitav ettenägemine. Ma isegi meestele tol hommikul kirjutasin chatis, et te ei taha teada, mida ma öösel unes nägin oma rattaga seoses...

Võistluskeskusesse Võsule, kuhu tuli finišiala, jõudsime liiga vara, mis tähendas, et saime hea parkimiskoha. Ja siis ei olnud midagi teha tund aega, ootasime, kui Veiko meie ratastega jõuab linnast, kus ta need ilusti läikima lõi! 🤩 Aga see melu mulle meeldib, mis siis juba hakkab tekkima! Järjest tulevad tuttavad, kellega kõigiga olen tutvunud justnimelt taolistel ACE korraldatud üritustel. Keda nägin esimest korda Expeditionil kunagi, kellega murdsime Taliharja pakast aastaid tagasi. Väga vahvad inimesed, keda on tore tunda ja teada 😇.

Sellist stardipalavikku nagu ei olnudki. Kõik oli kuidagi... rahu... Tiimikotid bussi ja rattad suurde logistikaautosse ja starti Rakvere poole, kus asus stardikeskus! Kui Rakveres rattaid maha tõsteti, selgus, et Joonase ratta esirehv on null-tühjaks vajunud selle sõiduga seal kaubikus. Ehmusime, et mis nüüd siis! Enne starti juba ratas katki! Veiko ütles, et hoolduse ajal oli ka juba veidi keeruline seda rehvi saada ilusti täis, aga siiski sai. Eks pumbati seal ka uuesti täis, lootuses, et peab. Etteruttavalt - pidas lõpuni.

Kaartide planeerimisel mina olin veidi tõre vist, vabandust 🫣. Ma võtan mingeid asju vist liiga tõsiselt... Ma ehmusin täiega ära, kui käis läbi ettepanek, et lähme enne starti restorani sööma kuhugi veel ja planeeringu saab ju teha linnulennult. Vaidlesin vastu, et ei saa! Me ei saa seal hakata ju iga ristmiku peal seisma, et kuhu nüüd. Etteruttavalt - saime küll 🤣. Olgu, restoraniplaan asendus pizzade tellimisega kohapeale, minu rahustuseks! Aga no ka siis - kes rääkis telefoniga, kes hiilis sõpradega lobisema, kes tegeles oma varustusega - ühesõnaga ma vaatasin veidi kõrvalt, et appi, kuidas me küll seal rajal hakkame kulgema! Aga mehed ise olid kõik chill, no ju siis kulgeme! Kuidagi 🥹. Sest lõpuks ikkagi sai need jooned markeriga kaardile tõmmatud. 


Siis sõitsime raudtee juurest võistluskeskusest keskväljakule, kus oli start. Kusjuures, mina Rakvere ju ei tunne ja ma ei tea, kuidas võõrad (k.a. välismaalased) tunnevad, sest kõik hakkasid mingi aeg suvaliselt veerema kuhugi, aga otseselt ju kaarti selleks polnud ja telefonid olid ju kõik maha jäetud kohusetundlikult, et teed kesklinna saaks otsida mäpi äpist. Enamvähem, keegi oli kuskil silmapiiril ja selle kesklinna üles leidsime.  Proloog 3 km, aeg 0:13 (R 21.00 - R 21.13)

Enne päris võistlust oli väike proloog. See seisnes selles, et anti kätte mingi igivana Rakvere kaart ja seal oli vaja võtta 4 punkti vabas järjekorras, kus igas punktis sai "loa", millega sai teatud punktides lisakaardi või punkti võtmise võimaluse edasisel rajal.

See proloog läks meil päris ilusti, kuni... Joonas entusiastlikult arvas, et ta nüüd proloogi viimasest punktist starti sõites vahetab sõidu pealt kaardi ära ratta kaardihoidjal, mis tähendas seda, et ühel hetkel vaatasin üle õla ja nägin, et ta oli käpuli maas, ratas külili! 😮 Esimene ehmatus oli kohe see, et ta kukkus! Karjusin teistele ees, et oodake, Joonas kukkus ja keerasin otsa ringi. Aga ei kukkunud. Kuid kaardid lendasid kõik ära kaardihoidja pealt ja need olid kõik maas laiali. Korjasime need suva kokku ja toppisime kaardihoidja vahele tagasi ja edasi... stardipiiksu tegema. Mul oli tast nii kahju! Sest loomulikult oli ta ise ju kõige rohkem ehmunud ja löödud sellisest asjast. 


Ratas + Porkuni ujumine + jooksusutsakad kokku 110 km, aeg 9:35 (R 21.13 - L 06.35)

Action nr 2 ehk KP 2. No kus mujal kui üleval künka otsas Tarvase kuju juures. Sinna oli tekkinud pikk looklev järjekord, et SI piiks teha. Joonas oli veidi meist ette suutnud sõita - ju ta tahtis leida hetke, et korra kaardid uuesti järjekorda panna kõik. Ma veel mõtlesin, tubli! Sai oma piiksu varem ära teha, et likvideerida kaartide kaos ja siis keerasime seal kõik otsa ringi KP 3 poole ja... siis ütles Joonas KP 3-e jõudes, et ta unustas ju piiksu teha seal eelmises punktis! 🤣😭 Tagasi... (võibolla poleks pidanud kah... tagantjärele olen aru saanud, et neid osade liikmete piiksu-unustamisi vist oli teistes tiimides omajagu ja tundub, et andestatakse kõik siin... Rogainidelt on meeles siis alati resoluutne puuduv punkt, aga noh, siin võistlusel mitte.. õnneks või kahjuks - eks reeglites silma kinni pigistamine teeb osalejad lohakaks ka edaspidi... 🤓


Action nr 3 ehk... ei pea kaugele edasi minema ehk KP 3! Jõuame sinna punkti, kui kõik seal sõidu pealt nagu piiksutavad ja edasi kihutavad kui mina äkki hüüan, et see on vale punkt! Sest sellel KP märgil oli all kiri OPEN ja noh.. Mina ju need KP tähised tegin, ma tean väga täpselt, mis ma sinna tähisele kirja panin peakorraldaja juhtnööre järgides - OPEN kirjaga KP on ainult OPEN raja KP! Järelikult mitte meie ju! Me oleme EXPEDITION rajal ju! Osad tiimid ühinesid seal meie ringituuseldamisega veel... ja ikka jõudsime tagasi sama KP juurde... No kõik ju klapib - teed, ristmikud... Kaua me seal juurdleme, sõitsime edasi... Tegelikult tunnen ennast veidi pahasti küll. Kes meiega koos jäid seal passima, sest ma ütlesin, et see ei saa meie punkt olla. Kuigi polnud ju minu süü, et ju olid lihtsalt punktitähistused vahetusse läinud neid kohale paigutades kellelgi... Ei teagi, kas siis keegi teistest tiimidest väga ei lugenud neid kirju sealt alt või mis... Profid muidugi ju ei vaatagi alati numbrid, kui nad on 100% kindlad punktikohas, siis nii on ja lähevadki hooga edasi...

Siin väiksed väljavõtted KP 3 peata olekust - vasakpoolne kaart oli avalik jälgimislink ja jälgijad kindlasti ei saanud aru, miks me sinna tiirutama jäime kuigi punkt ju oli olemas juba (panin märgid ka peale, mis looduses olid üleval vahetusse läinuna), parempoolne oli meie kaart ehk me ei teadnud kus on openi päris punkt.


Tegelikult vist oli juba mingi stressialge sellega üleval... Algus oli nii üle kivide ja kändude ja mina isegi mõtlesin, et tegelikult nüüd kulgemegi lihtsalt ju iseenda jaoks ja prooviks mingi sünergia ja rütmi ikka üles leida! 😊 No ega me ju polekski mingi koha peale trüginud, aga ikkagi ju tahaks võistlusel tubli soorituse teha võimalusel! Arvestades kõikide tiimiliikmetega, eesmärk oli ju leida sobiv kulgemise tempo kõigi jaoks jooksvalt ja nautida protsessi... 

Sest orienteeruda ju oskavad meil kõik väga hästi! (ma ei mõtle siinkohal iseennast, sest mina olin praegu kõigest legendilugeja), aga noh... rattaorienteerumine sõidu pealt ja suure mõõtkavaga on siiski midagi muud veidi... ehk KP 5 ja 8-9 olid lihtsalt toredad orienteerumisvead, kus sai tõusumeetreid koguda 🫣 . Kusjuures kokku tuli finišiks 1920 tõusumeetrit!


Väikse tünga tegi ka rajameister meile, vist enda teadmata või meelega 😛, kontrollides osalejate tähelepanelikkust ja orienteerumistäpsust. Nimelt KP 16 legend ütles mälestusmärk ja sinna punktirõnga juurde sõites oligi tee ääres põõsaste varjus üks mäletsusmärk kohe - seal oli väga palju tiime sel hetkel juurdlemas, et on ju mälestusmärk, aga päris nagu ei klapi ka vist. No jah! Õige KP-mälestusmärk oli vaid tsipa eemal sama rõnga sees ju... Ma veel tegin igaks juhuks uduse pildi ka kohe alguses, et äkki on KP varastatud. Aga siis ikka mass tiirutas veel seal ja leiti õige ka üles. 


Väike ehmatus oli ka KP 18 ligi, kui sõitsime seal niitude ja kuuskede vahel rivis lohades ja ühel hetkel vaatan seljataha, üks liige kadunud. Keerasime ringi ja hõikame, vaikus... Aga ees ristmik ja teadmatus, et kus ta siis nüüd läks! Tuli välja, et jäi ketti panema peale rattale peale KP-d. Oioioi... nii ei tohi ju teha vaikides, sellisel hetkel tuleb karjuda, et tiim ootaks, iga hetk ju ei saa kogu aeg pead keerata, kas kõik on taga olemas... Edaspidi aegajalt hakkasin hõikama, kas kõik on koos.

Olgu, ma kindlasti ei hakka igat punkti läbi lahkama 103-st punktist! 😵

Ühel hetkel mõtlesin, et orienteerumise teatejooksudel on vist lihstam - annad teatevahetuse üle ja jooksed üksi edasi 😅. Sorry! Aga see koostöö oli meile ikka paras väljakutse, eriti alguses! Üks kaardilugeja on ühes kohas, teine teises kohas, kummalgi oma nägemus, aga koos ei aruta. Kes tormab sinna, kes tormab tänna. Ühel hetkel kui üks oli ühe ja teine teise teeotsa juures, et just nende tee on õigem valik, ahastas kolmas keskel ilma kaardita, et ta kohe plahvatab 🤣. Mul hea targutada, minu roll oli vaid legendi vaadata ja öelda, kas punn on kivi, teede rist või jõe käänak vms 🫢

Samas läks meil väga tublisti need lubadega kõverpeeglite varemed! Seal aru saada kottpimeduses, millises võsanurgas on peidus mis vare kümnete seast peeglisse keeratud kaardiga, huuh...! Aga seal vist oli ka see nipp, et neid kaarte anti ainult 1 per tiim ja siis ei saanud erinevaid teevalikuid tekkida ju 🫣


Tagasi minu unenäo juurde võistluseelsel ööl... KP 25 ja 26 vahel äkki tunnen metsateel, et imelik krudin on veeredes - vaatan alla ja ehmatusega näen, et esimene rehv on jumalast tühi vastu maad! HELP! Mehed on õnneks oskajad rattaspetsialistid ja uus sisekumm sisse ja väikse käsipumbaga pumpama. See on vist ikka suht tüütu tegevus, vaatasin kõrvalt. Mul ei ole mitte kunagi varem rattarehv tühjaks läinud ei metsas ega maanteel. Alati olen mõelnud, et kui see peaks juhtuma, siis pean kohapeal youtubest vaatama otsinguga - how to change a bicycle tire. Nii tore, et hetkel olid kõik oskajad abilised kõrval! 🤗. Kuigi kurb oli veidi ka näha, kuidas nii palju tiime sõitsid meist siis mööda, kellest meie olime hakanud tasapisi mööduma, kui esimese osa segadused hakkasid veidi laabuma. No mis teha. 


Porkuni, mu armas kohake! See ujumisetapp tekitas nii palju arutelusid eelnevalt võistluschattides! Paljud osalejad arutasid, mis vahenditega minna - madratsid, rõngad jne. Mina olen käinud regulaarselt veehoidlas ujumas ja tean, et saan oma konnastiiliga avavees ju hakkama küll ka 800 meetrit, et kui on 3x150 meetrit, siis ei ole ju vaja abivahendit nagu.  Kusjuures ma ikkagi alati panen omale ujumispoi selja taha hulpima, kui käin niisama ujumas - emotsionaalne turvatunne seljataga. Aga mõtlesin, et seal ju on nii palju inimesi nagunii ja palju lühemad jupid, pole midagi vaja. Aga kõik ikka plaanisid midagi võtta ju! Mul on igivana lainelaud, mida kasutan tavaliselt talvel looduses istumisalusena-lauana 🙃, küsisin korraldajalt, kas seda tohib kasutada - tohib. OK.

Keegi haaras veel meil taolise asja kaasa, aga kohapeal selgus, et seal saab võtta ka neid suuri siniseid madratseid. Noh, ma ikka läksin oma väikse asjandusega. Teoorias tundus ju imelihtne - hüppa kõhuli peale ja muudkui suma kätega edasi! Reaalsuses... 😅🤡... Paanika esimeste meetritega - see oli nii libe, et ma ei püsinud mitte kuidagi seal peal! Ühel hetkel vaatan, et mehed on kõik omale need suured sinised võtnud. Aga mina!?! Nagu uppuv kass seal siplen oma lauaga. Kõik hakkasid kiiresti ees ära liuglema, kui hüüdsin Joonasele, et võtan ta madratsi otsast kinni ja olen nagu puuk seal taga. Oma lauda lohistasin käes järgi. Võis olla koomiline kõrvalt, kindlasti. Aga lihtsalt konna ujudes ma madratsitele järgi poleks jõudnud... 😔 Esimesse punkti jõudes ütles Rain, et lihtsam on kahekesi madratsil olla kui järgi lohiseda sellel ja kobisin Joonase madratsi peale ja Rain võttis mu laua oma hallata oma külje alla.

Nojah, tehtud need otsad said. Kujutasin seda ujumist palju lihtsamini ette alguses! Kusjuures vesi oli väga soe! Aga väljatulles hakkas kiiresti külm. Kaotasin seal oma kiisu-kõrvarõnga kah ära 😔 pluusi üle pea tõmmates... Proovisin küll ruttu otsida, aga ega ju selle heina seest ei tuvasta... Kuigi kunagi Taliharjal  ma ju siiski leidsin nii üles isegi lume seest, kui ka ühes vahetusalas üks kõrvarõngas kõrvast pudenes...

Peale Porkunit taas ühed minu lemmikkohad - Pariisi-eelsed metsarajad üleval oosidel... Aga seni ma ju olin seal ainult jooksmas käinud! Rattaga oli hoopis teine asi, õnneks küll siiski juurikad rajal ei olnud väga suured. Aga see järsk ja pikk tõus sinna üles, kahju, et sealt pildi unustasin teha. See oli nii sopaseks sõidetud (loe: ronitud) meie sinna jõudmise ajaks, et sealt otse üles ronida koos rattakingade ja rattaga, et alla ei libiseks - aga kuidagi sai ikka ennast sealt üles venitatud. Meie taga üks tiim keeras otsa ringi ja nad läksid veidi ringiga edasi - PS. järgmisse punkti me jõudsime veidi enne neid siiski, seega ronimine oli kokkvõttes kiirem. Ja see singel seal üleval oli seda ronimist väärt!

Sõitsime edasi... kuni ühel hetkel hüüan meestele tagant, et palun tempot alla, ma ei jaksa nii kiiresti! Ja siis veel hetk hiljem... jälle see krudin.. ja rehv tühi 😕. Uut siserehvi ei pannud sel korral, pumpamine. 

Õnneks saime selle pika ratta teha ilusti kuiva ilmaga, sest samu rattapükse, kingi oli vaja ka järgmises rattas ja parem ikka neid uuesti selga panna kui on pigem kuivad kui tilkuvad. Me oleme superteod. Rajameister arvas, et tigu teeb selle etapi 9 tunniga, meil läks 9,5 tundi 🐌🐌🐌🐌

Vahetusalas 35 min

Vahetusalas sain just riided ära vahetatud jalgsietapi riiete vastu, kui hakkas nii tugev padukas! Õnneks olid seal varikatustega matkasöögipiknikulauad ja sai kuivana ära süüa. Tormi tõttu vist küll kadus elekter ära sel hetkel ja ei saanud enam sooja vett teha, seega kohvist tundsin ikka puudust 😛. 

Jalgsi 34 km, aeg 7:25 (L 07.10 - L 14..35)

Nonii, mis siis sellest etapist meelde jäi? Näiteks see, kui üks mees ära kadus meil 🫣. Nojah! Eks ju teada tõde on, et tiim peab koos liikuma. Eks see on õppetund, et oma metsapeatust ei tohiks teha kohas, kus on suur oht, et ei leia ees edasi astuvat tiimi enam üles... No just nii seal rabas juhtuski... Õnneks mõningase hõikumise ja otsimise peale saime taas kokku kõik. Mina ise nii ei julgenud kordagi teha ilma teedeta kohas. Kui tahtsin oma metsapeatused teha, siis alati küsisin kaardilugejatelt ees üle, kas nüüd on mööda teed otse minek, et tean, et saan kohe sõrkida järgi ja ma ei kaota tiimi ära. Kogemused õpetavad 🤓. Sest ega ju loomulikult ülejäänud tiim ei pea sel hetkel kõrval seisma ja ootama... Ja siis tuli üks rabasaarele ujumise KP 53. Me jõudsime sinna just hetkel, kui hakkas tibutama, ruttu riided seljast, karsumm vette, piiks, tagasi mättale vinnata ja riided enne suurt padukat selga. Mõne jaoks on see mõttetu riiete vahetamine, aga võibolla kui tempo on suur, siis jah, polegi vaja - keha saab joostes soojaks ja kiiresti liikumisest nagunii higimärjaks. Aga kuna meil pool tiimi joosta ei soovinud sammugi (🤪), siis ikkagi läbimärgade alusriietega ma oleks ära külmunud seal edasi sammudes. 

Lõpus, kui kõik riided juba on jälle ära kuivanud väljatulnud päikese ja tuulega, siis 100 meetrit enne vahetusala - ees on lai jõgi... Nojah, vööni läbi sumada ja olidki jälle kõik püksid märjad 🤦🏽‍♀️🤦🏽‍♀️🤦🏽‍♀️. Jälle olime ennustatud teost pool tundi aeglasemad!

Vahetusalas 50 min

Seal sai jälle süüa korralikult! Ja kohvi! Palusin Maretil kohe paar tassi teha mulle järjest, nii hea oli isegi see lahustuv kohv sellises pärapõrgus. Ma ei teagi, miks meil siin nii kaua aega läks. 

Ratas 53 km, aeg 3:25 (L 15.25 - L 18..50)

Kuna keha oli jälle jahtunud sellest viimasest jõest, siis sai topitud endale selga liiga palju riideid ja väga ruttu hakkas palav. Lisaks tegid mehed ees nii tugevat tempot, et ma hingeldasin seal rattas taga palavuse ja tempo tõttu ja ühel hetkel siiski hüüdsin ette taas, et palun tempot veidi alla! Kiiresti sõita võib, aga palun mitte kihutada, ma ei jaksa nii. Ja järgmises punktis võtsin jalast kilepüksid ära ja seljast paar õhukest kihti ka maha. 

Jälle mu lemmikkohad! Joaveski, Nõmmeveski... Ühes punktis sai veel üle laia jõe ujuda! Pakkusin meie järel saabunud tiimile lutsukomme kah.

Ja vahetusalale lähenedes, kui minna oli umbes 1 km, siis... minul rehv jälle toss vastu maad, kolmas kord!!! Arvasin, et ehk venitab ära lõpuni, aga no ratas on täiesti juhitamatu ju kui esimene kumm tühi ja võtsin käekõrvale. Rain õnneks keeras ringi ja võttis mu ratta omale lenksukõrvale ja veeretas selle finišisse ja ma sain veidi sõrkida.

Vahetusalas 15 min

Kuna siin ju süüa ei antud, siis läks siin pigem kiiresti. Taas küll rattapüksid-kingad ära ja jalgsipüksid-tossud jalga. Proovisin teha nalja, et rattas pidin mina pingutama, nüüd hakkate teie sörkima, et saate ka pingutada. Aga mu nali ei olnud nagu populaarne? 😂🥹.

Jalgsi 11 km, aeg 2:30 (L 19.05 - L 21.35)

No selles Oandu kandi metsikus looduses jäi meelde see peamiselt, et mina oleksin tekitanud meie tiimile suure probleemi! Ühel hetkel, kui olin teinud just pilti meestest ees laudteel ja kõmpisin neile järgi ja siis KP otsimiseks keerasime teelt ära mingisse hullu nõgesevõssa (mul olid sokid ja lühikesed püksid, muidugi), siis... äkki õudusega avastasin, et mul ei ole legendilehte enam käes! See oli ju minu ainuke vastutus. Tuuseldasin ruttu läbi koti taskud, aga ei leidnud. No selle legendisõnata on ju ikka palju raskem neid punkte leida selle mõõtkava juures! Kui on teada, on see muhk või lohk, on ju palju lihtsam... Ühesõnaga hakkasin veidi tagasi minema koos Rainiga nina maas, et näha seda valget väikseks kokku volditud paberit, kui ühel hetkel, huuh... siiski uuesti rinnataskudi läbi kobades, leidsin selle ühest praost üles. PS. Super hea paberi trükk oli see! Kui palju see paber sai vihma ja voltimist, aga lõpuni välja oli nagu tutikas ja ei lagunenud ära. 

Väga omapärane oli see lõpus läbi mere minek KP 88-sse. Veidi kõhe ka. Juba alguses see pikk-pikk minek kõrkjate vahel, kus talla all ju pind ei olnud ka sugugi kindel - ma ei kujuta ette, kuidas esimesed tiimid selle loha siia sisse tegid! Ja peast käis läbi mõte, et kui peaksin üksi olema siin praegu, siis oleks raudselt klaustrofoobia. Nii hirmus tundus see, et äkki kukun nagu sulps sinna kuhugi põhja ära - võibolla seetõttu, et enne olime ju olnud Porkunil ja seal need ujuvad saared on samasugused kõrkjased ja need on põhjata, kust võib läbi kukkuda saare alla... 

Punktist edasi Vergi sadamasse me tagasi maanteele ei läinud vaid läbi mere. Aerofotoga kaart ju oli olemas, kus oli näha, et seal on kõrgemad kohad, aga proovi sellest seal meres aru saada. Eks nii saadki, kui astud ja hakkab sügavamaks minema. Lisaks oli vist tugeneva tuule eelse seisu tõttu nagunii veeseis kõrgem...

Vahetusalas 25 min

Lõpuks ometi viimane vahetusala! Jälle kuivad püksid kotist, mul veel õnneks olid ühed Reeda laenatud kilekad 😘. Sprotileiva ampsud. Ja kui hakkasin just nõu küsima korraldajalt, et kui meil on 2 kogemustega ja 2 algajat, kas oleks mõistlik jagada paatkonnad nii, et mõlemas oleks kogemusega liige ka, kuulsin, kuidas Rain või Veiko embkumb ütles teisele, et oleme siis koos. Selge, algajad on siis ka koos! 🤣😳. Aga me saime siiski suht okeilt vist hakkama, ette öeldes...

Kuna kogenum tiimipool juba oli merre jõudnud ja meie teine tiimipool veel sättis asju, siis oli paras rabe see minek seal. Oeh, no tõesti. Istusin meie kajakki siis ja no tere talv, mul ei mahtunud oma jalad sinna sisse äragi ju! Põlved olid konksus sealt august väljas. Ehk siis enne mind oli seal sees istunud järelikult väga lühike inimene, kui need jalatoed nii ees olid. Tagasi paadist välja ja korraldaja-Rain näitas, kuidas neid jalatugesid saab reguleerida ja mahutasin oma pikad koivad sisse ära. 

Kajak + jalgsi Käsmu tiir kokku 27 km, aeg 5:20 (L 22.00 - P 03.20)

Mina küsisin veel kaldal inimestelt, et mis tegema peab, kui ümber käime. Väideti, et no ümber te ei käi, aga püsige paadid koos turvalisuse huvides ja siis... hetk hiljem... 🫣🫠 no me siiski nägime neid ju... Pedassaarde jõudes ma siiski jälle torisesin veits... selle eest ära sõitmise pärast ja siis edaspidi oli paatide vahe väiksem 😊.

See kajaki sõit oli iseenesest väga vahva ja mul on hea meel, et me selle tehtud saime. Olime viimane tiim, kes tegi kogu raja ettenähtud plaanis. Peale meid tiimid HIRM ja SOOS ON ASJU enam Käsmu poole ei kajakkinud ja nad keerasid sealt otse alla Võsu poole. Ei tea, kas omal soovil või korraldaja käsul, kuna tuul tõusis ja laine möllas rohkem.

Aga ei salga, oli veidi hirmus küll. Eelviimane ots Lobi neeme tipust Käsmu poole oli nii tugev vastutuul, et ühel hetkel ei saanud enam üldse aru, kas me liigume ka üldse edasi või seisame kohapeal - südaööl keset merd - aerutame nagu segased, aga tugev ristilaine on vastu, peksab paadi nina üles, paat kukub aegajalt kolaki tagasi alla ja vett pritsib näkku... ja kogu aeg on tunne, et reaalsuses seisame kohapeal... Mõtlesin, et tegelikult turvalisuse osas on ju olukord ka suht kehvake... 🙄. Näiteks polnud ju aerud mitte kuidagi kinni ei enda ega paadi küljes. No pilte ma seal päikeseloojangujärgses pimedal merel küll enam ei teinud seetõttu, kartsin aeru kaotada. 

Lisaks oli vist vale konf meil ka see, et sellisel retkel oleks pidanud olema äkki see SOS pakitud telefon ees kajakipõlle taskus enda küljes? Noh, kui päriselt oleks midagi olnud, siis meie telefon oli ju kajaki taga otsas kotis peidus... Ainuke lootus oli see, et ju ehk keegi meie GPS täppi siiski jälgib ja kui see peaks hakkama avamere poole triivima, siis ehk keegi tuleks meid päästma... 😇

Füüsiliselt sain selle aerutamisega (või mõlamisega?) enamvähem hakkama, kartsin küll, et mis siis, kui äkki ühel hetkel lihtsalt enam ei jaksa. Pole ju sellist asja teinud kätega ja aerulihased treenimata. Lisaks pelgasin veidi oma Harku retro päevakul saadud vigastust 16. mail - kukkusin seal nii halvasti, et kui põlv paistetas ümmarguseks kui keedumuna, siis parema käe 3 välimist sõrme käisid vist ka kuidagi nii tagurpidi, et... põlv on tänaseks paranenud, aga sõrmed on ikka valusad rusikasse surudes ja kirjutades veits ka. Ei teagi, mis see siis on, mingi kõõluste rebend, mis loodetavasti ikka paraneb kunagi 😕 Aga aeru hoidmisel õnneks väga ei olnud tunda. Aga õnneks me sinna Käsmu ikka jõudsime! 50 minutit läks see õudne ots vastutuules. Kuigi merevesi oli uskumatult soe, siis väga külm oli sealt välja ronida, et suunduda edasi köieülesannet ja trekki tegema. Mina nendest läbipaistvatest tornidest vabatahtlikult üles ei roni, seega mina turvasin all. Sõrmed külmast vibreerides ja lootsin, et Veiko sealt vabalangemisega alla ei saja 🫣, keelasin seal juhendajal lahkuda ja ka sellest köieotsast kinni hoida koos minuga. 
Käsmu trek ise oli selline kottpime orienteerumissutsakas, kust Rain meid läbi laveeris kivist kivini (õnneks seal enam lahknemisi ei tulnud kaardilugejatel, sest lihtsalt teine komplekt kaarte oli jäänud kes teab kuhu... 😂) ja uuesti viimane ots Võsu poole! Issand kui tore oli see maabumine! Ja siis, ma ei tea, nagu täpp i peale lõpp - tõmbasin oma koti sealt kajaki panipaigast välja ja... veevooliku ots jooksis sorinal tühjaks - kuhugi oli see ots lennanud nii täbarast, et ma ei leidnudki seda seal üles, kuigi sel hetkel see eralduma pidi, sest kajak seest oli kuiv. Mul oli kaasas sellel võistlusel 1,5 liitrit vett joogipaunas ja pool vähemalt jäi seal järgi. Ilm ei olnud üldse nii soe, et oleks lakkamatult juua tahtnud. Piisas ratta peal veepudelist ja vahetusala morsist. Võsu sadamast veel mõnisada meetrit astumist Võsu randa finišikaare alla.

Selline see sai. Minu neljas EE 🤗. Peale lõpetamist oli oi kui mõnus ronida saunalavale. Soe vesi ja seep kipitasid katkiste kohtade vastas. Kleit selga, krunn pähe ja sai minna sööma uuesti finišisse ja vaatama, kuidas veel järgmised vaprad järjest lõpetasid. 

Ega ma ei tea, kuidas need protokollid paika loksutatakse, sest osadel ju jäi kajak poolikuks ja asendati vist rattaga, osad tegid terve kajaki asemel rattaga. Ei teagi, on see samaväärne või ei. Ja ausalt, tegelt peale poodiumikohti ei loe see ka mitte midagi!  Aga mina olen rahul, et kolmandat korda ratta selga ei pidanud enam ronima! 

Miks ma seda teen? Sest ma ei tea, mulle lihtsalt kohutavalt meeldib! Ma ei tee seda kellegi teise jaoks, et midagi tõestada ja kellelegi meeldida. Olen nagu olen... 😽. 

Fotod: ise, Rakveres profifotod ja kajaki tiimipildid Tiina Lahesalult, rajal Joonaselt 3 kaadrit, Tarvolt palutud tiimifoto vahetusalas, konkurentidelt palutud tiimifoto Joaveskis, Jaan Künnapilt köiejärgne tiimipilt, Aldis Toome stardieelne kujuga ja finišipilt

Eelmine
Minu teisel Jukolal teine vahetus

Lisa kommentaar

Email again: