Hakkas liikumisaasta. Sel aastal olen palju liikunud juba! 7. jaanuaril uisutasin 45 km Soomaal ja 14. jaanuaril sörkisin-matkasin 103 km Hiiumaal. Ülejäänud ajal olen peamiselt maganud. Proovin olla ülejäänud aasta veidi stabiilsem ja liikumiskõveraid mitte üle võlli ajada. Aga samas, ma ei luba midagi. Läheb nagu läheb... nagu alati.

Oma 5 vabakutselise aasta jooksul ma pole suutnud olla puhkusel. Päris puhkusel, ilma ühegi tööasjata. Ära, täitsa ära, et ei oleks lihtne taas murduda, et okei, ma teen selle ruttu ära. Ma olen õnnelik ja tänulik oma tööle, aga olin nii väsinud. Päriselt väsinud. Kõik sõbrad muudkui reisivad igal pool, korra või kaks või isegi rohkem kordi aastas. Isegi koroona-aastatel. Ikka nad ostavad lennupiletid ja lähevad. Ja saavad hakkama. Aga mina? Ei käi mitte kuskil. Põen. Et ei saa hakkama. Või noh, tean, et saan hakkama. Aga põen, et on kulukas. Või ei viitsi jännata nende koroonareeglitega. Ja olen kade kogu aeg kõigi nende peale, kes muudkui reisivad ja näevad ja avastavad...

Kui Silver paar kuud tagasi palus teha ekspeditsioonile kaardi visualiseering, siis olin taas dilemma ees, et kas siis osaleks ise ka jälle või siiski ei julge. Eelmine aasta oli ju nii raske ka nagu. Ja kuna sel aastal oli kavas gps-ta ekspeditsioon versus gps-ga open, siis see tekitas veel omakorda dilemmat. Sest päris seiklussportlaste tiimi mul ju asja pole, aga samas mulle meeldib valida ikka see raskeim variant alati... seega olin päris kindel, et ah, ma pakun end lihtsalt kohapeal abisse kuhugi, kus on vaja inimest sebima või äkki kui mõnes neljases tiimis on viimasel hetkel naisliiget vaja. Mõni nädal enne võistlust isegi küsisin Silverilt, kas mõnel tiimil on naisliige puudu või äkki keegi välja kukkunud mingil põhjusel, keda võiksin asendada. Ta vastas, et jah üks tiim - Metsapeatus - otsis küll naisliiget, aga nad on võidu peal väljas. Ah, ei, siis ma küll ei kvalifitseeru ja lõin käega.

Paar päeva enne Taliharjat kirjutas Reigo, et neil on vaja naisliiget Winter Xdreamile. Et plaan on jõuda esikolmikusse. Ma ohkisin veidi vastu, et ma ei tea kuidas Taliharja mõjub ja pealegi on kindlasti minust paremaid, kellega esikolmikusse pürgida. Ta ütles, et kõik teised on ära öelnud samal põhjusel, et ei tea, kuidas seis on peale Taliharjat. No aitäh! 😃 Taliharja tuli, oli ja sai läbi. 3 päeva oli raskusi treppidel ja istumisega. Siis juba oli täitsa okei taas ja siis päev enne Xdreami hakkab Reigo tegema väikest survet – et ikka suuskadega peaks vist minema. Lumi on nii paks ja vajub vööni sisse ja suusad on parim lahendus. Vastasin, et mina siis ei kvalifitseeru. Ma mässan iseendaga veel kuidagi, aga mitte iseenda ja suuskadega paksus lumes. Huuh, Hannes ka suuskadest ei vaimustunud ja nii see jäi. Tossud võitsid. Reigo valab veel õli tulle, et raske saab olema see esikolmiku siht, maailmameistrid regisid ka viimasel hetkel veel segatiimidesse... no pressure... no pressure... Pealegi ma tegelikult üldse ei tunne oma tiimikaaslasi. Reigoga olen vahetanud varem põgusad laused, Hannest tean sotsmeedia kaudu lihtsalt kui meest, kes jookseb vist enamus ajast (öö)päevas... 

Mul on olnud tore olla Taliharja loomisest alates veidi oma kujundusabiga korralduse juures ja kursis telgitagustega. 2018, kui toimus esimest korda 101 km Lellelt Aegviitu, osales alla 40 osaleja. Siis pehmo (ehk poolik) versiooni veel ei olnud, see lisandus teisel korraldusaastal. Ja iga aastaga on see üritus muutunud järjest suuremaks! Silver oskab korraldada ja järjest rohkem leidub meiesuguseid metsapoole inimesi, kes soovivad end sel moel igapäevaelust välja lülitada, tegeleda oma vaimu ja keha toimetulekuga väljaspool mugavustsooni.  Ma ei tea, mis tunne on joosta puhtal staadionil klassikalist 3000 m takistusjooksu, aga ma tean, mis tunne on joosta jäises ja lumises metsas ja radadel 103 000 m takistusjooksu.

Juuli keskel, kui olin Kärdi, Jaanika ja Triinuga Setomaal matkamas 4 päeva, suured seljakotid seljas ja selg valus ja samm veidi tönts ja parmud maiustasid meie kallal, siis… Plinn, käis telefonis sõnumialarm ja Arthur küsib, kas ma tema ja Kristjaniga Extaril sooviksin osaleda. Olin vaid kuulnud sellest üritusest, kui 24h või 48h kestvast võistlusest, kus käib käputäis entusiaste-hulle orienteerujaid + sõbranna Kärt paaril korral ja ennast sinna punti polnud kunagi osanud sobitada. Küsisin paar päeva mõtlemiseks ja kuna nägin, et Kärt oli sealt ju varasemalt okei konditsioonis väljunud, siis… saatsin talle vastuse, et kui kedagi paremat pole, siis ju võin osaleda ehk, aga ega ma väga tugev ei ole ju.

Ma olen põhjamaa inimene. Mulle meeldib käia Lapimaal ja lumi ja miinuskraadid. Kui on juba üle 15 plusskraadi, siis on juba kahtlane, kui üle 20 kraadi, olen mina rivist väljas. Viimaste kuude treeningmaht on seetõttu olematu ja terve juuni kohta olin äkki 10h õues ja muul ajal istusin jahedas toas. Õnneks oli sel ajal ka väga palju tööd, seega toas istumine ei tekitanud erilisi süümepiinu, küll aga enda Strava seina tühjus. Kahe viimase kuu jooksumaht oli umbes 30 km kokku. Hilisõhtuti paar korda läksin, kui kannatas õue minna.

November. Hakkasime Triinuga Pirital suusaimitatsiooni trennides käima. Paaril korral ta rääkis, et plaaniks minna Tartu Maratonile pikka sõitma sel aastal, paar korda on lühikest distantsi juba sõitnud. Äkki teeb ettepaneku - tuled teed (st mina) ka ära! Mina mõtlen, hea naljanina, mismõttes, ma pole kunagi suusatanudki ju...