No seda vana rasva nüüd rohkem ei ole, see jäi kõik Taliharja rajale

Hakkas liikumisaasta. Sel aastal olen palju liikunud juba! 7. jaanuaril uisutasin 45 km Soomaal ja 14. jaanuaril sörkisin-matkasin 103 km Hiiumaal. Ülejäänud ajal olen peamiselt maganud. Proovin olla ülejäänud aasta veidi stabiilsem ja liikumiskõveraid mitte üle võlli ajada. Aga samas, ma ei luba midagi. Läheb nagu läheb... nagu alati.

Loe lisaks

Ultravasan90 ehk lambist ultrajooksule

Oma 5 vabakutselise aasta jooksul ma pole suutnud olla puhkusel. Päris puhkusel, ilma ühegi tööasjata. Ära, täitsa ära, et ei oleks lihtne taas murduda, et okei, ma teen selle ruttu ära. Ma olen õnnelik ja tänulik oma tööle, aga olin nii väsinud. Päriselt väsinud. Kõik sõbrad muudkui reisivad igal pool, korra või kaks või isegi rohkem kordi aastas. Isegi koroona-aastatel. Ikka nad ostavad lennupiletid ja lähevad. Ja saavad hakkama. Aga mina? Ei käi mitte kuskil. Põen. Et ei saa hakkama. Või noh, tean, et saan hakkama. Aga põen, et on kulukas. Või ei viitsi jännata nende koroonareeglitega. Ja olen kade kogu aeg kõigi nende peale, kes muudkui reisivad ja näevad ja avastavad...

Loe lisaks

Expedition Estonia, raskem kui eelmine, palju raskem

Kui Silver paar kuud tagasi palus teha ekspeditsioonile kaardi visualiseering, siis olin taas dilemma ees, et kas siis osaleks ise ka jälle või siiski ei julge. Eelmine aasta oli ju nii raske ka nagu. Ja kuna sel aastal oli kavas gps-ta ekspeditsioon versus gps-ga open, siis see tekitas veel omakorda dilemmat. Sest päris seiklussportlaste tiimi mul ju asja pole, aga samas mulle meeldib valida ikka see raskeim variant alati... seega olin päris kindel, et ah, ma pakun end lihtsalt kohapeal abisse kuhugi, kus on vaja inimest sebima või äkki kui mõnes neljases tiimis on viimasel hetkel naisliiget vaja. Mõni nädal enne võistlust isegi küsisin Silverilt, kas mõnel tiimil on naisliige puudu või äkki keegi välja kukkunud mingil põhjusel, keda võiksin asendada. Ta vastas, et jah üks tiim - Metsapeatus - otsis küll naisliiget, aga nad on võidu peal väljas. Ah, ei, siis ma küll ei kvalifitseeru ja lõin käega.

Loe lisaks

Minu teine sirgjoon ehk plaan oli jõuda 18.38 rongile, et mitte 3h järgmist oodata

Mul oli terve nädal kuklas see tunne, et võiks ju sel aastal ka selle sirgjoone ikka ära teha, aga kuidagi üldse ei olnud indu. Kodulähedased jooksutrennid täheldasid meeletuid üleujutatud metsaaluseid pikast talvest ja no kuidagi üldse polnud tunnet, et tahaks sinna solberdama minna. Aga siis - laupäeval hilja õhtul - vaatasin telerist veteranidepäeva kontserti ja tegin läpaka kaane lahti - no ma lihtsalt vaatan! Äkki ikkagi võiks teha ära 😆
Loe lisaks

Winter Xdream. Ehk kas peab alati nii kergekäeliselt JAH ütlema.

Paar päeva enne Taliharjat kirjutas Reigo, et neil on vaja naisliiget Winter Xdreamile. Et plaan on jõuda esikolmikusse. Ma ohkisin veidi vastu, et ma ei tea kuidas Taliharja mõjub ja pealegi on kindlasti minust paremaid, kellega esikolmikusse pürgida. Ta ütles, et kõik teised on ära öelnud samal põhjusel, et ei tea, kuidas seis on peale Taliharjat. No aitäh! 😃 Taliharja tuli, oli ja sai läbi. 3 päeva oli raskusi treppidel ja istumisega. Siis juba oli täitsa okei taas ja siis päev enne Xdreami hakkab Reigo tegema väikest survet – et ikka suuskadega peaks vist minema. Lumi on nii paks ja vajub vööni sisse ja suusad on parim lahendus. Vastasin, et mina siis ei kvalifitseeru. Ma mässan iseendaga veel kuidagi, aga mitte iseenda ja suuskadega paksus lumes. Huuh, Hannes ka suuskadest ei vaimustunud ja nii see jäi. Tossud võitsid. Reigo valab veel õli tulle, et raske saab olema see esikolmiku siht, maailmameistrid regisid ka viimasel hetkel veel segatiimidesse... no pressure... no pressure... Pealegi ma tegelikult üldse ei tunne oma tiimikaaslasi. Reigoga olen vahetanud varem põgusad laused, Hannest tean sotsmeedia kaudu lihtsalt kui meest, kes jookseb vist enamus ajast (öö)päevas... 

Loe lisaks

Taliharja Vanakuri, minu neljas. Ehk ilma hirmuta kuuvalgel.

Mul on olnud tore olla Taliharja loomisest alates veidi oma kujundusabiga korralduse juures ja kursis telgitagustega. 2018, kui toimus esimest korda 101 km Lellelt Aegviitu, osales alla 40 osaleja. Siis pehmo (ehk poolik) versiooni veel ei olnud, see lisandus teisel korraldusaastal. Ja iga aastaga on see üritus muutunud järjest suuremaks! Silver oskab korraldada ja järjest rohkem leidub meiesuguseid metsapoole inimesi, kes soovivad end sel moel igapäevaelust välja lülitada, tegeleda oma vaimu ja keha toimetulekuga väljaspool mugavustsooni.  Ma ei tea, mis tunne on joosta puhtal staadionil klassikalist 3000 m takistusjooksu, aga ma tean, mis tunne on joosta jäises ja lumises metsas ja radadel 103 000 m takistusjooksu.

Loe lisaks

Veetka Ultra. Ehk mulle on need pikad jooksud hakanud meeldima

Pidin minema 19. septembriks Saaremaale Pööripäevajooksu korraldama. Mõtlesin, et lähen siis väikse ringiga. Läbi Lõuna-Eesti. Võtan paar päeva tööst off ja tuulutan pead. Poolel teel Endla looduskaitsealal käisin korra ka ujumas niivõrd kuivõrd 3-minutilist ujumist saab ujumiseks nimetada. Aga kuna seal järve kaldal oli nii ahvatlevalt ujumiskai ilusti olemas, siis ei jäänud muud üle. Kuu aega tagasi 30-kraadise leitsakuga mind avavette väga ujuma ei saanud meelitada. Vesi oli külm. Nüüd aga, õues 9 kraadi, vesi ei tea mis temp - trikoo ja müts ja karsumm! Kõik on peas kinni. Kuna kolisin Jägala jõe äärde, siis olen vaikselt ennast karastanud. See külm vesi küll tõmbas nagu kopsud krampi mingiks ajaks, aga õhtuks laabus hingamine.
Loe lisaks

Medalinõudlejate kannul. Ehk seiklusspordi Eesti meistrikad.

Juuli keskel, kui olin Kärdi, Jaanika ja Triinuga Setomaal matkamas 4 päeva, suured seljakotid seljas ja selg valus ja samm veidi tönts ja parmud maiustasid meie kallal, siis… Plinn, käis telefonis sõnumialarm ja Arthur küsib, kas ma tema ja Kristjaniga Extaril sooviksin osaleda. Olin vaid kuulnud sellest üritusest, kui 24h või 48h kestvast võistlusest, kus käib käputäis entusiaste-hulle orienteerujaid + sõbranna Kärt paaril korral ja ennast sinna punti polnud kunagi osanud sobitada. Küsisin paar päeva mõtlemiseks ja kuna nägin, et Kärt oli sealt ju varasemalt okei konditsioonis väljunud, siis… saatsin talle vastuse, et kui kedagi paremat pole, siis ju võin osaleda ehk, aga ega ma väga tugev ei ole ju.

Loe lisaks

Minu kõige läbimõtlematum osalemine. Ehk minu esimene Expedition Estonia

Ma olen põhjamaa inimene. Mulle meeldib käia Lapimaal ja lumi ja miinuskraadid. Kui on juba üle 15 plusskraadi, siis on juba kahtlane, kui üle 20 kraadi, olen mina rivist väljas. Viimaste kuude treeningmaht on seetõttu olematu ja terve juuni kohta olin äkki 10h õues ja muul ajal istusin jahedas toas. Õnneks oli sel ajal ka väga palju tööd, seega toas istumine ei tekitanud erilisi süümepiinu, küll aga enda Strava seina tühjus. Kahe viimase kuu jooksumaht oli umbes 30 km kokku. Hilisõhtuti paar korda läksin, kui kannatas õue minna.

Loe lisaks

Emme, sa oled veider. Ehk minu esimene sirgjoonejooks.

Nädal tagasi võtsin korra arvutis Plotaroute kaardi ette, vaatasin Jägala kanti, vajutasin algus, võtsin välja teede valiku ehk OFF ja panin lõpu kuhugi Viru raba kanti. Korra zoomisin sisse veits niipalju, et näha, et suuri igavaid teid pole õnneks, igavaid raudteid pole õnneks, enamus on mets ja põllud, mõned majad paistavad, ju saab mööda - käib kah! Siis oli nädal täis tööd ja kui saabus laupäev, mõtlesin, et proovin siis. Saab mis saab. Ja kui lõppu ei saa, siis kuhugi maani ikka saab! Mu kogu ettevalmistus oligi see... alguse ja lõpu valimine. Olin sirvinud proffide tegemist - nädal aega planeerimist, sirgjoonele zoomimist, aerofotode vaatamist, kas on aiad vm takistused... oeh, see tundus pikk ja ajamahukas protsess! No aga profid muidugi panustavad 100+km, siis peabki rohkem vaeva nägema :) Kuna mu töö on nagunii ainult arvutis, siis ei tekkinud mingit soovi veel arvutis aega veeta ja oma sirgjoont kontrollida. Laadisin selle lihtsalt kella ja minek. 
Loe lisaks

101 kilomeetrit. Ehk minu esimene täispikk Taliharja Vanakuri.

Kui 2019. aastal esimest korda Taliharjal poolikut (51 km) tegin Alutagusel põlvini lumes ja vorm oli hea ja rajaolud olid väga rasked ning kui 2020. aastal teist korda Taliharjal poolikut (49 km) tegin Paganamaal ja vorm oli olematu, aga rada oli pigem kerge, siis sel aastal mõtlesin, et vorm on enamvähem, lumi väga paks ei ole, proovin pikka! Kõrvemaa kandis toimus sel korral.
Loe lisaks

Öine Xdream. Ehk kolm ostetud ujumisrõngast

Keskeakriisiga seisame silmitsi ühel päeval vist kõik. Eks sõltub, kui normaalselt keegi sellega toime vaid tuleb... Õnneks Mats ei näe mind hetkel ja ta ei pea nõutult ohkama taas ema valikute üle.
Loe lisaks

Proovige ise Tartu Maratoni esikolmikusse saada. Ehk minu teine TM.

Kui ma 6 aastat tagasi esimest korda Tartu Maratonil käisin, siis ma tookord panin ennast kirja, siis läksin poodi ja ostsin suusad ja siis hakkasin õppima, kuidas suusatamine käib. Sel korral – ma panin ennast kirja ja läksin kuuri ja vaatasin, mis seal lae all leidub. Lõpuks sai varustus komplekteeritud Saaremaa ja Hiiumaa kuuridest, ettevalmistusena tehtud selle komplektiga 2 trenni – ühe korra Pirital 4 km ja teine kord Lapimaal 22 km. Pirita trennis ehmatas esimese suurema kurviga laskumisel see, kui ebastabiilne see suusk on sahka sõites. Lapimaal tuli 200m peale starti korra lahti klambriklõps suusasaapa küljest. Veits ehmatas, et mis nüüd. Aga vajutasin selle kinni ja rohkem probleeme ei olnud. Arvasin, et ju siis vajutasin enne halvasti lihtsalt.
Loe lisaks

Minu esimene suusavõistlus. Ehk sünnipäev Tartu maratoni rajal.

November. Hakkasime Triinuga Pirital suusaimitatsiooni trennides käima. Paaril korral ta rääkis, et plaaniks minna Tartu Maratonile pikka sõitma sel aastal, paar korda on lühikest distantsi juba sõitnud. Äkki teeb ettepaneku - tuled teed (st mina) ka ära! Mina mõtlen, hea naljanina, mismõttes, ma pole kunagi suusatanudki ju...

Loe lisaks

Minu esimene maraton. Ehk lugu sellest kuidas plaan lõrri läks

Kui ma poolteist kuud tagasi langevarjuga hüppamas käisin, siis ma enne jubedalt põdesin seda minekut - sest kui 4h koolitusel räägitakse 3h45min jooksul sellest, kuidas ja mis kõik võib valesti minna, siis jääbki ju tunne, et miks siis peaks hästi minema? Aga läks :) Kui jätta mainimata väljahüppel keerdu läinud liinid, mis pidin 2 km kõrgusel üksi hõljudes lahti keerutama, aga see oli lihtne...
Loe lisaks