Medalinõudlejate kannul. Ehk seiklusspordi Eesti meistrikad.

Juuli keskel, kui olin Kärdi, Jaanika ja Triinuga Setomaal matkamas 4 päeva, suured seljakotid seljas ja selg valus ja samm veidi tönts ja parmud maiustasid meie kallal, siis… Plinn, käis telefonis sõnumialarm ja Arthur küsib, kas ma tema ja Kristjaniga Extaril sooviksin osaleda. Olin vaid kuulnud sellest üritusest, kui 24h või 48h kestvast võistlusest, kus käib käputäis entusiaste-hulle orienteerujaid + sõbranna Kärt paaril korral ja ennast sinna punti polnud kunagi osanud sobitada. Küsisin paar päeva mõtlemiseks ja kuna nägin, et Kärt oli sealt ju varasemalt okei konditsioonis väljunud, siis… saatsin talle vastuse, et kui kedagi paremat pole, siis ju võin osaleda ehk, aga ega ma väga tugev ei ole ju.

Loe lisaks

Minu kõige läbimõtlematum osalemine ehk minu esimene Expedition Estonia

Ma olen põhjamaa inimene. Mulle meeldib käia Lapimaal ja lumi ja miinuskraadid. Kui on juba üle 15 plusskraadi, siis on juba kahtlane, kui üle 20 kraadi, olen mina rivist väljas. Viimaste kuude treeningmaht on seetõttu olematu ja terve juuni kohta olin äkki 10h õues ja muul ajal istusin jahedas toas. Õnneks oli sel ajal ka väga palju tööd, seega toas istumine ei tekitanud erilisi süümepiinu, küll aga enda Strava seina tühjus. Kahe viimase kuu jooksumaht oli umbes 30 km kokku. Hilisõhtuti paar korda läksin, kui kannatas õue minna.

Loe lisaks

Emme. Sa oled veider. Ehk minu esimene sirgjoonejooks.

Nädal tagasi võtsin korra arvutis Plotaroute kaardi ette, vaatasin Jägala kanti, vajutasin algus, võtsin välja teede valiku ehk OFF ja panin lõpu kuhugi Viru raba kanti. Korra zoomisin sisse veits niipalju, et näha, et suuri igavaid teid pole õnneks, igavaid raudteid pole õnneks, enamus on mets ja põllud, mõned majad paistavad, ju saab mööda - käib kah! Siis oli nädal täis tööd ja kui saabus laupäev, mõtlesin, et proovin siis. Saab mis saab. Ja kui lõppu ei saa, siis kuhugi maani ikka saab! Mu kogu ettevalmistus oligi see... alguse ja lõpu valimine. Olin sirvinud proffide tegemist - nädal aega planeerimist, sirgjoonele zoomimist, aerofotode vaatamist, kas on aiad vm takistused... oeh, see tundus pikk ja ajamahukas protsess! No aga profid muidugi panustavad 100+km, siis peabki rohkem vaeva nägema :) Kuna mu töö on nagunii ainult arvutis, siis ei tekkinud mingit soovi veel arvutis aega veeta ja oma sirgjoont kontrollida. Laadisin selle lihtsalt kella ja minek. 
Loe lisaks

101 kilomeetrit. Ehk minu esimene täispikk Taliharja Vanakuri.

Kui 2019. aastal esimest korda Taliharjal poolikut tegin põlvini lumes ja vorm oli hea, aga rajaolud olid väga rasked ja kui 2020. aastal teist korda Taliharjal poolikut tegin ja vorm oli olematu, aga rada oli pigem kerge, siis - sel aastal mõtlesin, et vorm on enamvähem, lumi väga paks ei ole, proovin pikka!
Loe lisaks

Proovige ise Tartu Maratoni esikolmikusse saada. Ehk minu teine TM.

Kui ma 6 aastat tagasi esimest korda Tartu Maratonil käisin, siis ma tookord panin ennast kirja, siis läksin poodi ja ostsin suusad ja siis hakkasin õppima, kuidas suusatamine käib. Sel korral – ma panin ennast kirja ja läksin kuuri ja vaatasin, mis seal lae all leidub. Lõpuks sai varustus komplekteeritud Saaremaa ja Hiiumaa kuuridest, ettevalmistusena tehtud selle komplektiga 2 trenni – ühe korra Pirital 4 km ja teine kord Lapimaal 22 km. Pirita trennis ehmatas esimese suurema kurviga laskumisel see, kui ebastabiilne see suusk on sahka sõites. Lapimaal tuli 200m peale starti korra lahti klambriklõps suusasaapa küljest. Veits ehmatas, et mis nüüd. Aga vajutasin selle kinni ja rohkem probleeme ei olnud. Arvasin, et ju siis vajutasin enne halvasti lihtsalt.
Loe lisaks