Öine Xdream ehk kolm ostetud ujumisrõngast
–
Keskeakriisiga seisame silmitsi ühel päeval vist kõik. Eks sõltub, kui normaalselt keegi sellega toime vaid tuleb... Õnneks Mats ei näe mind hetkel ja ta ei pea nõutult ohkama taas ema valikute üle.
Ma pole elu sees nii palju ujumisrõngaid ostnud (3tk) kuni lõpuks kotist sobiva suuruse sain (kohustuslik element pimedas järves)... Sest ujumisrõngaid ju müüakse kinnises kotis kokkuvoldituna ja kust mina tean, milline mulle ümber mahub. Ja ilma rõngata ma öösel järve ujuma ei lähe! Õnneks ei tohi ka, mingi turvavarustus peab olema.
Kõrvemaa. Start kell 23. Pole aimugi, mis ees ootamas. Aga öös on asju! Esimene etapp oli Kõrvemaa keskuse ümber orienteerumine, osaliselt tiimiliikmete hajutusega. Alguses ei saanud mitte muhvigi aru kaardist, mingi nipiga värk oli loomulikult sees taas. Aga Margret hammustas läbi ja saime hooga metsa sukelduda.
Tagasi staapi jõudes rataste selga ja uhama kottpimedatel teedel. Kui tiimis on kõvad ratturid, siis minul oli keel vestil kogu aeg... Ratta keskel oli swimrun. Mulle esimene kogemus, täitsa tore! Sai oma rõnga ümber panna ja Neljijärve järvedes ujutud ja vahepeal joostud, seega pidi tossud jalga jätma ujudes... Nägin üht meest, kes oli tossud enne ujumist ära võtnud, oi, tal võis olla valus joosta seal järvede vahel metsateedel...
Kajakai etapp. Jälle mingi tiimisisene hajutus. Oi ma pelgan neid asju! Pelgan, et vean tiimi alt. Oskan ju küll orienteeruda nagu ikkagi, aga siiski - alati pelgan äkki just tiimiga koos tekitan mingi jama ja eksin ja teen vea,.. Siiski õnnestus. Soodla veehoidal ümber sai otsitud punkte üksi ja liitutud mingites punktides kanuuga .- tiimist kaks olid kajakis ja 1 otsis maa peal punkte, liikmed vahetusid vastavalt legendile. Sellest ma veel aru ei saa, miks osad inimesed vabast ajast vabatahtlikult kajakiga tahavad sõita ehk tuleb harjutada....
Jälle rattale... Oh, see oli raske! Ma ei ole ju rattasõitja! Ja ratast oli NII palju... Lampide akud hakkasid otsi andma kui väljas hakkas juba valgemaks minema... nägu oli küll veits torssis juba, kui 65 km kandis ratast läbi metsa süles kõrgest mäest pidi üles tassima. Kui need lõputud kurvid ja up and down kruusateed ei kippunudki lõppema (sest ma olen lihtsalt rattas nii nõrk) ... Aga 7,5h ja 77km hiljem...ehk kiireim naiskond ja ka enamus mees- ja segatiimid jätsime seljataha.
Suundun nüüd teise Eesti otsa sõbranna pulma nagu räsitud kunksmoor. Putukad ja samblad ja oksad juustes ja kriimud kätel-jalgadel... Aitäh Ethel ja Margret.
PS. Autasustamine toimus augustis Tallinna etapil, sest kahjuks Kõrvemaal juhtus ühes võistkonnas traagiline õnnetus ja autasustamised jäid seal ära.
Kõrvemaa. Start kell 23. Pole aimugi, mis ees ootamas. Aga öös on asju! Esimene etapp oli Kõrvemaa keskuse ümber orienteerumine, osaliselt tiimiliikmete hajutusega. Alguses ei saanud mitte muhvigi aru kaardist, mingi nipiga värk oli loomulikult sees taas. Aga Margret hammustas läbi ja saime hooga metsa sukelduda.
Tagasi staapi jõudes rataste selga ja uhama kottpimedatel teedel. Kui tiimis on kõvad ratturid, siis minul oli keel vestil kogu aeg... Ratta keskel oli swimrun. Mulle esimene kogemus, täitsa tore! Sai oma rõnga ümber panna ja Neljijärve järvedes ujutud ja vahepeal joostud, seega pidi tossud jalga jätma ujudes... Nägin üht meest, kes oli tossud enne ujumist ära võtnud, oi, tal võis olla valus joosta seal järvede vahel metsateedel...
Kajakai etapp. Jälle mingi tiimisisene hajutus. Oi ma pelgan neid asju! Pelgan, et vean tiimi alt. Oskan ju küll orienteeruda nagu ikkagi, aga siiski - alati pelgan äkki just tiimiga koos tekitan mingi jama ja eksin ja teen vea,.. Siiski õnnestus. Soodla veehoidal ümber sai otsitud punkte üksi ja liitutud mingites punktides kanuuga .- tiimist kaks olid kajakis ja 1 otsis maa peal punkte, liikmed vahetusid vastavalt legendile. Sellest ma veel aru ei saa, miks osad inimesed vabast ajast vabatahtlikult kajakiga tahavad sõita ehk tuleb harjutada....
Jälle rattale... Oh, see oli raske! Ma ei ole ju rattasõitja! Ja ratast oli NII palju... Lampide akud hakkasid otsi andma kui väljas hakkas juba valgemaks minema... nägu oli küll veits torssis juba, kui 65 km kandis ratast läbi metsa süles kõrgest mäest pidi üles tassima. Kui need lõputud kurvid ja up and down kruusateed ei kippunudki lõppema (sest ma olen lihtsalt rattas nii nõrk) ... Aga 7,5h ja 77km hiljem...ehk kiireim naiskond ja ka enamus mees- ja segatiimid jätsime seljataha.
Suundun nüüd teise Eesti otsa sõbranna pulma nagu räsitud kunksmoor. Putukad ja samblad ja oksad juustes ja kriimud kätel-jalgadel... Aitäh Ethel ja Margret.
PS. Autasustamine toimus augustis Tallinna etapil, sest kahjuks Kõrvemaal juhtus ühes võistkonnas traagiline õnnetus ja autasustamised jäid seal ära.
Lisa kommentaar