101 kilomeetrit. Ehk minu esimene täispikk Taliharja Vanakuri.

Kui 2019. aastal esimest korda Taliharjal poolikut tegin põlvini lumes ja vorm oli hea, aga rajaolud olid väga rasked ja kui 2020. aastal teist korda Taliharjal poolikut tegin ja vorm oli olematu, aga rada oli pigem kerge, siis - sel aastal mõtlesin, et vorm on enamvähem, lumi väga paks ei ole, proovin pikka!
Kuna koroonaaeg, siis kõigil ühist starti ei olnud. Vabal valikul võis alustada 3h raames. Esimene eksimine oli 200 meetrit enne starti :) Ehk arvasin, et võistlus läks käima seal, kus oli kiibijagamisauto, aga veidi hoopis eemal ja seal vahepeal juba õnnestus valele rajale keerata... Juhiseks oli kella laetud rajajoon ja ka paberkaart koos huvitavamate jutukestega rajal olevate paikade kohta.
Alustasin koos Sveniga ja peagi liitus meiega ka Jaan, kellega koos kunagi TTÜ-s käisin! Arvan, et viimati osalesin Jaaniga koos võistlusel aastal 1997 Tartu Rattamaratonil! Aga tempo oli mõnusalt chill - mitte kiire ja mitte aeglane. Rada oli väga äge. Oosid ja oosid ja veel kord lõputud oosid.  Alguses proovisin Sveni sabas püsida, aga siis selgus, et ta on ilmselgelt nobedam ja lasin tal minna. Tõõrakõrves 27 km joogipunkti juures, lehvitasin talle tsau ja kulgesin üksi edasi omas tempos. Veidi oli raske ka juba. 
Kusail kilomeeter enne Rabasaare kummitusküla, kus oli ka üks kontrollpunkt, liuglesid minust mööda Heiti ja Tiit, kes hõikasid, et kes see teine ikka nii ilusa madala ja kerge jooksusammuga on, kui Helen! :) Komplimendid raskel hetkel annavad energiat!
42 kilomeetrini tiksusin omapead. Siis püüdsin kinni 2 noormeest - Iiv ja Kaarel. Alguses küll möödusin neist oma ühtlasel sammul, aga peagi, kui ise hakkasin käima tõusil, said nad minu uuesti kätte. Enne kesklaagrisse jõudmist olin suhteliselt energiavõlas. Käega löömise mõtted olid päris reaalsed. Sest üksi eriti poleks tahtnud nagunii edasi minna pimedas. Sealtmaalt kulgesimegi koos edasi. Kuna vaikselt hakkas hämarduma, siis ma tõsiselt analüüsisin oma dilemmat, kas peale Aegviidu kesklaagrit üldse jätkan üksi või ei. Aga kuna poistel oli kindel plaan ikkagi lõpetada, siis oli see minule märk, kui heast võimalusest, millest ei saa loobuda ja otsus oli tehtud. Laagris panin juurde veel ühe kileka, mis kotis oli. Nahk oli higine ja ideaalis oleks tahtnud vahetada kuivad aluskihid. Aga reeglite järgi kõrvaline abi keelatud ja seega mul erilist varustust kotis kaasas ei olnudki. Aga sai sooja sööki ja sooja teed ja kuskil 20 mitutit hiljem jätkasime oma teed. Rada oli äge! Ronimist üles-alla, Veidi tugevama pinnaga metsateed ja lumepudrused metsateed. Kõnnu suursoo vaatetornis oli kolmas kontrollpunkt. Vaikselt hakkas juba külm... Kuna joogipaun oli kileka all, et selle voolik ära ei külmuks, siis pidevalt eest lukku lahti-kinni tehas pääses ikkagi külm sisse ja hakkas päris jahe. Seal soos võis olla kraade -12 kanti.
76 km juures oli viimane joogipunkt. Oi kui hea oli soe tee! Sõrmed olid aga kapitaalselt külmunud. Nojah, mul olid ju käes tavalised jooksusõrmikud! Oh kui rumal minust nendega tulla. Enne starti veel jätsin paksemad autosse, mõtlesin, et liikudes hakkab ju palav muidu... Seal joogipunktist liikus läbi meiega samal ajal üks mees, kes siis laenas mulle ühed paksemad, kindad, mis tal ülearu kotis olid. Super! /Tagastasin talle need paar päeva hiljem Tallinnas ilusti/. Aga miks ma siin olen, kummitas peas vaid viimased 15km... Tempo kukkus kolinal ja kõik kohad olid juba hellad. Laskumistel andis tunda talla all tulitav villijurakas. Metsapeatust tehes lõpupoole, pannes kindad hetkel eemale mingite mittelumiste varte otsa maas, ei suutnud ma neid enam kätte saada, sest ette kummardamine oli raskendatud. Nii krdi külm oli lõpus, et sõrmed olid lihtsalt sümboolselt käsivarte küljes kinni, teha nendega midagi ei saanud. Vähemalt olid mul positiivsed kaasteelised (va. viimane 15km, kui vastastikune hala oli ülekaalus :)). Nad lobisesid lõbusalt kogu aeg ja ütlesid, et kui mölapidamatus vait jääb, siis see tähendab väsimust. Viimased 20 km oli suht vaikus. Tänu neile jätkasin oma kulgemist, aitäh Iiv ja Kaarel!! Aga lõpus oli mu samm neist siiski veidi reipam, aga ei julgenud nende seltskonnast loobuda ka, sest kuna mu sõrmed olid tundetud, siis kartsin kottpimedusse jääda, kui lambiaku tühjaks saab ja polnud võimeline akut vahetama. Ja siis paar km enne lõppu lähenes meile Arthur, kes sai mu elupäästjaks. Lehvitasin poistele tsau ja sain Arthuriga koos edasi veidi kiiremini, et külmunud keha taas liikuma saada. No ja siis 1 km enne lõppu saigi mu lambi aku tühjaks. Aitäh Arthur õigel ajal õigesse kohta ilmumast! Ja aitäh Silver, ilma Sinu hullude üritusteta oleks elu palju üksluisem! Mul on nüüd 2 pehmo-vanakurja-ultra (~50km) kõrval ka päris taliharja (~101km) tulemus kirjas . Ja ilm oli ju super! Nii selge tähtedest paks taevas ja tuulevaikus, kuigi kohati -10 kraadi. See on ikka jupp maad parem, kui et oleks tulnud lõrtsi ja tuult.
Eelmine
Proovige ise Tartu Maratoni esikolmikusse saada. Ehk minu teine TM.
Järgmine
Emme. Sa oled veider. Ehk minu esimene sirgjoonejooks.