Emme. Sa oled veider. Ehk minu esimene sirgjoonejooks.

Nädal tagasi võtsin korra arvutis Plotaroute kaardi ette, vaatasin Jägala kanti, vajutasin algus, võtsin välja teede valiku ehk OFF ja panin lõpu kuhugi Viru raba kanti. Korra zoomisin sisse veits niipalju, et näha, et suuri igavaid teid pole õnneks, igavaid raudteid pole õnneks, enamus on mets ja põllud, mõned majad paistavad, ju saab mööda - käib kah! Siis oli nädal täis tööd ja kui saabus laupäev, mõtlesin, et proovin siis. Saab mis saab. Ja kui lõppu ei saa, siis kuhugi maani ikka saab! Mu kogu ettevalmistus oligi see... alguse ja lõpu valimine. Olin sirvinud proffide tegemist - nädal aega planeerimist, sirgjoonele zoomimist, aerofotode vaatamist, kas on aiad vm takistused... oeh, see tundus pikk ja ajamahukas protsess! No aga profid muidugi panustavad 100+km, siis peabki rohkem vaeva nägema :) Kuna mu töö on nagunii ainult arvutis, siis ei tekkinud mingit soovi veel arvutis aega veeta ja oma sirgjoont kontrollida. Laadisin selle lihtsalt kella ja minek. 
Kohe alguses enne starti tabas mind algaja õnn. Leidsin, et just sealt kus plaanisin alustada Jägala jõe äärest, seal on ehitatud mingi "pikendus" - kalamehe istumiskoht vist. Sain paar meetrit kohe juurde oma joonele. 
Kohtusin esimesel kilomeetril põtra, kuulsin, et mingi ragin on ja seal ta oligi paarkümmend meetrit minust eemal. Ehmusime veidi mõlemad, pilti muidugi ei jõudnud teha ja juba ta võssa kadus. Aga algaja õnn jätkus. Ma mõtlesin, et kas see on mingi nali. Tõmban suvalise joone atlasele ja mul on ainult matkarajad ees... Isegi kraavid. Mu suvakas joon läheb just sealt, kus on mingi raiesmikevaheline auto ülesõit... Või isegi kui pole ülesõite, on suur oksarisu, millest saab ilusti üle ronida.  Ja siis. Enne kuuendat kilomeetrit tegin rumala vea. Arvan, et kaldusin siit välja +/- lubatud koridorist. Enne seda oli just esimene kriitiline koht, kus ees oli pikalt maja aed mõlemale poole ja mõtlesin, et ok, siia mu joon lõppebki. Aga siis just vaatasin, et no ikkagi ei! See kaardil vasakul umbes 90-kraadine keeramine - aed saab läbi, mingi tühi hoovike, lippan läbi, kedagi pole... kulgesin enamvähem oma joont mööda edasi kella piiludes... Ja siis paarsada meetrit hiljem vaatasin, et kellal on hoopis vale mõõtkava peal. Ju siis tegin suurest wow-efektist pimestatuna selle tobeda vea, et seda alles siis nägin. Mul oli muidu kellal ees 50m zoom ala, et näen, kui palju kaldun joonest, aga kellal joont edasi vajutades pidevalt vist vajutasin midagi valesti ja ühel hetkel seal nägingi, et oli 300 meetrit! Aga kuna enda arust olin ikka oma joone lähedal, siis... Mott lendas kosmosesse. See mott, et saaks kirja oma suvakalt planeeritud joone pikkuse. Matkamise mott mitte. Põnev oli :) Ma arvan, et oleksin saanud siit tootmishoonete vahelt läbi küll. aga kuna ei kahtlustanud oma joonelt kaldumist nii suurelt, siis... läksin ringiga...  10 km juures läksin ühest suurest põllust üle ja veidi olid süümekad, kas see on okei või ei ole. Samas midagi polnud ju veel maha pandud. Aga nägin 4 suurt kitse enda eest läbi jooksmas seal siis valged pepud välkumas ja mõtlesin, et saan oma kõrvalekalde-pettumusest üle, kui nii ägedad loomad minuga koos seiklevad. Aga. Ma ei saa aru, miks ma oma joont arvuti ekraanile tõmmates ei mõelnud selle peale, et eksisteerivad sellised asjad nagu kraavid. Kui varem oli palju väikseid kraave, kust hüppad üle ja voilaa, siis see oli juba järgmine level. Mingi 3 meetrit ja ühe toikaga toksides... sügav. Nägin kraavi kaldal teisel kaldal pikali vajunud pöösaid. Mõtlesin, et kui võtan hoogu ja hüppan mauhti kõhuli sinna otsa, siis äkki saan üle enam-vähem. Aga mul oli mu MTÜ kilekas seljas ja ei raatsinud seda katki ka hüpata. No silmi ka ei tahtnud katki hüpata. Tammusin edasi-tagasi ja mõtlesin, et ah, lähen ära. Mulle aitab. Ära minnes aga tegi kraav 90-kraadise pöörde kohe kümmekond meetrit eemal ja seal oli see kraav... kitsas loomulikult. Jätkasin.  Jätkasin täpselt 1 kilomeeter. Kurat. Ausõna. Mis see siis on. Valkla jõgi, loomulikult! See oli umbes sama lai kui eelmine kraav. Vool oli kiire. Vaatasin mõlemale poole nii palju kui silmapiir paistis - lootusetu. Siis silmasin ühes jõesopis langenud puid ja tirisin ühe vana puujuraka kohta, kus see jõgi tundus kõige madalam - liiv nagu kumas veidi läbi ja kive paistis ka põhjas... Mul oli ilgelt kaval mõte. Et viskan selle puujuraka sinna põhja kivide peale ja siis on veidi rohkem toetuspinda. Nii kui ma selle palgi vette viskasin, see allavoolu minema ujus. Nägemist! Kohe näha, et linnalaps, kes pole kunagi lapsepõlves parve ehitanud... Aga kuna ikkagi ju kivid ja liiv nagu natuke paistsid, siis... ega ma ju vett ei karda! Jooksen kiiresti läbi ja tehtud. Teisel pool kaldal olin silmitsi hargivaheni märgade jalgadega. Muidugi tehtud.... Seda mul tegelikult plaanis ei olnud, et nii märjaks saada. Aga mul ju polnudki plaani väga, meenus... Kusjuures korraks käis mõte ka läbi, et ei tea, mis mul kaugushüppe reks oli kunagi koolis. Aga seda riski ma ei hakanud üldse võtma, et istuli sinna keset jõge maanduda. Hakkasin sõrkima, et jalad külmetama ei hakkaks. Siis hakkas rahet sadama. Täiega. Ees jooksevad kitsed, kes näeb siin pildil. Korra käisin kõhuli maha, jalad olid suht tuimad külmast. Kusagil pidin hüppama üle elektrikarjuse. Mõtlesin, et pean ikka ilusti hüppama, muidu kui oma märgade pükstega elektrikarjuse vastu lähen, siis... Ja kui juba natuke hakkas tunduma, et täitsa kuivad on jalad, siis, oh üllatust! Vaatasin küll, et siin on vähemalt mingi toetuspind, aga lurtsti imes see labajala endasse... Pole midagi parata, panin jala veel korra eemal sinna null-kraadisesse puhtasse vette, et muda ära loputada suuremas mahus. Edasi tuli mõnus istutatud kuusik. Ainult, et minu joon ei läinud mitte sealt koridorist, vaid ikka diagonaalis. Oligi põnevam. Edasi viis tee üle pokumaa. Nii armsad muhud! Ja siis segasin laglesid. Sain kohe varsti ka teada, miks neile see koht meeldis. See oli mõnusalt vesine põld. Muidugi.  Mõtlesin, et mul on veest kõrini, miks juba ei tule lihtsalt tavalist metsa! Mu metsa-palve läks kuskil tõlkes kaduma. Sain võsa.  Siis hakkas taas rahet sadama. Aga varjuda polnud kuhugi. Potensiaalne kuurialune ja suur puualune olid juba hõivatud nende poolt, kes tahtsid kuivaks saada.  Rännak jätkus. Ilus oli ju. Mõnes kohas oli vesiste kohtade ületamine isegi ilus ja tore hüplemine mättalt mättale. Nägin selle kevade esimesi sinililli! Raheterad olid peaaegu samasuured kui õied.  22 kilomeetri juures oli taas tunne, et nüüd on küll minu joonel lõpp peal. Igal pool olid majad ja aiad ja nende aedade vahel lootusetu mülgas ja lai vesi + muidugi jõgi! Arvan, et valgusin oma joonest välja, aga... ega muud valikut ei olnud ka. Ja siis kui näed eemal, jess, sild! Ja lähemale jõudes näed, et sild jah, aga enne seda on jõeni kellegi aed tiritud igaks juhuks.... Ja ronisin üle aia ja siit paremalt kuuse tagant oli veel üks aed, mille äärt mööda sai ilusti sillani.  Ohkasin kergendatult, jalutasin üle mingi maantee, oli isegi ilusat metsateed... umbes täpselt mõnisada meetrit ja siis... seesama eelmine jõgi jõudis uuesti mu ette ju. Aga siin oli vähemalt ronimismaterjal olemas. Käed küll ei ulatunud sinna tagumise kõrgema puuni. Pidi käima tasakaalu hoides, veits oli kõhe, ma ei ole enda tasakaalus kindel. Kulgesin edasi. Põllud, metsatukad, kraavid - haaahh! Kuni meetristest kraavidest üle hüpates omaette irooniliselt mõtlesin - titekas! See pole kraavi nimegi väärt ju! Kellegi peal ju pidi oma vettinud iroonia välja elama. Ja siis tabas lõpuks taas mind vahelduseks laisa planeerija algaja õnn! Minu joon läks täpselt hobusefarmi kahe karjustega karjamaa vahelt, mõlemal pool hobused laisalt ringi lonkimas. Mõtlesin, et vot see oleks küll paras pähkel, siit vist küll ei oleks tahtnud elektrikarjuse alt läbi pugeda, kui sellised loomad sees on.  Peale hobuseid 25 kilomeetri juures pidin minema suhteliselt keskel läbi ühest krundist, et mitte oma joonest kalduda. Äkki kuulen eemalt meesterahvas hüüab: Kas te kurja koera ei karda? Vaatasin kõrvale ja nägin, kuidas peremees oma ärritunud ja hüppavat koera turjast kinni hoidis... Eee... kardan ikka! Kujutasin juba ette, kuidas tema hambaid oma pükste küljest lahti raputan ja hüüdsin vastu, kas tohib siit ruttu läbi minna? Mees vastas, et minge-minge. Jooksin! Et jõuaks võimalikult kaugele, kuni peremehe käsi koerarihma lahti laseb....  Siin all kaardil on näha vasakul hobusefarm ja siis kurja-koera-hoov keset metsatukka. Ühe põllu peal veidi tekitas pettumust vaatepilt, kus kõik heinapallikohad olid jäetud ripakil kiledega. Kas on siis raske kaasa võtta kogu sodi... Mõtlesin, kuidas see ju taas kõik loodusesse satub ja loomad ei saa selle jamaga hakkama. Äkki sõidan homme sinna ja korjan põllult kõik kiled ära. Ja siis tuli taas jõgi. Leidsin ühe kõdunenud langenud puu. Lootsin et see kannab mind. Napikas, sain üle. Jõgedest hakkas tekkima väike kopp ette.  Ahjaa, milline mu ainuke support siis ka välja nägi? Selline. Joon kellal. Ma ostsin selle kella kuskil 6-7 aastat tagasi. Siis oli see Garmin Fenix 3 viimane sõna. Tänaseks - tootmisest maas. On olemas juba ägedad värviliste kaartidega kellad, aga need on kallid ja mõtlen, et kuniks mu oma kestab, siis las kestab.  Ja siis millalgi peale metsi ja põlde oli jälle ilus! Ma vist algselt kujutasin, et terve mu retk ongi selline, oh naiivitar!
Siis mõtlesin, et olen rajal olnud ligi 6 tundi ja 30 kilomeetrit ja nii põnev on olnud, et pole veel söönudki midagi - mul oli paar batooni ikka kaasas ju ka. Tegin väikse istumise peatuse ühel vanal palgil. Mõtlesin, et mu planeeritud lõpuni on ainult paar kilomeetrit veel, ainult vormistamise küsimus! Jälle naiivne... Sirgjoone jooksu tarkusetera - mitte kunagi ära mõtle, et enam hullemaks minna ei saa. Alati saab. Eriti kui pole eelnevalt teinud ju aerofotode luuret :) Aga siis sai see ikkagi läbi. Tuli veel ilus mets natuke ja ees oli Viru raba. Vajutasin kella kinni.  32,5 km, 6 tundi 25 minutit, linnulennult vist kuskil 27-28 km kanti. Jägala jõest Viru rabani. Ma arvan, et mul tuli neid joonest kõrvalekaldeid siiski omajagu. Ma isegi ju oma lootusetult olematu eeltööga ei teadnud, kas võis kokku 100m kalduda või mõlemale poole kalduda 100m... Aga See oli lihtsalt nauditav rännak. Mul olid kaasas isegi kõrvaklapid, aga ma ei pannudki neid kordagi kõrva. Muidu poleks kuulnud põdra raginat puude vahel ja poleks teda näinud. Ja üldse igasugused looduse naksatused ja tuuleiilid. Kokku nägin veel 8 kitse. 3 jänest - ühest hüppasin üle kraavi hüpates üle - mõlemad ehmusime. No aga loomi ju pildile ei saa eriti. Hetk, kui käsi liigub taskusse telefoni järgi küll enda arust sama kiiresti kui põnevusfilmides politseinikel oma püstoli järgi vööl - selleks ajaks on pikkkõrv juba hüpanud kaugustesse. Isegi hiirt nägin krabina järgi ühes kohas. Tasub kuulata loodust... Ja tegelikult oleks pidanud tegema ringjoone. Sest auto oli ju nüüd 30 kilomeetrit eemal. Võtsin julguse kokku ja tülitasin sõbranna Kärti, kes elab Kuusalus ja ta viis mu auto juurde. Kusjuures, ma korra alguses isegi mõtlesin, et sörgin tagasi pärast... 

Info järgmise päeva hommikul: Sirgejooksu Balti Meistrivõistluste korraldajad tegid joone kontrolli ja kirja läks ametlikult 27,94 km. Minu napikad mahtusid napikalt 200 meetri koridori sisse :)
Eelmine
101 kilomeetrit. Ehk minu esimene täispikk Taliharja Vanakuri.