EMV sprindid ehk hästi ja halvasti käsikäes

Ma olen selline iseõppinud orienteerumisentusiast. Päevakuid ma armastan! Võistluseid ma kardan! 😅

8. mai Tallinna MV sprint Keilas

Kuna klubi soovis panna mind ka EMV raames kirja, siis mõtlesin viimase hetke hirmuga, et olgu, proovin siis Keilas ka, kuidas see on. See on ju ikkagi väiksem võistlus siis. Kas ma pabistasin ette? Ojaa. Miks? Pole aimugi. Sisendasin endale, et see on ju nagu päevak. Paned kella käima, saad kaardi, jooksed raja läbi ja paned kella kinni. No mis siin saab olla hirmsam, kui päevakul, ah? 

Minu suurim mure on alati alguses selle stardikolmnurga üles leidmine kaardil, et panna ennast paika. Keilat ma ei tunne ka üldse ja teadsin ju küll, et selja taga on kohe raudtee, aga ikka saad kaardi ja otsin esimese hooga väikseima numbri mis silma jääb ja siis hakkad jooni mööda allapoole tulema kuni kolmnurk käes. Aga suht hämming oli küll alguses kohe, et kui selle kolmnurga ära tuvastasin, siis ma proovisin aru saada, kas ma ikka näen õiesti, et esimene punkt ongi kohe otse ees lihtsalt - raudselt peab mingi konks olema, nii lihtne ei saa olla ju 😅. See sprint seal oli puhas jooksukas. Kuna mul astma on viimane poolaasta lainetanud nagu üles-alla ameerika mäed, siis ka seal oli keskpaigaks selle tempoga hing nii kinni pigistatud, et väga pinnapealne hingamine. Viimased 3 punkti teadsin lihtsalt, et tuleb kannatada lõpuni mööda tänavaid kihutades kuna piilusin ette ära, et seal enam midagi mõtlema ei pea, sirged teed, ja siis saan ehk taas hingata.

Raiskasin aega ka legendiga. Teipi neil polnud stardis, et oleks saanud varruka külge selle panna. Hoidjat mul pole endiselt, peaks ostma. Ja siis panin haaknõelaga särgi alla äärde, aga no sinna ei näinud ju! Vist 5. punkti minnes tõmbasin selle ära ja hoidsin käes.
Legendiriba pealt ma ei vaata kunagi neid tingmärke, kus punkt asub (jah, tean, õppimise koht mulle, et nii ülbe ei peaks olema ja võiks neid ka ikka vaadata...), aga seal olid KP numbrid, mida kaardi peal ei olnud ja volditud ja tagurpidi kaardi pealt ei suuda neid kogu aeg leida, eriti kui selline sprint on...

4. koht N40 vanusegrupis (40-49a). No ma alguses pelgasin, et päris lõppu ei tahaks jääda, aga et ma nii ette jõudsin, oli endale üllatus. Tegelt on ju 4. koht hea. Üks medal medalite kastis vähem, samas mitte-medalivõitjatest esimene 🫣. Olgu, rumal lohutus iseendale... Eks ikkagi oli veidi pikemaid rajavalikuid küll, kuhu need sekundid kadusid. Peamiselt küll KP 9, kust veidi oli lühem valik ka, aga sel hetkel hapnikuvõlas tundus jalgtee parem kui maastik.


11. mai EMV sprint Haapsalus

Siin sai osaleda rohkem omavanusega ehk N45 (45-49a), kuigi olen aru saanud, et ka vanemad võivad osaleda nooremate vanusegruppides orienteeruistel. Hommikul Haapsalu poole sõites proovisin end mõtetest välja mõelda, meenutasin Viivi lohutussõnu, et ma ei ole tipp, ma ei pea kellelegi midagi tõestama, võtaksin kui päevakut seda! Nojah!

Mu stardiajaks pidi ligi 2h olema nutiseadmetevabas karantiinialas (kes pole kursis - seetõttu, et juba rajalt saabujad ei saaks anda infot mittestartinutele raja kohta). Klubikaaslased olid ka kohal ja lobisemise käigus veidi pinge isegi kadus...

Olin meie vanusegrupis viimane startija minutiliste intervallidega. Ja kohe kui lõpetasin, siis tuli mu selja taha Merike Vanjuk, kes õnnitles võidu puhul! Aga mina... ma ju olin mõned sekundid varem saanud kiibi mahalugemisel tulemuste paberi... Missing point... Kuidas!!! Üldse ei mäletanud, et oleks midagi vahele jäänud ju. Aga noh, pärast kui vaatasin kaarti, tõdesin, et jah. Nii on. Kahjuks oli just sel korral mingi jama selle otse-tulemuste süsteemiga ja need missing pointidega võistlejad olid ikka nagu oma lõpuajaga protokollis (siiamaani on...) Terve õhtu läbi ma sain sõpradelt õnnitlusi, kargavad ligi, õnnitlevad, sõnumite piiksud... Helen on eesti meister! Mina vastu, eieie... ei ole....

Aga mis siin ikka, kirjutasin oma vead lahti. Enda mõistusega, mina, kes ma pole orienteerumises ju mingit õpet kunagi saanud.

Siin on vaheaegade tabel. Nagu näha, alguses olin viimane oma esimeste punktidega, aga siis sain järjele ja jooksin ruttu ette... ja siis esikohalt langesin konkurentsist... Lisasin oma sedeli pealt need ajad rohelisega siia, mis ei läinud enam arvesse.
Palju õnne esikolmikule! Õppetund oli valus, ehk õpetlik, aga ma veel nukrutsen edasi. Aga äkki ma veel tulen tagasi! Ehk 😜 Tegelt olen kurb küll. See oleks olnud minu esimene eesti meistri tiitel. See 7 sekki edu oleks nippanappa alles jäänud eduks, olen suhteliselt kindel, kuna see oli möödajoostav punkt. No hõbe igatahes. Kolmas jäi juba veidi maha. Aga OLEKSid ei loe midagi! On nagu on! Tühjad pihud! 🥹

Rada mulle väga meeldis! Aitäh rajameistrile. Need suletud teelõigud tegid asja väga huvitavaks ja polnud üksluine lihtsalt mööda lähimaid tänavaid uhamine vaid pidi punktini välja vaatama, kust läbi saab.

Eks see 9 oli vist selle raja üks lihtsamaid punkte... Kui kaua võtab aega, et (enda ja klubi) altvedamise tunne üle läheks? Kui samal ajal läheb nagu väga hästi, aga läheb ka väga halvasti?


12. mai EMV sprinditeade Haapsalus

Uus päev. Magasin Paralepas oma bussikodus ja mõtlesin, et näedsa, eesti meistrid ju ööbivad kõrval Fra Mare spaas, meistrid ei magagi kuskil parklas bussis ju 😅. Tegin õhtul veel väikse rattatiiru seal ja vaatasin päikeseloojangut. Väga mõistlik on minna Kevadtormi ajal kolama vanade sõjaväevaremete ligi, kus ees seisavad igal pool harkis jalgadega püssimehed ja ma ikkagi küsisin, et ega siit vist ei tohi edasi sõita, aga ikka lubati. Püssimeestega ma selfit ei teinud, nii veider ma veel ei ole... Nukker rattasõit ja siis oma bussikoopas priimusesse tuli ja soe tee ja homset ootama...

Hommikul tegin väikse jalutuskäigu, et võistluselt mõtteid eemale saada...

Eelmise päeva õnnetu olemise puhul üritati lohutada, pole hullu, kui see juhtuks teates, oleks enesetunne veel halvel. No tänud! Andis palju julgust algavaks päevaks!
Meil oli 3 Põrgupõhja tiimi:
  • Põrgupõhja MN21: Grethe-Johanna, Jaan, Joonas, Brita
  • Põrgupõhja I MN45-50: mina, Risto, Veiko, Merike
  • Põrgupõhja II MN45-50: Riika, Indrek, Andres, Mai
Olin esimene vahetus. Oi, mulle vist ikka ei istu need esimesed vahetused! Ehk siis jälle hakkas esimeses punktis lappama. Laburünt! Ma ei olnud sellise asjaga üldse arvestanud ju... Arvasin, et nagu eile on tänavad, hoovid, suletud tänavajupid jms põnev. Lintidega labürint! Kuna seal oli palju vanusegruppe koos, siis oli ju paljudel erinevad rajad ka, kõik olid seal ristirästi, sahmimine, kartsin aeglasemalt kaarti vaadata, sest tundus, et kõik teised jooksevad eest ära juba edasi... Tunnistan ausalt, et paanika ja lihtsalt jooksin kõiki järjest läbi. Tagantjärgi jube piinlkik. Sinna läks minut viga. Siis taas ühte viga tehes üle laia kraavi hüpates väänasin jalga, aga kannatas joosta. Kui eile oli hingamine hea, siis täna oli väga kinni - võimendub see asi mul ka emotsionaalse pingega. Sest alguse veaga ma kaotasin kõik teised silmist ja mõtlesin, et kõik on juba vahetusalas, aga mina tuuseldan alles linnavahel ja viga vea otsa... 😢

No kirjutasin siia veidi lahti taas enda analüüsi:
Täna jäi tiim minu pärast vist kullast ilma, sest arvan, mul oli vigu sinna 3 minuti kanti küll ja niipalju me esikohast ka kaugele jäime 😔. Teised olid tublimad ja kokku meile pronks siiski… Kuigi ju tulin oma vahetusest siiski viiendana, mis ei ole ju otseselt kah halb (ma ei tea, kas teised olid siis kuskil otsesuunal, kui ma vigaderingidega neist mööda jooksin, sest ei näinud ju nagu kedagi...). Kusjuures kuulsin, et selle 19 vea tegid väga paljud (miks need lindid üldse sinna künkale veetud olid, kui seal vahel ei olnud seda õnnetut punkti! 😄). Tänu sellele veale saime me ka pronksi, sest muidu oleksime olnud neljandad, aga üks õnnetu konkurent tegi seal taga veel rohkem vigu kui mina ja seetõttu Merike, kes jooksis rahulikumalt aga veavabalt, sai temast mööda.

Nii pettunud olin oma jooksus. Kuigi, kui vaatasin enne strdinimekirja, siis on enamuses N45 vanusegrupis kõigil EOL kood mingi 100-1000 vahemikus, lasteaias vist juba alustasid orienteerumisega... mul on 21004... Rebane olen noh, mul ei tohikski olla kõrgeid ambitsioone... Aga see labürint! See peaks olema keelatud väliorienteerumisel 😅 tehke sise-O-l selliseid asju kui tahate!
Tulemuste järgi olin ju oma vahetuses 5. ajaga 15-st. No pole ju halb. Lihtsalt kui ise tead, et võimed ju päriselt on vist ikkagi veidi paremad...

Ja lippu meil ka ei olnud kaasas! 🤓 Ja ikkagi oli väga tore oma tiimiga seal seista poodiumil, aitäh armsad tiimikaaslased! 🤗 Ja mulle orienteerumine endiselt kohutavalt meeldib! Ma nüüd tahan veidi pingevabalt seda metsas päevakutel teha edasi 🥰🌲🌳🦔🐾🦌. Kui ma pühapäeval tagasi kodu poole sõitsin, siis kuulsin raadiost, et Nabi ja Mäe jäid napilt olümpiapääsmest ilma. Selle kõrval tundub minu ebaõnn nagu liivatera ookeanis!

Fotod: ise, klubikaaslased, Allan Mehik (jooksupildid ja autasustamine)
Eelmine
Kass, kes kõnnib omapead

Lisa kommentaar

Email again: