Kass, kes kõnnib omapead

Muidugi oleks ju seltsis tore! Ja mõnikord ikka olen kutsunud ka, päris erak ei ole... Samas ma kunagi ei tea ju, kuidas mu retked kulgevad. Mu plaan tavaliselt kunagi ei lähe täide, sest ilmnevad takistused 🤪. Ja siis ma tunneksin end halvasti, kui luban kellegile toredat rattamatka ja tegelikkuses on üks lõputu ronimine ja turnimine rattaga või radade kadumine jne (Viivi tänab õnne, et ta ei saanud viimati kaasa tulla! 🫣). Aga kuidas avastada uusi kohti? Tegelikult ei olegi mingit nippi. Tuleb ju lihtsalt minna....

Kopeerin siia oma Strava trennikalendrist viimaste nädalate mõned käimised ja lisan mõtteid, äkki annab kellelegi inspiratsiooni oma tavaradadelt välja astuda... 

Kuna olude sunnil olin jooksupausil kuu aega, siis ootas ees avastamise periood käies matkates ja rattaga rahulikult sõites. Ostsin uue ratta. PS. Kui keegi Hawaii inimene seda loeb, siis võib mulle selgitada, miks selle ratta mudeli nimi on Spark Green. Tõsi, mingi konkreetse nurga alt see isegi on roheline, aga muidu...  Vaata fotosid allpool... Ma ju ostsin omale ikkagi nime järgi rohelise ratta, et see sobiks mu punaste juustega 🫣...

Tegelikult ratas on muidugi väga hea! Esimesed kulgemised rahulikult siis sõiduteel, et keha hoida. Tegelikult tekib kohutavalt palju mõtteid liikumise ajal. Ei tohi peljata... avastamist ja mõtlemist... mis on elus oluline ja kuidas sa päriselt elada soovid...

Lahinguvälja

Ühel hetkel peatas üks auto mu ja 2 vanemat härrat palusid juhendamist rongipeatusesse. Õnneks oli seal lihtne juhendada. Kõigepealt vasakule ja siis paremale. Kuulmine ei olnud neil kõige teravam, aga ehk nad kohale jõudsid. Ja siis mõtlesin sellele põlvkondade erinevusele. Eelmisel päeval pidin Kuressaares sõitma Ida-Niidu Lasteaia kõrvalt läbi Kaie juurest. Isa võttis paberi ja pliiatsi ja hakkas skeemi tegema mulle, jooned, tänavad, vist tänavate nimed, mis ta teadis ja siis seal on lasteaed ja siis seal kõrval kohe... Nojah. Ma panin telefonis Google mapsi Ida-Niidu LA ja saingi kohale... 🤭 Aga need härrad ju ka seiklesid omapead... ilma Google mapsita. Tegelikult äge ju. On inimesi, kes saavad tänapeval liikuda ka ilma telefonita.

On isegi ju kunagi niimoodi palju tehtud kui veel internetita mobiiltelefonid olid või neid üldse ei olnud... Ma sain oma esimese mobiili ülikooli kolmandal kursusel... Ja siis olid ka need telefonid ju alguses ilma internetipildita... Kui käisin tööreisidel välismaal, siis võtsin alati jooksuriided kaasa, et õhtuti võõrastes linnades joosta. Kuidas siis tegin, et ära ei eksiks? Tavaliselt jätsin meelde mingi kõrge hoone hotelli kõrval, et seda ikka kaugelt näen, siis tean, kuhu pean tagasi jõudma. Pastakaga kirjutasin igaks juhuks peopessa hotelli aadressi, et kui ikkagi ära eksin, saan abi küsida. Aga muidu ikka sisemise kompassi abil. Oma pildita mustvalget internetita telefoni ju loomulikult jooksma kaasa ei võtnud. Tegelikult hakkasin telefoni trenni kaasa võtma ka ikkagi tänapäeva mõistes hiljuti. Umbes 4-5 aastat tagasi. Enne seda käisin igal pool alati nö käed taskus. Ja lootsin, et leian tee tagasi metsast välja. 

Suurupi

Enne suurt reedet vaatasin neljapäeval kalendrisse, et eh, vaba päev ju homme! Nojah. Viisin Juta (kass) Jete (laps) juurde ja mõtlesin, et kuhu ma selle tatise ilmaga siis lähen kolama. Suurupi tundus tore ja mitte kaugel, et mitte neid naelrehve enam palju kulutada kuivade teedega... Kust matka alustada? No kõige lihtsam koht, leida kaardi pealt parkla 😊 ja siis astuma. Kui ma viitsin enne, siis ma tõmban kella sisse mingi suht suvalise trassi ette, mis olen Plotaroutes sisse toksinud. Siis saan aimu, kui pikk distants umbes võiks tulla. Üldiselt siiski 100% kunagi need ei realiseeru. Aga vähemalt tean, kuhu ligi hoida, et väga kaugele ei kalduks.
Ma olin ühe korra varem seal üleval jooksnud mõned aastad tagasi, kui Mats Tilgus purjetas ja ma aega parajaks tegin. Seal on ohhooo, mis villad üleval pankranniku serval! Õnneks on kaine mõistus või seaduskuulekus siiski veel alles, sest rannaäärne rada nii üleval kui all oli ikkagi avalik, ei olnud tõmmatud tarad mereni. Ühes kohas oli keegi eramaa omanik pannud oma krundi nurka isegi prügikasti - see on ikkagi eriti armas suhtumine! Aga... vaatasin neid maju ja mõtlesin, et muidugi oleks tore omada sellist kodu sellise vaatega! Samas, mis ulmekulutused ja -investeeringud... ja ikkagi - mul selliseid võimalusi ei ole, kuid mul on palju mitmekesisemad võimalused - pargin kasvõi iga päev oma mobiilse kodu uude kohta ja iga päev uus hommikumiljonivaade ju... 😊 Olgu seni peamiselt nädalavahetuseti, kuniks veel pensionil ei ole, sest tööd on vaja ikka teha, et oma soovitud elu elada.

Ja kui kõige lõpus sattusin ronima vanale merekindluse varemetele, meenus, et ahhaa, see on ju see koht! Siin ma osalesin oma esimesel rogainil 2018 koos Kärdiga ja sain maikuus kuumarabanduse peale 5h rajal olemist, oksendasin end tühjaks siis ja saime ikka lõppu tookord ja näedsa, hakkas meeldima see asi.

Nonäedsa, nägin oma printsi valgel hobusel 😛.
Tilgu

Ma olen kanaema staatusest jõudnud vist rongaema staatuseni. Kui lapsed olid väikesed, olin 100% nende päralt. Ühtegi sugulast lähedal ei elanud, kelle juurde lapsi jätta, sõprade juurde hoiule jätta ei julgenud paluda, lapsehoidjat palgata nagu ei tahtnud - kõik seiklused ja folgid, kus tahtsin käia, olid lapsed kaasas, aga noh.. kes teab, see teab, et see on ikkagi väsitav.... Lapsed on nüüd suured ja saavad hakkama ja mina saan kolada ringi, kus ja kuidas tahan. Seega ei olnud vajadus ööseks koju minna ja ... tahtsin hommikusööki süüa mere ääres ja kuulata lainete loksumist ja lindude jutuvada, seega parkisin ööseks ennast Tilgu sadamasse. Selliste eksprompt ööbimiskohtade juures on alati see, kas joppab ja ei teki häirivaid naabreid. Kuskil 22 ajal sõitiski üks auto sinna, kust lasti valju tümpsu umbes pool tundi 😣, aga siis nad lahkusid. Jällegi üks minu jaoks liikuva kodu eelis - kui mulle naabrid ei meeldi, ma võin mujale edasi minna 😆. Aga kui näiteks need vundamendi peal elavad püsinaabrid ei meeldi, on see naabrivahetus palju keerulisem ju. PS. mul praegused pärisnaabrid on väga vahvad 😘! 

Aga sellised hommikud mulle meeldivad! Soe isegi nagu juba, jalutad ilma jopeta korra merepiirile. Priimus... vesi hakkab mulksuma... Kuum kohv, mis peab jahtuma... Kuulad looduse vaikust, lainete loksumist ja linnuvada....
Muraste

Ja siis suund küla vahele. See on selline vahva küla, kus on kümneid ja kümneid ringteid. Monk nagu ma olen oma süsteemsuse armastusega, siis loomulikult mõtlesin, et tahan kõik need ringteed oma träkile jalutada. Ja siis tekkis hasart. Et vaataks, kas tõesti nii vähesed tänavad on viitsinud oma otste ringteesid ilusamaks tuunida. Vähesed olid. Ei tea, kas see on ikkagi jah majaomanike enda eralõbu kui seda tehakse mitte omavalitsuse panus?

Veidrama tiitli saab see, kes oma postkasti oli sinna ringteele hoopis pannud. Enamus olid siiski tühjad kruusaplatsid. Ja selle kevade esimesed sinililled! Ja aianduspoode see küla vist väga suure käibega ei kostita - seal kivi peal ei kasva vist mitte midagi! Lillepeenraid nägin vist paar tükki ja põõsaid - null! Tikri ja sõstrapõõsad? Null! Viljapuud? Paaris hoovis nagu paistis vist. Hm, aga kadakaid oli oi kui palju! Seega, kuna need elupuud jm on ju kallid vist ka, siis ikkagi nad käivad aianduspoodides kah käivet tegemas. Miks ma mõtlen sellistele asjadele võõrastes külades jalutades? Sest ma jumaldan tikreid ja sõstraid!
Soodla

Uus nädalavahetus, uus plaan. “Valel pool teed sõidad!” kuulsin ainult oma terele vastu kui kolm kõrvuti sõitvat klubiriietes ratturit vastu veeresid laial metsasõiduteel… Pekki küll! Ma olin suht moss. Liiklustühi tee metsas, kus valin päikesekuivema teepoole ja siis selline nätaki. Nagu loll oleksin. A kolmekesi kõrvuti võib sõita? Noh, äkki seal tühjas metsas kedagi häirib see… Ikka jupp aega olin solvunud oma sees 😆.

Aga muidu oli vahva. Plaanide muutused seoses üleujutatud teede (sest ma veel ei olnud valmis ratast tassima läbi võsa) ja resoluutsete jõmmidega - “pole meie probleem, et eramaalt tahate läbi sõita”… mis oli nagu suur külatee lihtsalt ju, aga tuleb välja, et... eramaaks muutunud ja väravad ette pandud… Ikka imestan ja kurvastan, kuidas avalikku liikumis(ruumi) lastakse omavalitsuste poolt erastada... Aga oli ka tore eramaa omanik. Karjusin ja vehkisin kätega tükk aega, et ta tähelepanu mootorsae mürast endale saada, et küsida ilusti luba läbi veereda ta maalt. Muidugi tohib, oldi lahke ja muretseti veel, et hea, et langeva puu alla ei jäänud! 😊

Tegelikult oli veel paar nädalat sporditegemise keeld… aga mõtlesin, et kui noh, ratas oleks nagu transpordivahend, millega peab tööl käima ja töötee olekski selline… siis see poleks ju sport ja oleks lihtsalt edasiliikumise viis… 🤨 aga noh, eks rahulikult ja tagumine amort aitab keha mitte raputada…

See siin on siis tee (kus ma lootsin vändata) ja see pole jõgi.  Kusjuures siin majas elatakse. Või käiakse juttu ajamas niisama. Hakkasin pilti tegema, et jube vahva vana lagunev talu kuskil pärapõrgus keset metsa, mõtlesin, et vaataks pärast, kas äkki on müügis selline seisev asi... ja siis... jutuhääled kostsid õue. Ju ei ole müügis.

Kehra

Vahelduseks saab teha ka väiksemaid kõnde väikestes asustatud kohtades. Omaette väärtused on need aiamaalapid, mis on inimeste kasutuses ma ei tea mis reeglite ja süsteemidega? Et nagu vallamaa, aga kes tahab, saab oma peenrad teha - ei saagi aru, mis alustel neid maajuppe kasutada antakse. Aga sellistes kohtade vahel jalutades on fantaasial ruumi alati! Näiteks, et mitu aastat need tomatid on seal kasvuhoones juba kasvanud? 
Või kui jõuda asulate vahele, siis mõtled, kas pinksimängu üks mängija on vist alati sinikate ja/või katkiste luudega seal elektriposti vastu hüpates? Ja muidugi sigakurb, et üks sügisel paigaldatud nagi ongi juba ära varastatud riidevahetuskabiini küljest, mis Ott meile ujumiseks pani riiete jaoks. No milleks peab varastama kogu aeg? No ma saan aru, et nunnu nagi ju! Aga see pole sinu oma, miks sa võtad? 
Kuusalu

Mulle meeldib surnuaedades kolada. Kunagi sai palju joostud Pirita surnuaedades. Ma ei tea, kas see on eetiliselt lubatud? Aga kuna need jäid seal kõik mu jooksutrasside lähedale, siis ikka põikasin läbi tihti. Mulle meeldib lugeda nimesid, vaadata kivide erinevusi. Pärnamäe kalmistul kohtasin tihti ka jäneste silmi lambivalguses. Kusjuures põnev oligi joosta just pimedas pealambiga seal haudade vahel. See kõlab veidi kiiksuga vist, ma tean 🤔. Aga ise mõtlesin siis, et ma pakun ju nendele hõljuvatele hingedele ka seal seltsi siis pimedal ajal... Haapse

Ühel tööpäeva õhtul oli väga soe ilm ja tahtsin minna mere äärde raamatut lugema. Kõmpisin seal mõned kilomeetrid piki randa ja vaatasin, kas on kohta, kuhu maha korra istuda, kuna olin istumisaluse maha unustanud. Ja leidsin ühe krundi puidust asjanduse, kus siis lugesin tunnike, kuniks hakkas pimedamaks minema. 
Ja siis on see koht, kus on teatud inimrühma suhtes närv must. Ma ei tea, mis inimesed need on, kes arvavad, et kui pole enda kodu, siis võib väljaspool kodu jätta endast maha s***hunnikud. Vabandust sõnakasutuse pärast.

Ja iga kord kui ma viimastel aastatel näen sellist "suvitajate" laga, siis mul tekib trots selle uue seaduse suhtes, et üritustel ei tohi kasutada ühekordseid nõusid. See on kohutavalt ebaõiglane ja täiesti vale koht, kus teha rohepööret! Mine tavalisse toidupoodi ja sa näed massilises koguses, kuidas inimesed saavad osta ühekordseid nõusid. Et minna randa. Pidada oma sünnipäeva. No ma ei tea. Võtke jaemüügist ära need ühekordsed nõud kõigepealt! Inimesed saavad oma piknikud ja sünnipäevad ka tavanõudega peetud ja koju pessu viia. See on massiline reostus, mida eratarbijad tekitavad nende ühekordsete nõudega, mida ürituste korraldajad mitte kunagi nii ei tee! PS. See on minu isiklik arvamus ja ma ei räägi mitte kellegi teise eest seda.

Ja tagasi nende jubedate risustajate juurde.... Mul oli ka siis taskus paar kommipaberit - oleksin pidanud ka need sinna maha viskama, prügi ju nagunii juba maas? See on nende inimeste mentaliteet, kes poetavad oma prügikotid sinna, kuigi näevad, et prügikast on täis. Metsa jaksad tuua need asjad täis toiduainetega, aga tühja taarat/sodi ilma toiduta ära viia enam ei jaksa, kui näed, et jäätmekoht on täis? 
Ja siis külmus maa uuesti ära peale soojalainet ja sai taas tühermaadel jalutuskäigud ilusamaks käia.... 🌸 

Lehtse-Aegviidu

Ja siis tuli ka lumi jälle maha! Lumi jättis Vito suverehvidega koduaresti ja tuli välja mõelda plaan B rongiga kuhugi sõita ja kust saab ka mingist muust jaamast taas rongiga tagasi koju 🚝. 
Kes pole seal Rabasaare mahajäetud turbatootmise vanas külas käinud, siis soovitan minna! Mõned aastad tagasi pidasime seal Matsi sünnipäeva (normaalne ema idee, eksole...), aga üllatus-üllatus, poistele see väga meeldis! Kuigi seal mahajäetud majades on turnimine omal vastutusel või lausa keelatud (ups!), siis noooo... saada teismelised sinna turnima ja maid avastama ja parim sünnipäev jälle kirjas. 

Seal turbaväljade rabas sai aasta lõpus käidud uisutamas veidi, nüüd aga muidugi kõik vesi lahti. Paras songermaa oli algus - polügon on lähedal ja roomikutega vist seal sõidetakse. Seetõttu ka mu tossud olid nagu käkerdised varsti. Aga see oli jällegi väga kihvt avastusretk! Vahepeal sai mindud üle põldude ja kõikidel teedel ma polnud varem käinud. Kuna loomade jälgi oli NII palju, siis korra isegi oli veidi kõhe ka, kas äkki kohtun mõne loomaga ja millise loomaga... Aga ei näinud kedagi siiski.

Keskendusin nii sügavalt jälgede vaatamisse, siis millalgi Aegviidule lähenedes oli mul ikkagi sekunditeks ohhooo moment, kui kummardusin juba vaatama, et mis huvitav jälg see on ja veel kõrvuti ja mingi eriti pikkade hüpetega loom on siin käinud ja siis.... umbes 3-4 sekundit hiljem tõdesin, et siin on ju mingid triibud kah jälgede keskel.. ja pidin tõdema, et huvitava paarimeetriseid paarishüppeid tegeva looma asemel on siin olnud suusataja... 🫣🥹.

Jube tark, et võtsin vahetussokid kaasa. Rongis sai ligemärjad sokid ära võtta jalast ja terve rongisõidu tagasi koju istuda kuivade sokkidega. Muidu oleks väga külm hakanud. 
Kehra terviserada

Ükspäev unustasin salvestada chat-walki Harku metsas Viivi-Annega, sest siis jäid pildistamata madu ja suures koguses konnad, kes seal rajal olid. Jah, Eestis on ainuke uss looduses vihmauss. Kõik ülejäänud on maod. Ka nastik. Õnneks Kehra metsas ei näinud ühtegi madu 🪱😵‍💫. Aga seal on kunst ja koprapoiste poolt loodud hiigel-pliiatsid.
Kaunissaare

Siis sai tehtud üks kodulähedane rattatiir. Miks osasid elurajoone nimetatakse väikekohtadeks? Nagu kunagised suvilakooperatiivid vist? Tavaliselt on need ka suure väravaga piiratud. Õnneks on need värvad siiski enamasti mittelukus. Oh need arhitektuurilised pärlid oma detailidega, nii heas kui halvas mõttes 🫣 on lausa lähemalt uurimist väärt. Aga pildistada ei julge ja nagu ei taha. Ise ka ei tahaks, kui keegi mu elamist pildistab tänavalt. Seega jällegi, kui kuskil sellised kohad on lähedal, tasub uudistama minna! 

Aavoja

Konnade päästmine. Neid oli Aavoja veehoidla kõrval juba nii palju hukka saanud 😢. Autojuhid väga ei hooli... Ka tol korral, kui jõudsin rattaga sinna ja hüppasin keset teed seisma ühe konnapaari kõrvale, kihutas üks auto mööda ja ei võtnud grammigi hoogu maha. Umbes kümmekond koivalist tõstsin üle tee. Neid kaheseid jurakaid oli veidi kõhe võtta küll kätte, aga nende elu hinnaga sain sellega siiski hakkama 😌. Ma kujutasin ette, et kui mul on kodus pikakoivaline Juta, kes on veidi suurem kui need konnad ja isegi karvane ju, siis teda ma ju julgen kätte võtta, mis need koibi sirutavad konnad siis ära pole! Kuigi nad ka krooksusid osad kätte võttes 🐸.
Nõmmeveski

Uus nädalavahetus. Vaatasin ilmaennustust, et vihma näitab õhtul. Aga noh, hakkas sadama juba hommikul. Vaatasin ühe huvitava 50 km träki omale ja... 5 km juures oli juhe nii koos ja sadu kah tugevnes ja õnneks keeras üks rada bussi poole tagasi. Ehk korralik näide, kuidas plaan läheb lihtsalt lõrri. Kui ratta puudest ületõstmisest olin nii tüdinud ja korra proovisin ka ühest väiksemast tüvest üle sõita, siis… külili maas ma olin.

Sellistel hetkedel on ikka tegelikult kahetised mõtted pead - mis ma teen, kas lähen tagasi, sest tee on nii õudne ja äkki läheb veel õudsamaks või ei tea, kui kaua see õudne veel kestab... või siis... äkki läheks ikkagi edasi, sest äkki see õudus ju lõppeb kohe ära ja siis on hea? 

Sel korral aitas vihm ja veel nõrk keha otsustada allaandmise kasuks. Aga küll ma selle plaani kunagi ära teen kah. Aga RMK võiks oma teed korda teha selleks ajaks… 🫣 Rattaga ikka tahaks sõita mitte ratast jalutama viia... 🥹

PS. See on see roheline ratas 🙈 PS. Mul on jube armsad kliendid! Eelmisel reedel olin ühe kliendi sisendi ootel, aga lõunaks ei olnud seda veel tulnud ja väljas oli niiiii ilus ilm ja saatsin kliendile sõnumi, et kas see sisend on veel tulemas täna ja olen ootel või võin välja metsa ära minna kolama. Ta helistas mulle ja vabandas, et polnud jõudnud saata infot, ja seega sain loa: "Mine metsa!" 💚