Karudemaal üksi ja kaksi

Minu jaoks aga täiesti uus riik. Uus piirkond. Kanada 🇨🇦. Kuna unustasin ka enne reisi aegsasti oma püsikliente teavitada teisel pool maakera olemisest, siis puhkusena seda võtta ei saanud. Aga "kass, kes kõnnib omapead" ja rendiauto pidid tagama selle, et töö saab tehtud, kus internet olemas ja ringi saab kolatud, kus soovin. Pakkima hakkasin hilisõhtul enne hommikust lendu, aga väga ülepakkimisega stressama ei pidanud nagunii, sest minu asjadele kohvris eriti ruumi ei olnud 🙄🤗. Ehk siis vaid Juta pidi loovutama oma nurga ja maha jääma ja teretulemast Kanada!

Teisipäev, 22. september

Algus oli päris trööstitu isegi... Nii palju põlenud metsadega mägesid! Ma hakkan kohe mõtlema nendele õnnetutele metsaelukatele, kes niimoodi ju hukka saavad julmalt 😔. Seal on isegi spetsiaalne internetileht olemas maastikupõlengute kohta, kus on ka suitsu levimise ennustused peal. Ehk siis väga levinud asjad on need... Aga Pentictoni, meie peamisse staapi, me jõudsime peale poolt päeva sõitmist ja kui Silver hakkas oma tiimiasju ajama, sain mina jalutada ringi ja uudistada ja pool järgmist päeva ka tööd teha. Linna peal kohalikud on nii sõbralikud kõik! Kõik teretavad, kes vastu tulevad! Ja mitte "Hi" nagu Euroopas vaid "Hello". 

Neljapäev , 24. september

Tiimil oli vara äratus starti sõitmiseks ja siis minu plaan oli järgmine - plaanitult võtta lähipäevi. Nii nagu ma tihti üksi olen ringi rännanud muidu ka. Suht pingevaba on võtta jooksvalt asjad plaani. Kuna võistluse starti tahtsin ikka näha, siis esimene soov muidugi oli jõuda ka sinna - kusiganes see siis ka poleks, sest see koht oli saladus. Võtsin hommikul võistlejate bussi taha sappa ja hakkasin sõitma. 

Peale 6 tundi kollase bussi tagaotsa vaatamist sai mul villand. Kuna ühes jalasirutuse peatuses õnnestus bussijuhilt teada saada sihtkohalinn, kuhu nad sõidavad, siis ühel hetkel tõmbasin lihtsalt maantee äärde, kus oli peatumise ala ja vaatasin kaardilt, kuhu võiks matkaradadele minna. Leidsin täisa maantee lähedal ühe koha, kus tundus olevat ilus vaade ülevalt ka Vancouverile ja panin jooksuriided selga ja umbes 10 km träki kella sisse. 

Ilm oli soe! Lühikese dressi ilm. Aga no klassika. See, kui kaardil on rada, siis reaalsuses see on enamasti modifikatsioonidega, kui mina sinna lähen. Näiteks silt, et radadel liikumine omal vastutusel. Või nööriga suletud rajajupp, et suletud, kuna varing. Või üldse veits kadunud rajad, mida vist väga ei kasutata nende poolt, kes lihtsalt sinna üles vaateplatvormile autoga sõidavad. No ja lisaks need karud, millest kõik räägivad. Iga väiksem krõps ikka veidi oli kõhe kah. Aga tiir tehtud ja....
... hakkasin otsima, kus saaks pesta enne ööd. See osutus keerulisemaks, kui ma arvasin. Paarist kohast maantee ääres sõitsin lihtsalt mööda, sest nägin järvesilma liiga hilja ja äkkpidurdust ei saanud teha ja tagasipööret kah nagu mitte. Või siis kui sain ligi, siis olid igal pool sildid, et parkimine ainult maaomanikule. Või ka lihtsalt ei leidnud kohta, kus saaks ligi veele normaalselt. Siin kose pilt oli eriti tore, sörkisin sinnapoole oma käterätikuga, vaatan - platvorm, vesi kuskil all, ots ringi ja tagasi. Vastu tuli naine, kellest paar minutit varem mööda jooksin ja ta hakkas minuga lihtsalt rääkima ja imestas, et juba on kosk vaadatud! Maailma kiireim kosevaataja! Ütlesin, et otsin jah vaid vetteminemise kohta... 🙃. Või siis see kõrge vaatega järv oli nagu eriti tüng. Järve nimi on kusjuures Swim Lake. Aga kõrge kaldaga igal pool või nagu soine rabarisune, no ei saanud kuskilt ligi. Lõpuks oli juba päris pime ja lootusetus, kui korraga enne väikest linnakest näen tee ääres järvekest suure keelusiltideta parklaga ja isegi ujumissillaga! Pime, riided seljast ja karsumm! 🧜🏼‍♀️ Kuna mul puudus täpne info, kus võistluse start on, siis tiirutasin veidi seal bussijuhi öeldud linnakeses Pembertonis, aga ühtegi vihjet MM-le ei leidnud ja mõtlesin, et mis ma siis edasi teen nüüd. Aga siis turgatas, et täpijälgimise (loe: võistlejate GPS) lehel on ehk start juba näha ju. Oligi. Leidsin sportlaste telkla üles kümmekond kilomeetrit eemal, andsin head-ööd-musi oma lemmiksportlasele ja kerisin ise oma autosse magama.  Reede , 25. september

Hommikul sai MM stardi ja mina avasin oma kodukontori sealsamas stardikeskuses North Arm Farmis ja tegin mitu tundi tööd ja enne seda kirjutasin ka teisele poole maakera kaasaelajatele väikse postituse. 

Tegelikult olin enne reisi juba luuranud internetis, kas äkki on samas kandis ka mingit trail jooksuvõistlusi, kus võiks ise nädalavahetusel osaleda. Ja üllatus-üllatus, sealsamas Whistleris oligi suur UTMB ultra samal nädalavahetusel ju! Ja veel korra uurisin nende kodukat, et kas saab kohapeal regida - seal oli see kuidagi vastuoluliselt kirjas, et kohapeal regida ei saa, aga nö expol kohapeal saab. Saatsin veel kirja sinna, et jah kohapeal expol saab, aga siis nagu 2 päeva enne võistlust ehk neljapäeval olekski pidanud regima juba või oleks ka saanud päev varem, ei saanud aru... Aga krdi kallis tundus kah see osalustasu siis ja... nähes ära võistluse stardi, kripeldas sees ikkagi, et tahaks võistlust ka veidi võimalusel näha lähemalt ja kuna inimestele tundus, et minu kirjelduste lähenemisstiil meeldis, siis loobusin oma ultravõimalusest sel korral ja mõtlesin, et proovin kah meediaametit.

Peale hommikust tööd, lõin läpaka kaane kinni, istusin rooli ja jätkasin oma solotrippi.

Ega mul suuremat plaani ei olnudkui, kui et jälgida täpikaarti ja kui saab, siis sõidan kah kuhugi lähemale, otsin matkaradu, ujumiskohti ja kui vaja tööd teha, siis ka internetti. Üldiselt internetiga oli nagu suht okeid lood, aint mahtu pidin paar korda juurde laadima tööfailide saatmiseks. Mulle nii meeldib see lihtsalt kulgemine! Eriti veel selliste vaadetega. Muudkui vaata ja imesta. Jah, tegin ikka roolist paar klõpsu ka, ei eita. Loomulikult muus osas käitusin igal pool väga seadusekuulekalt, sest lube mul ju kaasas ei olnud ja seega poleks ma tohtinud vist ka üldse rendiautot kasutada seal 🫣. Ja kui leidsin mingid matkaraja võimalused ja siis näed sellist krisliplakatit, kaob igasugune isu sinna parkima jääda ja matkama minna. 😳

Seega kolasin esimestel päevadel pigem väikelinnades. Linnakestes, kus kitsed hängivad hoovides, kus autosid on krundil rohkem kui maju. Lillooeti linnas parkisin ägeda kaljuvaatega surnuaia parklas, tegin tööd ja lõunaune ja siis jalutasin ringi. Hoovid on veidrad - osad on nii ülehoolitsetud, osad on lihtsalt nagu looduslik muruäär maja ees. Aga siin isegi nägin nagu päris indiaani päritoluga inimesi veidi - no nad kohe olid teistsugused!

Ja siis edasi... Cache Creek linn oli väga imelik linn. Mitte just kõige ilusam, võiks isegi öelda... Pidi olema suht vaene linn, vana kullakaevajate kant, aga ju siis kulda ei leita väga palju. Tahtsin minna seal ka jooksma ka mäkke veidi, aga igal pool oli rajale aed ette ehitatud ja keelusildid. Muidugi googeldasin ka linnasid ette ja näiteks olid seal linna peal ka karud jalutanud septembri alguses. Ma ikka olen kohati nii naiivne! Ma vaatasin muidu et noh, see on nii lage mäekülg seal ju - isegi kui karud on, siis ma näen neid juba ju kaugelt ja pole hullu. Aga näed, ei lubatud üldse minna sinna nõlvale. Jalutasin siis linna kõrval oleva konteiner-majakeste-linnaosa vahele ka tiiru. See oli veidi creepy asustus, sest ma ei teadnud kuidas mind seal vaadatakse võõramaalast. Samas inimesi jälle üldse nagu ei olnud kah liikvel. Ainult linna seespool nägi inimesi, kes istusid suurte kastiautode roolides drive-in putkade ees burksisabas... Kusjuures kuskil siin reisil nägin elus esimest korda ka drive-in sularahaautomaati.
Laupäev , 26. september

Ma võistlusest siin rohkem ei kirjuta kah. Silveri lehelt saab pikalt ja laialt lugeda ja imetleda ägedaid proffide tehtud võistlusfotosid. Kuna meediakajastamise kohta oli lõpuks nii palju vastukäivaid ja erinevaid kirjutatud ja kirjutamata reegleid ja ütlusi ja ma ei teadnud lõpuks enam, mida ma siiski teha tohin ja mida ei tohi ja hirm midagi valesti teha oli nii suur, siis pigem tõmbusin tahaplaanile (millest oli veidi siiski kahju, sest tundus, et Eestis olijatele meeldis mu kajastusviis muidu) ja keskendusin oma kulgemisele. Läksin omale uusi radu otsima 🤗
Pühapäev , 27. september

Ühes kohas sain ka veidi riielda ühe proua käest! Või noh, pigem manitseda. 4 aastat tagasi maha põlenud Lyttoni linnakeses, otsisin, kuhu korra auto parkida. Ja noh, seal on igal pool need "parkimine maaomaniku loal" sildid ainult, isegi kui tundub jumala tühermaa - no parkisin siiski. 

Ja parkisin seal sellepärast, et seal silla juures oli ka üks KP ja mõtlesin, et on päev ja äkki ikkagi pole katastroof kui tiimi seal filmin selle ägeda silla peale minemas. Õudne, kui suur tuul seal oli! Ma olin lühikeste pükstega ja ilgelt külm hakkas. Täpikaardilt vaatasin, et nad kohe-kohe peaks jõudma siia ju. Ja ootan ja ootan ja see täpp liigub nagu tigu kui üldse liigub. Siis tuli sinna üks mees, kes oli ka sellest MM-st teadlik ja kes ise ka kümmekond aastat tagasi pikkadel seiklusspordiüritustel osales. Ta rääkis veidi selle linnakese lähiajaloost ja miks see praegu selline õnnetu välja näeb, kui uuesti taastatatkse peale mahapõlemist. Peale umbes poolteist tundi seal oodates ma lõpuks loobusin, arvasin, et äkki nad leidsid mingi öömaja seal ikkagi ja nad ei tulegi üle silla praegu (tegelikult tuli pärast välja, nad sattusid kuhugi peole sööma hoopis, no tere talv! 😅) Ehk siis kui olin loobunud, et lähen sealt ära ja jooksin läbikülmununa auto poole, siis näen eemalt - nad tulevad! Keerasin otsa ringi ja jooksin tagasi silla juurde - no nad kohmitsesid seal ka väga kaua millegipärast ja ma külmetasin edasi. Ka see kohalik mees tuli uuesti tagasi, kes ka otsustas ära minna juba, kui ka nägi, et rattad paistavad. Noh ja see action neil sai läbi, võistluse kaameramees jõudis ka napilt enne tiimi saabumist sinna filmima, mina sain oma klipid ja pildid ja siis kohalik mees küsis mult nii suure imestusega - So quiet? No kiss? No word? Ütlesin, et ma ei tohi ja ei julge suhelda tiimiga võistluse ajal. Peale võistlust nägin tema kommentaari meie tiimi lõpetamise foto all - finally you got your kiss, Helen! Nii armas. 

Ja kui ma tagasi oma auto juurde jõudsin, korra arvuti sülle võtsin, siis koputati aknale ja vanem proua küsis, mis ma seal tema maa peal teen, et kas ma ikka tean, et ma olen võõra maa peal. Vabandasin ja sõitsin ära... 

Esmaspäev , 28. september

...näiteks Hope nimelisse linna! Seda mul oli praegu vaja! Seal ringi jalutades arvasin, et see on pigem jõukate pensionäride linnake. Sest seal oli väga palju tervishoiuasutusi. Ja uhkeid elamisi paljude autodega. Mõnel linnaelanikul siiski ei jopanud ka kui tõrvatilgaks meepotis sattus selline naaber, kes pigem kola kogub... Noja muidugi kõik tervitavad, kes vastu jalutasid. Isegi ühe maja rõdult üks proua lehvitas ja hüüdis hello, kui pilgu tema maja poole keerasin. Mulle nii meeldib vaadata eramajade hoove - peenraid, uksefassaadide lahendusi, istumisvõimalusi - kui hubaselt osatakse või ei osata oma koduhoovi luua.

Sama linna külje all mäe otsa matkates nägin miljonivaatega peldikut ja jätsin ka oma signatuuri matkaraamatusse. 

Noh ja siis jälle veidi tööd ja soov oli ka veidi kõrgemale mäkke jõuda kuskil. 

Teisipäev , 29. september

Kaardil leidsin ühe matkaraja kohakese ja tundus selline sobiv 4 km üles ja 4 km alla. Aga need karud alateadvuses! Parklas oli üks auto veel. See oli siis selline matkake, et läksin paarsada meetrit, vaatan seljataha ja õhkan endamisi - nii ilus vaade juba! Et ega poleks ju hullu, kui otsa ringi keeran ja tagasi lähen. Ja samas mõtlen, et olgu, ma lähen paarsada meetrit veel ja siis keeran tagasi. Jälle - nii ilus! Ja need sügisvärvid! No ma natuke vaatan veel, mõtlesin iga kord veel veidi ülespoole ronides. Ja no nii ma jõudsingi juba kuskil 3 km juurde ja mõtlesin, et kui seni pole karusid näinud, ju ei näegi

Ühel hetkel nägin kaugel eespool kolme inimest. Kohe julgem tunne oli! Et kui karu mind ründab, siis karjun ja keegi vähemalt kuuleb ju siis! Aga tuli välja, et minu tempo oli palju reipam kui neil ja jõudsin neile järgi ja meie kohtumine oli situatsioon, kus ilmusin nö nurga tagant nende mustikasöömise momenti sisse nii, et üks naine seal hüppas püsti ja karjus... arvates, et mina olen karu 🤭.

Kiirustasin siiski tippu ära, lõpp oli niijanaa, suured puud ees ja otseselt polnud midagi näha, rajal olles oli palju suuremad wow-momendid. Jooksin alla tagasi, kiire pesu parkla kõrval mulisevas ojas ja tagasi rooli. 

Sel õhtul oli esimest korda veidi kõhe sõita maanteel, sest olin näinud kahes kohas ikka hiiglama suuri verelaike. No ei olnud nagu väikelooma kokkupõrge olnud, sest need olid ikka üle tee laiali mitmeid ruutmeetreid suured verelärakad. Äkki metshobused? Enne oli olnud hoiatussilt hobuste kohta. Hoidsin kiiruse pigem madala. Ja väga mitmes kohas nagu nowhere somewhere mantee ääres olid hiiglaslikud puu- ja juurviljade müügikohad.

Kuna meil Silveriga ja Timmol ja Pauliinal ei olnud veel ka majutust peale võistlust, siis otsisin Pentictoni 4-le inimesele öömaja viimasel minutil. Veider on see, et enamus pakkumised (vähemalt need, mis vabad olid) olid 1 suur tuba 2 suure voodiga - noh, neljale ju sobib küll... teoreetiliselt 🙄, aga praktikas ma seda konffi väga ette ei kujutanud kellegi meie jaoks ja veits oli juba paanika, et pean kuhugi kaugemale vaatama majutuse, aga võtsin siis tsipa kallima versiooni, aga kus oli 3 eraldi magamistuba suurte vooditega, niiet sportlased ikka ka normaalselt ja privaatselt ennast välja puhata saavad. 

Sõitsin veel läbi Merritti, kus lihtsalt kruiisin ringi veidi ja siis Princetoni, kus oli plaan kontrollpunktis tiimi oodata, aga juba läks pimedaks seal, kui nad oleks sinna jõudnud ja poleks tohtinud ja... sõitsin ära finiši poole. 

30. september

Meie tiim lõpetas varahommikul! Oleksin tahtnud ka minna nendega lõpurannikule vastu viimasteks kilomeetriteks, aga kuna kell oli 6 midagi ja mul ei lubatud neid enne kella 7 näha rajal, siis ootasin neid finišis. Nii tore oli neid lõpuks näha sealt nurga tagant tulemas! No muidugi natuke kahju ka, et jälle see teine koht. Aga ikkagi vinge! Eks Silver ju suvel mingi aeg rääkis ka mulle mitmeid kordi, et ma võiks ise tulla tiimi naisliikmeks, kuniks Reeda taastub. Aga vaidlesin kogu aeg vastu. Minul pole rattasõidulihast ja -oskust. Ma kohe kardan kiviseid, mudaseid, liivaseid teid rattaga. Nii tore, et ta Pauliina tiimi leidis. Muidu oleks tiim 10+ koha saanud 🥴.

Ühesõnaga, kuna sportlastel oli ees magamise päev suures osas, siis mina mõtlesin, et lähen jooksen sinna mäe otsa korra, mis nii ahvatlevalt meie rendikorteri uksest paistab. Kaardi järgi paistis seal palju radu olevat ja midagi ise leiutama ei pea. No sinna tippu ma ei jõudnud! Väga vähe oli tipust puudu, kui risti minu ees tatsasid mööda 3 mõmmikut, ma sekundiks tardusin, siis võtsin vaaaaiiiiikselt telefoni taskust, tegin paar pilti, keerasin otsa ringi ja proovisin maailma kõige vaiksema ja kiirema sammuga mäest alla saada 😆😬. Hea, et üles minnes kõik pildid tehtud said! Mingit karuspreid mul kaasas ei olnud ja ühtegi inimest ka polnud näinud seal. Ja mina veel arvasin, et see on nagu selline linnamägi ju, seal küll karusid ei ole...

2. oktoober

Sõitsime kahekesi võistluskeskuse linnakesest ära mõneks päevaks, et autasustamiseks tagasi tulla. Kui mina olen selline plaanideta kulgeja üldiselt, et vaatan jooksvalt kuhu lähen ja mida teen ja väga suurelt ette ei otsi infot, siis Silver vastupidi teeb alati põhjaliku eeltöö. Tänu sellele ootasid meid ees lihtsalt imelised päevad! 😘

Kuna rendiauto olime võtsin spetsiaalselt sellise, kus oleks hea sirge magada, kui toolid on alla lastud, siis öömajade pärast ei pidanud pead vaevama. Ja mina olin juba nagunii nädala jagu peaaegu autos maganud, väga okei! Esimese öö parkisime ka Slocani linna järvekese äärde. Need laisad hommikud kohviga, mmm... Õnneks olid selleks hetkeks töö kriitilisemad kiired asjad tehtud ja saime võtta paar arvutivaba päeva. 

Kavas oli esimesena Gimli peak kaljunuki nägemine. Googeldamine ütles, et seal on parklas olnud närilistega ja mingite siilidega probleeme, kes auto all voolikuid ja rehve harrastavad jõhverdada. Ega me ei viitsinud ise küll mitte midagi osta selle kaitseks, aga õnneks oli parkla ääres hunnikute viisi neid traadirulle ja palke. No turvasime ka siis igaks juhuks ära siiski. 

Üks veider teema oli veel pissimisega. Seda seal mägedes ei tohi teha. Noh, nagu põõsa alla. Kuna kitsedele see väga maitseb ja siis ei tohi. Miks nad ei tohiks inimpissi lakkuda, seda ei tea. Aga näiteks seal all parklas polnud ühtegi vetsuputkat ju. Pakkusime siiski kitsedele (keda me küll ei näinud ise) rõõmu 🫣.

Aga mida kõrgemale, seda ilusam! Kui üles rühkimine on väsitav ju ka veidi, siis korra ringi keerates ja vaadates seljataha, siis... maagiline-maaliline! Need värvid ja reljeefid. Üleval mäe otsas oli kemps kah siis ehitatud. 

Juba kuskil poole maa peal Silver küsis, et kas lähme ikka täitsa sinna nõlva peale välja kah. Mömisesin midagi vastu ebamäärast. Ja sinna täitsa üles kaljunuki alla jõudes keerasin ta poole ja ütlesin, et nüüd siis tuleb meie viimane suudlus, enne kui sa sinna üles serva peale tahad minna turnima ja end surnuks kukud... Ta segas aga minu lausele vahele, laskus ühele põlvele ja küsis, et enne seda viimast suudlust, kas ma tahaksin tema naine olla päriselt. Jah! ❤️  PS. ta ei läinud sinna servale edasi siiski õnneks 😌 Tegime hoopis pikniku.

Matkasime alla tagasi, et suunduda järgmise mäe poole... Vahepeal oli mitukümmend kilomeetrit autrosõitu ka. Uue parkla poole üles sõites muutus tee järjest kivisemaks ja auklikumaks. Silver teab, kuidas ma olen alati mures oma Vito pärast, kui see peab hulludel teedel liikuma ja lohutas, et vaata kui hea, et me siin Vitoga praegu ei ole 🥹. Siiski jätsime auto kilomeeter enne lõpp-parklat tee äärde, sest isegi selle kõrge Nissani jaoks läks tee ikka väga hulluks nagu. Ei olnud soovi põhja alt midagi katki sõita.

Gwillimi järvede juures oli märgitud mitmeid laagerdamise kohti. Soovisime enne pimedat jõuda kuhugi kohale. Matka alguses jõudsime siiski näha päikseloojangu kupleid kauguses, aga siis ikka hakkas pimenema väga kiiresti. Kui muidu olen üksi kolaja hea meelega, siis siin mõtlesin küll, et nii hea, et üksi ei ole praegu. Kuskil taamal kostus suur kivirahe kolin... Need suured kivised kaljunõlvad, kus pidi üle minema, et uuesti rajale jõuda... Oli veidi kõhe küll pimedas. Aga kahekesi turvaline.

Vahepeal põikas Silver ka veidi rajalt eemale, et leida telgi jaoks mastitoigast, seal ta siis maadles oma taskunoaga ja nüsis mingeid kuivanud tüvesid kuskil eemal veidi... Ootasin rajal ja kuulatasin iga praksatust.. Karusid seal ei pidavat väga palju olema, aga ülbeid kitsi küll.

Ööbimiskoha otsustasime umbes 3 km varem teha kui algne plaan oli. Esiteks kuna nagunii oli juba pime ja teiseks, see leitud järveäärne koht oli ikka superilus juba! Mõned puidust platvormid olid ehitatud kaootiliselt justnimelt telkide alusteks ja saime ilusti oma telgi püsti. Toidu panime metallist kappi, mis on karude pärast ehitatud laagrikohtadesse. No ma pean ütlema, et sel ööl minul oli küll veidi külm 🤓 Silver tuntud külmavaresena - andsin talle loomulikult soojema magamiskoti - selle -25 kraadi taluva, millega ise eelmine talv Rootsis kolasin -29 kraadiga. Endale võtsin siis veidi õhema versiooni. Varbad olid väga külmunud siiski poolel ööl ja mingi hetk panin ka jope selga ja müts oli ka kogu aeg peas. Aga ma olengi oma loomult põhjamaalaps ja see kõik on minu jaoks väga okei. 

3. oktoober

Ööseks oli ikkagi miinuskraad tulnud ja hommikul olid kõik asjad jääs ja härmas. Aga nii ilus! 
Jätsime telgi sulama ja suundusime edasi. Interneti võiks täis laadidagi neid vaateid, aga ise kohapeal seal seistes - kunagi kirjutasin haiku, mis sellisel hetkel meenub alati:

tunnen olevat
end kui väike putukas
kodumets kaugel 

Karusid ei näinud, kitsi ei näinud, tagasi alla linna, kus väike pesu-karsumm järves ja kohvikusse sööma. Tol päeval rohkem ei matkanud, sõitsime vaikselt tagasi võistluslinna poole ja ööbisime veel autos ühe jõe ääres.

5. oktoober

Peale autasustamist ja kogu võistlusasjade kokkupakkimist sõitsime ringiga tagasi Vancouveri poole. Noh ja siis ma sattusin esimest korda ka Ameerikasse korraks. Kuna seal oli ka üks ahvatlev mägi, mis meile nö tee peale jäi lennujaama teelt ära keerates 😇.

Selle mäega oli selline keeruline lugu, et kuigi väljas oli päris jahe ja oli soov kindaid käes hoida, siis ei saanud, sest kogu aeg oli tunne, et peab kõike seda värvidegammat jäädvustama ju! Lihtsalt vaatad ja naudid. Sellise koha peal vist isegi sügise-vihkajad oleksid oma arvamuses sügisest leebemad 🥹 

Kuigi see on väga populaarne mägi ja teel kohtus ka nö inimesi, kes ei tundu muidu väga matkaelu elavat - noh, t-särkide ja sellise väsimusest tülpinud näoga, siis me saabusime sinna pealelõunaks, kus pigem juba hakati lahkuma ja päris massis rongkäigus matkama ei pidanud. 

Üks naine matkas seal oma koeraga ja siis temale lähemale jõudes ma pakkusin, et saan temast koeraga pildi teha mäe taustal - ma ei tea, mulle meeldib pakkuda aegajalt sellist pildistaja rolli, et ma võin nende telefoniga teha neist pilti, sest muidu ju need solo-rändajad ei saa eriti kunagi endast nö postkaardi pilte peale selfide või telefon maadligi taimeriga kaadreid. Tean seda ju omast kogemusest. Siiani on alati väga positiivselt reageeritud, kui pakun niimoodi. See koera-naine siis tegi meist ka pildi 😊

Ja siis see kass! Mina olen kassi-inimene. Kass, kes kõnnib omapead on minu moto olnud läbi aastate. Muidugi kui ma näen mäe otsas kassi, ei suuda ma temast emotsioonitult mööda minna! Küsisin, kas võin pilti teha. Proua oli väga torssis olekuga ja midagi pobises vastu, aga härra, kelle seljas kass oli, lubas teha, kui ta ise peale ei jää. Ei jäänud. Võibolla neid minusuguste kass-inmeste sarnaseid küsimusi lihtsalt nad saavad nii palju, et neil on kopp ees sellest 🥹. Laskusime alla parklasse juba kottpimeduses, kuu säras taevas... Jäänud oli veel üks öö ja hommik enne lennukit. Meie Kanada reis sai selleks korraks läbi. 

PS. õnneks see kass ei pidanud ööd mäe otsas veetma. Kuigi see paar jalutas meie laskumisel vastu suundudes edasi kõrgemale, siis ju nad ikka tippu ei läinud ööseks ja olid kah pärast parklas tagasi ja kass sai sooja autosse 😼

Pruun - Vancouverist Pentictoni võistluskeskuse linnakesse
Roheline - minu solotrip võistluse ajal
Roosa - kahekesi matkamas ja tagasi autasustamisele
Sinine - enne äralendu põige Ameerikasse