Maailmameistrid, keda lennujaamas polnud keegi vastu võtmas
Et sotsiaalmeediast ei jääks ainult mulje, et kõigil läheb kõik alati väga hästi, siis alustame sellest, kuidas ma teist aastat järjest eesti meistriks ei saanud, orienteerumise sprindis 🥹. Kuu aega hiljem 24h rogaini maailmameistri tiitel oli hea kaaslase tõttu vaid vormistamise küsimus. Vist. Sest ta oli selles nii enesekindel kogu aeg, mis mind suht närvi (loe: paanikasse) ajas! 🙀
Kuna soov oli parandada eelmise aasta suur feil (jooksin punktist mööda ja ei piiksutanud ja kukkusin esikohalt DNQ kohale) EMV sprindis, siis sissejuhatuseks sai mindud enne selle aasta uut katset väiksemale Tallinna sprindile.
Soojendust ei jõudnud teha, noh, pole harjunud nende pealinna ummikutega... Esimestesse punktidesse mõtlesin, et pigem rahulikult, et saaks jalad liikuma. Õnneks sel korral vaatasin juhendist ette mõõtkava ja ei pidanud rajal nuputama vahemaad. Seetõttu vaatasin kohe, et esimesse punkti umbes 2 cm ehk 80 meetrit ehk alla ühe staadionipikkuse. 5-sse minnes jooksin lõksu garaazide vahele, kui nägin ees aeda, viga 25 sekundit. 7-sse kah valelt poolt maja, alguses ei näinud ühte aeda, viga 10 sekundit. 9-13 olid kõige keerulisemad. Ikka paaris kohas seisin korraks peale punkti ja juurdlesin, mis tee valik teha, sest igal pool paistsid ainult aiad ees!
Seetõttu see pool minutit vigadega jooksu 1-sekundiline võit tuli eriti toreda üllatusena 😛 - nii tasavägist esikolmikut ei mäletagi varem! See võistlus jääb vist enamusele meelde aga sellega, et 12-st M21 osalejast 9 said DNQ kraavist ülehüppamise pärast. Ma tean vähemalt ühte, kes ka hüppas, aga sai oma veast aru õigel ajal, hüppas tagasi ja sai ka Tallinna LV graveeringuga võidukäekella 😜
31. mai Sprindi EMV
Feil jätkus. Teist aastat järjest esikoht ära anda põhimõtteliselt. 6-7 minek viga 2.33 ja kuna kaotus võitjale oli 2.21, siis... Miks? Sest ma ei tundunud mingit gaasitoru märki! Miks see üldse peab olema kaardil, mis kuskil üleval taevas on?!? Alguses arvasin, et see on aed ja sealt ei saa üldse läbi. Seisin ja mõtlesin, et kust siis minna. Siis nägin ees, et mingi mees ikka nagu läks sealt. Läksin järgi ja arvasin, et ju see veider joon tähistab siis aiaauku läbi vana traataia. Ühesõnaga läksin sealt siis pea laiali üle vale silla ja loomulikult ei saanud siis enam aru, kus olen. Muidugi ei saanud aru, sest ma jooksin kaardist välja ju 😅 Ootasin teist silda, mida ei tulnud ja keerasin otsa ringi.
Lihtsalt umbes jooksin, et ehk näen mingit loha või punkti kuskil, et kaarti saada end. Kuhu sellisel hetkel kaob kaine mõistus, et oleks lihtsalt otsa ümber keeranud ja jooksnud tagasi kohta, kus seis segaseks muutus? Aga ei - uus pea laiali otsas uude tundmatusse.... Isegi jooksin korra sellest 7. punktist mööda, aga kahjuks vist vaatasin halvasti KP numbrit ja tegin veel ühe lisakaare, enne kui sinna sain siis uuesti... Nii pettunud endas. Jälle ma astusin sama reha otsa, et kiirusega jooksen ennast lühisesse kaardi lugemisega. Eelmise aasta Haapsalu EMV sprint oli muidu kihvtim peamurdmine, seal oli mitmes kohas ka teed kinni pandud lintidega ja pidi etapi lõpuni ette vaatama, kus läbi saab.
Järgmisel päeval oli sprinditeade, kus võrreldes individuaaliga midagi kripeldama ei jäänud, sest tulin ikkagi esimesena välja oma vahetusest. Aga... vigu oli ikka omajagu! Kiirusega kompenseerin seda, aga no nii ei peaks ju! Et teised jooksevad otse punkti, ma sakitan ja siis punktides jälle näeme 🥴.
Ma ei tea, kas ma järgmine aasta julgen kolmandale sprindi katsele minna. Sel aastal olin ju ikkagi favoriit, nii mõnigi ütles mulle seda, aga sain 9. koha siis hoopis 🤡
Ei jõua veel MM jutuni!
Enne siiski eredamad hetked poolaasta treeningprotsessist. Noh, lubasime aasta alguses, et mina teen meile ÜKE kava ja Silver teeb meile jooksukava. Mõlemad läksid suht lappama 😆 ehk siis kaootilisus jätkus. Ega me polnud ka väga kindlad sinna lendamises. Kuigi oleks tore koos segatiimina, siis pakkusin korduvalt, et kui ta tahab teha Rainiga meeskonnana kindla peale, siis las nad lähevad ikka koos jälle! Aga siiski jäi meie segatiimi otsus ja suht viimasel hetkel panime end kirja. Aga trenni nagu väga ei jõudnud kah.. Kogu aeg oli midagi teha või... laiskus...
Aga proovisime oma värske Seikluste Seltsi koosluse siis rajal ära enne lõunasse lendamist mõne rogainigagi.
15. märts XT rogain 4h
Mulle sisend: rahulik 6 min tempo ja ainult linnatänavad. Ma ei tea, ma läksin jälle õnge ja uskusin 😅🤓. Kaarti vaatasin vist 3 kohas vilksamini, rohkem ei jõudnud! Aga mulle väga meeldis, kuidas minu pärast tehti plaan jooksvalt ringi. Kuskil enne Hiiu mägesid kurtsin, et need tõusud on ikka rasked ja 2 tõusu asemel muudeti plaan jooksu pealt selliseks, et jäi 1 tõus. Pole aimugi, kuidas on võimalik niimoodi sellise tempo pealt planeering ringi teha! Ja kuna peale finišit oli alla kilomeetri, et maratonidistants täis saada, siis peale finišijooksu... jooksime edasi.
Segatiimide võit, üldprotokollis 6. koht. 42.24 km, tempo 5:39 min/km, aeg 3:53:41
29. märts Seiklushundi Tartu rogain 3h
Lühidalt - Silver: halb planeering 🥴 Helen: kuuma üledoos 🥵. Kuidas on võimalik, et märtsi lõpus on nii palav, et iga koht, kus nägin mingit vett, kastsin oma nokamütsi vette! Ühes kohas Silver ees hüüdis, et see on s***kraav! No ma ei tea, nii palav oli, et ei paistnud väga s***ne, mu müts läks ka sinna vette ja tagasi pähe...
Ja kui aus olla, siis sellelt rogainilt jäi veidi kripeldama paar asja. Reeglite eiramine paljude tiimide poolt (kui juhendis on kirjas, et ülekäigutähisega tänavatel tohib minna üle ainult nendes kohtades ja mujalt tee ületamine on keelatud, siis tuimalt paljud jooksid siiski üle, kust tahtsid ja meie tegime mõtetuid, kuid korrektseid ümberjookse sebrade kaudu, siis... nojah) ja ebaõnne oli kah – need, kes tegid oma planeeringu teistpidi, neil oli üks värav hiljem avatud, mis pidi olema kohe alguses juba avatud, aga ei olnud. Seisime seal veidi ja juurdlesime, mida värki ja jälle väike ümberpõige. Pärast gps järelvaatamises nägi, et teistpidi oma plaani tegijad said seal väravast kohe kiiresti punkti minna.
Segatiimidest 2. koht ja punkte oli võitjatest rohkem, aga 4,5 minutit finišisse hilinemine röövis edu 😖. 33.30 km, tempo 5:23 min/km, aeg 3:04:26
24. mai Seiklushundi Vehendi rogain 3h
Õudne kui hea ilm oli! Minu jaoks. Külm ja vihm. Ma ei tea, mulle siin kõik meeldis! Vastik ilm, raske maastik. 200-eurose auhinnakupongiga on veel väljakutseid. Järve Sportlandis Salomoni riideid ei müüda, Viru Keskuses samuti mitte, Ülemistel oli kümmekond riideeset. Üle 200 euro ei tohi ost olla ja juurde maksta ei saa, väiksema ostuga hävid võidusumma. Ja ainult Salomini asju siis. Ehk siis suht mission impossible, aga otsingud jätkuvad enne kupongi aegumist 😅.
Segatiimidest esimesed, üldprotokollis 4. koht, 28,11 km, tempo 6:16 min/km, aeg 2:56:23.
27. aprill – 13. mai Brasiilia
Siis käisime vahepeal 3 nädalat Brasiilias ja ma ei teinud selle kohta mitte ühtegi sotsiaalmeedia postitust - ka nii on võimalik! Silver tegi seal 4 ööpäev järjest sporti, mina... 4 tundi äkki kokku 🫣. Päkavalu hakkas süvenema ja pigem panustasin kõndmisele. Aga olgu siis mõned pildimeenutused siinkohal toodud.
Emotsioonid
Kevade emotsionaalsete tõusude ja langustega täpp i-le oli avastus, et keegi oli mu superarmsa liilia ära varastanud... 😔. Välja kaevanud just enne seda kui ise talle järgi läksin tema ajutisse hoiukodusse mahajäetud krundile, kuid siiski eramaa krundile, kust võõrad ei tohiks kaevamas käia… See liilia oli mu eelmises kodus palju aastaid, siis praeguses kodus suvel rõdul ja talvel garaazis ja nüüd viimane aasta selle krundi peal viljakas mullas, sest potielu hakkas teda kiduramaks juba muutma... nüüd kui soovisin ta viia uude päris mulda, siis... tühi auk... Nutsin ja jooksime ja ujusime… Nii mitteoluline seik ju suures maailmas, aga siiski kurb...
Õppetund
Juuni alguses osalesin ka Põlva lühiraja meistrikatel, kus läks täitsa hästi, sain pronksi N21 klassis! Ja siis teisel, tavaraja päeval, sai see siis ka kogetud, mida poleks tahtnud – kaotasin oma tutika SI ära 7-8 punkti vahel 😭😫🥺
Kõik sujus kuni 7 KPni. Siis vaatasin maastiku järgi valesti 90 kraadi mingit kõlviku piiri ja panin tobeda võsase vea ja kui sealt välja sain, siis ei saanud alguses aru, et noh, kus ma nüüd olen, kuna arvasin, et olen juba punkti viiva tee peal, aga ei, hoopis üks teine tee raiesmiku keskel, kuhu oleks pidanud kohe sattuma (pärast kaardilt vaadates tunduvad sellised vead nii arusaamatult rumalad!). Ja jooksin siis 8 KP ja... kätt sirutades, et punkt võtta, vaatan, et SI puudu. Krt! Ma olin nii pettunud, keerasin otsa ringi ja nägin tükk maad hiljem kuidas tuli vastu naine, kes startis enne mind, ehk olin temast pika edumaa muidu saanud ja kammisin seal seda võsa siis paar korda edasi-tagasi veel, meenutades, kus ma täpselt tulin sealt. Aga ei leidnud. Õnneks oli see ju suht finiši kõrval, et sain ära minna lihtsalt, aga nõme oli ikka finišisse minna kõndides ja öelda mahalugemisse, et paluks mind maha kanda sellel võistlusel.
Kahju, jäi õppimata see enamus osa rajast, mis eesmärk oligi saada raskel maastikul kogemust, aga ilma kadunud SI-ta polnud motti edasi teha nagu. Aga siiski vahetasin riided ära ja läksin uuesti otsima, meenutades iga oksarisupuisa, kust enne läksin ja ülesse ma selle SI leidsin!
Aga põhimõtteliselt oli aeg hakata trenni ka tegema lõpuks MM jaoks, sest... aega enam ei olnud väga ja trennimaht oli ikka päris kesine 🙄...Olgu öeldud, kesiseks see ka jäi. Aga uue kodu lähedal metsarajad on ideaalsed ja ikka viimasel trennil kahe tõusu peal jooksin 2x üles-alla, et tõusukoormust kah ikka saada veidi 🤭
Lisaks hirmutasid mind iga natukese aja tagant Eduardi postitused, kus ta jälle ilmekate kaartidega näitas, kui kõrged mäed ja palav ilm seal on. Torisesin ükskord chatis Merlele ka, et Pukkonen võiks oma sellised postitused praegu pausile panna, ei ole vaja näha seda õudust kõike ees ootamas! 😅 Sest mulle üldiselt 20+ temperatuur enam ei ole liikumisvõimeline temperatuur ju.
1-8 juuli Hispaania
Teisipäev
Lennujaamas hakkas pihta. Check-in lauas ütleb tütarlaps üle leti mulle, et „kuna teil on check-in tegemata eelnevalt ja lennuk on ülebroneeritud, siis te olete ootenimekirjas ja pardakaarti veel anda ei saa“ Mina – whaattt?!? Vaatan nõutult Silveri poole ja ta ei saa ka midagi aru, et temal nagu tehti see automaatselt ära mingil uuel viisil meili teel, aga mina kui kaasreisija sama piletiostu sees, jäeti ripakile? Ühesõnaga... vaielda polnud seal midagi ja läksime edasi, mina ootelistil. Aga siiski läksin enne boardingu algust sinna oma pardakaarti saama ja sain kah. Kulminatsiooniks oli veel ebameeldivalt raputav pikk maandumine. Minu lähedal aga istus üks lastega punt ja neile lastele need vahepealsed vabalangemise momendid nagu väga meeldisid ja hoidsid oma huilgamisega meeleolu üleval. Noh, nagu ameerika mägedel vist.
Siis veel rendiauto-vaidlused, kus rendi akti peal on 10x vähem kahjustusi kirjas kui reaalselt auto peal, oeh. Mõtlen tagasi ajale, kui töötasin Ericssonis ja väliskomandeeringus võtsin lennujaamas rendiauto, istusin sisse ja sõitsin ära. Kõik. Praegu aga tundub, et peab auto enne üle filmima ja pildistama, et pärast keegi ei saaks süüdistada kahjude eest, mis on tehtud juba varem...
Kolmapäev
Öömaja keset metsade sügavusi kloostris oli väga salapärane. Ontlik kloostriomanik lahkelt kõike näitamas, aga hommikul ikka pidime googeldama, kuidas seda kohvimasinat kasutada 🤔. Plaanis oli teha hommikul paar tundi tööd ja siis matkapäev Serra d'Aubenç i Roc de Cogul mäel. Autos näitas termomeeter 39-41 kraadi 🥵, esimesel järsemal pikemal tõusul läks süda pahaks. Mõtlesin hirmuga nädalavahetusele. Aga nii ilus oli ka üleval! Tuleb, mis tuleb, päev korraga, mõtlesin vaikides igast tõusust üles ähkides... Mingi hetk küsisin, kas ma hingeldan liiga valjusti? Kokku 13,68 km ja 860 tm.
Edasi sõitsime Cañón de Añisclo kanjonisse. See oli ikka meeletult ilus kanjon! Iga kaadrit silme ees ahmiks silmadega ja käsi haaraks telefoni pildistamiseks, aga tead ju tegelt, et pole vaja... Need kaadrid on enamuses sel hetkel selles kohas ja kõiki digimaailma kokku klõpsida ei ole lihtsalt mõtet!
Uus öö väikses Broto linnakeses toas, kus aken oli, aga vaadet ei olnud (loe: ruloo taga sein põhimõtteliselt 😶).
Neljapäev
Matkapäev! Ehk siis bussidega viidi veidi üles mäe jalamile, autodega sõit keelatud. Kunagi vast oli lubatud, sest seal olid suured parklad, nagu mahajäetud kummitusparkla vaikselt rohtu kasvamas. Algas 4 km nonstop matk ülesse. See nii raske ei olnud kui eelmine päev, sest rada kulges puude all ja päike ei lajatanud vastu pead. Ahh... mis vaated! Banaani ja nektariini lõunaampsud ja tagasi allapoole, kokku 10,27 km, 775 tm. Edasi sõit võistluskeskuse linnakesse... teepeal ühes mägijões kiire pesukarsumm - külm nagu Jägala jõgi!
Reede
Model on siis selline näidismaastiku kaart, et tutvada võistlusmaastiku iseloomuga, aga mitte samal maaalal. Palav. Raske. Arusaamatu üldistav kaart. Kaardil oli vist 5-6 punkti, me tegime ühe 🫠. Ja siis veel paari loodusobjekti suunatrenn. Korra-kaks kuulsin eest mõminat – mitte midagi ei saa aru, kus me oleme... Jalga panin selleks viimaseks trenniks sokid, mis olid maastikujooksu sokid, aga mis absoluutselt ei sobinud maastikujooksuks! Jalg ujus tossu sees nagu libedal banaanikoore siseküljel. Ahjaa, päev enne reisi ostsin oma haigete päkkade nimel uued tossud ka - Hoka Mafate ja neid ma kiidan küll! (Ette öeldes - ei tulnud ühtegi villi ja ei hõõrunud ja ei valutanud ka eriti midagi.)
Aga siis muidugi, kuna enamus oli puhkepäev ehk molutamise päev, siis arvutis töötegemine ja ka tantsupeo vaatamine. Lõunasöögiks jalutasime linna ja ka seal tehti tööd keset linna meile saates (vt. pilt). Expedition on ju vaja korraldada!
Võistluskoti kokkupanemine on alati keeruline, sest kunagi ei tea ju! Kas suudab süüa või ei suuda, kas jätkub või ei jätku. No palju asju jäi siin söömata... vähemalt kilo jagu toitu tuli üle finišijoone tagasi...
Ja siis see ilm veel! Õhtu läbi oli tugev padukas, välk ja mürin. Seisin aknal ja tegin vist 50+ fotot, et saada see välk pildile. Muidu oli taevas kottpime, aga välgu ajal lõi helelillaks. Ühe välgupojukese sain ka ja siis hakkasin teisi luhtunud musti kaadreid kustutama...
Laupäev-pühapäev ehk 19. Rogaini Maailmameistrivõistlused
Kuna öömaja oli meil kilomeetri kaugusel, siis ei pidanud väga vara tõusma. Ostsime vaid hotellis kohvi ja sõitsime staapi. Kaartidele järgi minnes pabistasin mina, et lähme ruttu, muidu peab järjekorras äkki seisma ja planeerimise aeg läheb kaotsi, Silver rahulikult filmis ja postitas sotsmeedia stoorit... 😎🤦🏽♀️
Siis autos planeerimine (2,5h stardini) ja sõime Tacticali putru. Minul läks süda pahaks ja hakkas keerama. Hirmust vist, kuigi rahustasin ennast, et minust ei sõltu ju väga midagi – mina ei oska plaani teha, mina ei oska seal metsas orienteeruda, kõik, mis saab nässu minna, on Silveri teha! 😜 Mina pean ainult suutma sabas püsida... Ainult!
Aga plaaniks oli meil valmis tehtud linnulennuline 75 km nöör. Selle sai ilusti siduda ümber mu teksapükste, et nöör sassi ei läheks - rohkem neid pükse sellel reisil vaja ei läinudki. Aga Silver on super plaani tegija! See vist on ikkagi jah see koht, kus tema kogemustel on nii suur roll. Kust vaadata samal kõrgusel võimalusi, kus peab siiski laskuma ja tõusma, kus tundub lihtsam läbiminek ja kust mitte. Mina oskasin kõrvalt vaid öelda, et ahah jah, kui ta küsis, kas nii sobib.
Oeh. Noh ja siis oli umbes veerand tundi stardini ja ruttu õiged tossud jalga, seljakott selga jm ja... vaatan, et juba peaks olema stardialas ja... Silver filmib meie plaani ja teeb... sotsmeediasse uut stoorit 🤦🏽♀️.
Lõpuks saime stardikoridori, varustuse kontroll, kas 1 hõbekile ja 2 vilet on per tiim kaasas, turvapakitud telefon ja kell kinni teibitud. Start venis edasi 10 minutit. Õnneks oli seal mingi duššilaadne asjandus, marssisin otsejoones selle poole ja võtsin nokatsi peast, et ka juuksed märjaks kasta ja astun stardikaare poole edasi. Hetk hiljem koputab keegi mu õlale ja pakub prille. Ahjaa, need on minu prillid, mis mul nokatsi peal olid ja maha lendasid ju.
Noh ja siis... 9, 8, ... PAUK! Esimene viga tuli 6 minutit peale starti. Ma küll hüüdsin seljatagant, et miks me teele ei lähe nagu teised, aga... ja siis keerasime ikkagi otsa ringi ja kuulsin, et „ma ei näinud, et seal on teine tee ka“ 😂 Viga umbes 500 meetrit ja matkajad jõudsid ilusti meie jooksukaarest ette jõuda. Edasi esimesse punkti minnes jooksis ta kah mööda veidi, ma nägin punkti ja kutsusin ta tagasi. Sellega oli Silveri sissejuhatus tehtud, keha soe, meel erk ja rohkem vigu ei pidavat tulema. Kuulsin vähemalt nii 🤓😘. Paaris kohas veel edaspidi õnnestus mul punkti märgata jopates pead õigele poole keerates, aga muidu oli ikka puhas Silveri soolo-kaardilugemine tereve see 24h!
Mul oli kaasas 2 pehmet veepudelit, üks õnnestus ära kaotada kuskil, kus meie taga jooksis üks kiire naistetiim just - panin selle tõusu ajaks püksivöö vahele ja mõnisada meetrit hiljem seda enam ei olnud alles. Äkki nad nägid siiski kui see kukkus ja mõtlesid, et see on hea asi endal ka omada, ei tea! Aga õnneks oli teine veepudel ka kaasas veel - sellega oli lihtsalt hea ojadest vett võtta ja veepauna panna. No tasakaaluks me ise leidsime ühe luubi.
Ja siis me jõudsime sinna üles kirdenurka! Oi, seal oli tõesti ilus päikseloojanguga. Kuihi ühe mäe otsa jõudes oli nagu mõte, et misasja - siin ei olegi punkti, tuleb teisele poole alla tagasi minna, kus on punkt alles, aga ju siis ümber mäe minek ei olnud kah mõistlik.
Lehmasid ja hobuseid oli väga paljudes kohtades seal mägede otsas. Kuidas neid sinna viiakse või nad ise ronivad? Või mis eesmärgil nad seal elavad? Lehmad veel, ok, aga hobused? Nad olid kõik väga rahulikud. Hobustel väga lähedalt ei läinud mööda, aga lehmade vahel sai küll ikka korduvalt laveeritud ja enamus neist ei teinud sammugi kaugemale, lihtsalt jälgisid meid silmadega. Ju neil oli ka hämming, et mis toimub äkki, iga natukese aja tagant inimelukad sebivad ringi. Pimedas muidugi oli eriti sürr nende silmatulesid näha vaid ja siis nende vahel läbi minnes. Ja need pimedad lõputud kulgemised, taustal lehmakellade nonstop kõlin... mõtlesin, kuidas lehmad hakkama saavad? Kas nad ise hulluks ei lähe, kui iga nende liigutus on koos valju kolinaga?
Teine faunaliik, keda sai palju kohatud, õigemini kuuldud - olid konnad. Väga hea orientiiri vihje kusjuures! Kaardil näed, et ees on veekogu ja kuuled meeletut krooksumist, siis ok, sealpool ongi järveke.
Ma olin energiast ikkagi päris tühi. Silver sai sellest aru ja korduvalt proovis mind motiveerida - söö, söö, söö - see annab energiat, trenniga ei ole siin midagi pistmist, kas trennipõhi on all või ei ole. Sest ma pigem arvasin, et ikka vähese trenni põhjus on see jõuetus kah. Tegelikult ka kuumus, sest kuni päikse loojumiseni oli ikka väga soe. Üks asi, mis mulle väga meeldis, et kui mina olin vait, sest ei jaksanud rääkida tõusudel, siis ütlesin, et tema võib ka vait olla, ei pea minu meelelahutuseks rääkima. Aga ta rääkis ikka aegajalt. Et kuhu nüüd minek, kui pikalt ja kuhu siis keerata - näiteks 500 meetrit nüüd siit ülesse ja siis hoida paremale. Vms. Selline raja ette rääkimine oli tegelikult väga abiks - see aitas ka minul mõelda, et kus me siis lähme isegi kui ma kaarti ei vaadanud kogu aeg.
Siis tuli siiski üks viga üleval KP34 minnes, kottpimedal ööajal. Kaardil oli nagu küll rajake oja ääres, aga reaalsuses seda tabada ei õnnestunud üldse! See oli väga sikasaka jõeorg, kus sai turnitud-hüpatud ülelt mättalt-kivilt teisele ja kaldale põigatud, kas on rada, ei olnud, tagasi ojale hüppama, vahepeal pressisime kuhugi maa poole, tundus võimatu läbimatu võsa ja tagasi vee äärde. Seal kuskil ma kaotasin ka oma kaardi ära pükste vahelt. Veidi läksin tagasi ka, aga ei leidnudki seda üles enam. Kahju! Sest ega must kaardilugejat väga polnud, aga meeldis ikka vaadata, kus me oleme ja liigume ju.
Ja üldse olime aegajalt pead koos seal kaardi kohal luubi ja priilidega: "Näed sa, kas siin läheb rada?" "On ju siin rada?" "Ma ei näe seda välja lugeda siin ju!" jne, ehk keeruline on see vanusekoefitsent nägemise ja kaardi mõõtkava osas ju.
Aga lõpuks ikka selle kolmese punkti kätte saime ja seal samas jooksis meist mööda üks konkurenttiim. Ja kohe otsa tegime järgmise vea! KP 37 ja Hash house ehk vahelaagrikohta minnes, kus pakuti juua ja süüa miskit.
Vahetult enne küla läks tee ka otse sinna külla sisse, kust oleks ideaalselt saanud otse staapi mööda tänavaid. Aga me ei suutnud sealt kribust välja lugeda, kas seal on eramaad ja ei saa läbi või saab. Kuna samal hetkel olid seal ristumisteede juures veel 2 tiimi, kes jooksid edasi, siis arvasin, et ju nad ka ikkagi sinnapoole lähevad ja kui nemad otse ei lähe ju siis ei saa! Aga tüng! Sest ma ei tea, nad vist ei läinudki sinna üldse ja jooksid edasi KP 92. No meil läks sinna ikka jälle palju aega kaotsi, et laskuda järsust, nõlvast, tõusta järsust nõlvast, veel laskuda ja siis alles jõudsime... Puljongini! See sai minu päästjaks.
Sest söömisega oli mul suht kehvasti. Silver sundis sööma iga tunni tagant. Ma ütlen, et ma ei suuda. Iga asi käib suus ringi. Aga ta ütles, et ma neelaks kohe suure veesõõmuga koos, siis läheb alla. Et kui ei söö, siis pole jaksu. No ma tean, kõlab loogiliselt küll! Mingi hetk geeli aga suhu vajutades käib juba vaikselt öökimise-refleks ja kiiresti vesi ka peale. Sama ka küpsiste-batoonide-halvaaga.
Aga seal staabis jõin ära 3 topsi puljongit, 1 topsi kohvi ja Silveril oli kaasas 2 Tacticali, ma sõin selle lastepaki makaronidega peaaegu siiski tühjaks ja peale 10-15 minutit seal siis sebimist-istumist-söömist, hakkasime jälle liikuma ja oli nagu täiesti okei olla jälle.
Ja jälle ideaalne planeering ja ajastus! Loodemäe tippudesse jõudsime päiksetõusu ajaks. Seal oli ka kohati väga pikalt ja järsult suurtel kividel turnimist (kõik see kollane ala põhimõtteliselt), paaril korral tundisn, et tasakaal veidi kõigub - ei tundunud kõige parem koht selja taha kukkuda 😬.
Ja siis tuli üks ideaalne KP ja üks lappama läinud KP. Juba plaani tehes Silver arvas, et 120 on keeruline. Aga siiski panime sisse. Ja ta läks suunaga otse sinna otsa! Määdzik! Aga siis 71 jällegi tuli uus viga sisse. Ühelt rajalt sai vist liiga vara ära keeratud ja no pole! Legend on lagendik, aga ühetgi õiget lagendikku nagu pole. Kaardil pole, kuigi looduses oli neid küll, aga ei saanud üldse paika panna niimoodi ju end. Ja lõpuks mei lõime käega, et pole mõtet otsida ja aega raisata, las jääb ja hakkasime 94 poole minema ja... marssisime KP 71 otsa 🥹.
Nonii. Kui raja esimesel poolel kuulsin ikka mitu korda, et oleme raudselt võidukursil, sest plaan on hea ja minek okei ja vigu eriti pole, siis nüüd hakkasin kuulma, et noh, esikolmikukoht peaks ikka olema. Kuniks... võtsime suuna KP 121 poole, mida meil ei olnud plaanis, aga tundus, et ajavaru on ja jõuame ja siis jõuame pärast veel midagi lõpus lisaks võtta veel... Nojah! Me tegime seda KP 121 ekskursiooni seal tund aega!
Kõigepealt olid kõrged kaljuseinad, millest pidi üle saama. Võimalik jah, et pärast kaardilt vaadates oleks pidanud veidi paremale minema ja oleks mõistlikumalt saanud. Aga seal oli ikka korralik ronimine, kus käte ja jalgade haardeulatus oli kohati sõrmeotste ja varbaküüntega kuskile kivinuki taha, et saaks end üles vinnata. Ja siis kuskilt praest läbi pugeda ja alla minna ja üle hüpata...
Ja siis see oli ka see koht, kus mina torisesin! Sest mul ei olnud kaarti ja ma ei saanud aru, kuhu mu läheme. Ma alguses arvasin, et punkt on kohe seal hall ala alguses ja mossitasin, et kuhu sa lähed edasi pikalt ja pikalt! Ja nõudsin kaarti näha 🫣 ja siis jälle torisestin, sest me hüppasime ju nagu kuskil väga põõsaste mättasel platool kividelt kividele ja ma ütlesin, et ma ei usu, et see on see üleni hall ala kaardil. Ja noh, selles mul vist oli veidi õigus ka kui seda kaarti koos träkiga vaadata 🫣. Aga väga keeruline oli siiski aru saada, kus täpselt siis seal kivimürakate vahel see punkt on, kui lõpuks leidsime.
Uus väljakutse, kuidas sealt välja saada! Vaatasime kaardi järgi seda suunda, kus saaks otse üle halli ala KP 78 poole, aga see tundus kohutavalt kivine ja pikk maa. Arvasime, et äkki siis sealt metsa äärest saab joostes äkki paremini. Ei saanud! See oli kohutavalt halva läbitavusega karmidest põõsastest läbi pressimine vist mingi kilomeeter. Aga lõpuks see jama läbi sai ja saime KP 78 lähedusse, kus olid viimased kaljuturnimised.
Seal põõsastes ütlesin ka, et see KP tulek oli tõenäoliselt suur viga ja ilmaasjata võtsime selle ette. Kui esimeste kaljude ees seisime, oli aega lõpuni 3,5h. Väljudes oli 2,5h. Silver tõdes, et oli vist vale mõte jah sinna tulla. Aga tundub, et me ise tegime seal kehvasid valikuid - paljud küll sinna ei jõudnud üldse, aga kes jõudsid, need olid ikka vist veidi paremini seal läbipääse leidnud. Aga ilus oli ikka seal! Ja ei kahetse, et läksime. Silver oli kogu aeg korrutanud juba enne võistlust, et plaan tuleb teha selline, et oleks ilus ka rajal, mitte lihtsalt läbimine 😝.
Kuna mingi hetk rippusid meil mõlemal rinnanumbrid paari haaknõelaga ainult veel pükste küljes peale suuri turnimisi, siis võtsime need vahepeal ära ja panime kotti, et need ära ei kaoks - kohustuslikud ju. Peale viimase punkti võtmist panime need räbaldunud numbrid uuesti pükste külge - mina juba kujutasin ette, kuidas peame muidu aru andma finišis, et kui näiteks on kirjas juhendis, et number peab olema kogu aeg nähtaval ja ei ole, kas siis sellise asja eest saab ka disklafi teha?
KP 52 jätsime ära, sest tundus, et see ei mahu enam ajavarusse ja oli ainuke, mida oli mõistlik välja jätta. Silver arvutas iga etapi aegasid, mis võiks kuluda ja oli veel suht kindel, et jõuame ka KP 33 ära võtta lõpus. Mina olin skeptiline! Sest võib minna 50-50 - kas saame 30 punkti lisaks või kaotame näiteks 50 punkti ajalimiiti hilinemisega. Õnneks me ei jõudnud sinna siiski ☺️ ja mu pabistamine jäi ära trahvi näol.
100 meetrit enne finišikaart sai siis lõpuks ka jalad märjaks teha läbi jõe kahlates otse põlvini vees.
Finišis! SI mahalugemisel on alati esimene hirm see, et peaasi, et mõlemal on sama punktide summa ja emb-kumb pole unustanud piiksutada. Igas punktis me alati mõlemad ütlesime valjusti PIIKS, et oleks kindel, et kui SI tegi piiksu, siis oleks ka enda kontroll ja ei jääks pärast kuklasse tiksuma, kas ma ikka piiksutasin.
Väsimust pole. Midagi ei valuta. Külm ei ole, palav ei ole. Ühtegi villi jalgadel ei ole. Ja kõht on äkki tühi!
Korraldaja poolt olid antud kupongid kõrvalasuva väliujula külastuseks. Läksime sinna, sai õuedušši all pesta ja veidi ujuda. Kusjuures, ma ujusin esimest korda 50-meetri basseinis! Ja see oli välibassein nii suur!
Mina olen super paanika-osakond aegajalt.Seal suures telgis oli ka söögiala, aga seal oli meeletu järjekord! Ei tundunud mõistlik minna järjekorda passima, sest vahepeal tulemusi vaadates, tõdesime, et kõik eksimised ja ajakulud siiski ei suutnud võtta enesekindla Silveri võiduusku 🥳! Ma isegi ei tea, mind ausalt öeldes üllatas rohkem isegi see, et me olime üldkokkuvõttes neljandad! Kuidas see võimalik on?!? Meie ees vaid 3 noort tugevat meestetiimi ja siis... peale meid veel 345 tiimi.
Ja siis autasustamine lähenes ja ma ütlesin, et me ei saa ju olla seal järjekorras, sest õuest ei kosta siis mikrofon ja ei näe, mis toimub ja me ei saa maha magada nüüd autasustamist. Noh, ja asi ikkagi venis nagu ja siis hakkas ja jälle venis ja Silver arvas, et ta ikka läheb toob need toidud ära ja saame oma poodiumikorda oodates süüa ja siis... ma jälgisin poodiumil toimuvat ja kuulen, et järgmisena on mix tiimid, tormasin toiduleti poole ja tirisin ta ära, et ei-ei, me ei jõua praegu süüa, kohe on segatiimid! Ja tuli välja, et see oli alles kohalike Hispaania meistrivõistluste raames siis vist ja jälle ootasime niisama. Jube palav oli lauspäikese käes, leidsin mingi kuuri seina, kus sai varjus kükitada ja jälgida.
Saime siis kahed rändkarikad. Nii veteranide sega kui üldsegade arvestuses. Neid aga ei saa endale jätta, tuleb oma nimedega plaat peale sebida ja jägmiseks MM-ks uuesti kohale viia-saata järgmistele võitjatele. Kahju, et meil Eesti lippu polnud, oleks tore olnud seda seal hoida käes nagu teistel oli.
Mul oli väga kahju, et medaleid ei antud 😔☹️. Maailmameistrivõistluste medal on just see üks ainukestest medalitest, mida ju tahaks päriselt saada! Ja karikas võetakse ka ära järgmine kord, kui uuesti ei lähe võitma. Veider. Mõtlesime, et võiks saata kõikidele esikolmikutele kirja, et kes soovib medalit, teeme. Korraldaja poolt veider, et medaleid ei tehtud. Ainuke negatiivne asi kogu selle toreda asja juures.
Ja siis lõpuks läksime lunastasime oma toidukupngid... Ja sõitsime mõned kilomeetrid eemale, keerasime kuhugi kõrvalteele ja jäime paariks tunniks autosse magama. Kadestan neid, kes suudavad 7 sekundiga norinal unne vajuda. Kokku tuli siis kella järgi 103 km ja 6152 tõusumeetrit ja aeg 23:52:07.
Võrreldes planeeringuga võtsime lisaks 46 ja 121 ning jätsime välja 52. Ehk võitsime rohkem kui kaotasime plaan versus reaalsus.
Öömaja meil polnud valmis vaadatud. Kiire bookingu sirvimine ja Lleidas tundus mõistliku hinnaga ja hea hommikusöögi reitinguga hotell. Oligi hea!
Esmaspäev
Hommikul väike jalutuskäik Lleidas, 3.73 km, 87 tm. Kehal polnud eriti midagi viga. Lihtsalt veidi lühem turistijalutus kui muidu teeks.
Aga kuna kaasas olid ju ka meil kiivrid ja ronimisvarustus, siis oleks olnud patt jätta need kasutamata kohvrisse ja... läksime mäkke uuesti 😄. Muntanyes de Prades - seal näitas kiire otsing mingit Via Ferrata võimalust. Kuna autoga väga lähedale ei saanud, siis tuli ka ülesmäge jala ronida kõigepealt... ja pärast alla joosta. Ja vahepeal kaljul turnida! Kokku 8.60 km, 422 tm, ei ole ju palju!
Viimaseks ööks oli majutus Barcelonas ühes vanas mõisas. Tegime veel ka seal ühe jalutuskäigu 7.02 km, 55 tm-ga. Seal oli veidraimad vaatepildid kõhuli maas lamavatest meestest, kellel oli käsi topsiga ette sirutatud raha kerjamiseks. Noored mehed! Mina ütlesin, et muidugi nad on kõhuli, häbi ju niimoodi kerjata kui midagi teha ei viitsi muud oma elus. Silver ütles, et aga näed, raha ju tuleb - elu lihtsaim teenistus - ainult pikali maas ja teenid! Topsides oligi münte sees ja ise nägin, kuidas üks jalutav mees peatus ja ka lamajale mündi poetas topsi.
Ehk siis kokku esmaspäeval 19,35 km ja 564 m tõusu veel ringi kolamist siis ja saidki jalad taastatud eelmise ööpäeva võistlusest. Pärast tagasi mõisa jõudes vaatas Silver kaarti, prillid ninal ja ahastas: "Prillidega on ju kaart jumala hästi näha! Miks jumal inimesi niimoodi karistab?" 🤓
Mõisamajutuse tagasisidesse palusin Silveril kirutada, et kaasreisija tundis kassi pärast muret, palun hoolitseda tema eest. Oli selline kuidagi rääbakas ja õnnetu seal üksi müüride vahel ju... Ja muidu oli seal ööbimine väga tore, välja arvatud see hetk, kui öösel pauguga üks aken kinni käis ja ma siis koperdasin pimedas seda kinni panema ja suure paugu ja kolinaga oma niigi vigase suure varba vastu vannitoa lävepakku lõin. Keegi teine muidugi ei kuulnud midagi ja magas sügavalt, tropid kõrvas... 😴
Lõpetaks siis selle pika heietuse ühe lennuki filmi fraasidega, kus elus kannapööret tegev pereisa räägib oma isaga:
- Isa (sõbralikult): If you decide to do something, don’t wait.
- Poeg (uhkelt): Well, I’m going into the graphic arts. I’m going to be an artist.
- Isa (tigedalt): Oh, great. Just what the world needs. Don’t be an idiot. Get a job where you wear a suit.
😅 Ehk siis ma jätkan oma vabakutselise tööd nüüd edasi peale seda blogipostitust, kuniks AI mul leiva laualt sööb. Sest mul on tunne, et ka ülikonnast pole varsti enam kasu. Kunagi Silver luges kuskilt ametite loetelu, mis jäävad esimesena AI hambusse ja päriselus välja surevad. Nojah, kunstnikud ja juristid olid seal eesotsas. Niiet varsti saamegi oma krooksuvate konnadega tiigi ääres varast pensionipõlve alustada siis... Aga me pole ainukesed ohus liik. Sest lennujaamas serveeris meile kohvi ka robot, mille tellisime ekraani peal jooke valides. Teretulemast introvertide paradiis, varsti ei peagi enam suhtlema inimestega! 🤐
Fotod: meie ise, Aldis Toome, Merle Lilleoru, Marlen Valgma, Edith Madalik, Eduard Pukkonen, MM korraldaja, Kersti Jääger, Marje Viirmann
Lisa kommentaar