Peaaegu Eesti meistrist peaaegu Euroopa meistriks

Kui 2 päeva enne euroopakaid veel hommikul Silveri kontoris tööd tegime ja lennukile hakkasime minema, mõtlesin, et kas see on hea või halb, et me pole juba mitu päeva varem kohal seal nagu väga paljud teised Eesti tiimid olid. Kohaneda oludega versus kuumeneda üle. No vot ei tea, aga mul oli vaja teisipäeval veel Pööripäevajooks korraldada Saaremaal koos isaga ja muidugi kasutasime siis ka juhust Silveriga, et Saaremaal luurata võimalikke Taliharja radu. Kaks kärbest ühe hoobiga.  

Neljapäeva hilisõhtul Krakowi lennujaamas maha astudes lööb ilm litaki täie soojusega vastu. Võtame suuna võistluslinnakese poole ja mõni tund hiljem oleme kohal. Enne südaööd teeme veel ka ühe pooletunnise ja 300 tõusumeetrise kiire trenni. Noh, et midagigi oleks ise kah klimatiseerunud nagu. Reedel võistluskeskusest modeli kaarti võttes küsisime, et võtaks oma võistlusmaterjalid ka välja, aga meile ei tahetud nagu neid anda. Öeldi, et ühele korraldajale numbrid ei meeldi, seega rinnanumbreid ei ole. Ja SI pulki ka keegi nagu ei tahtnud kontrollida. Saime modeli kaardi ja kingiks siis anti väike vile. Midagigi! 

Reedel modelile suundudes oli kohe plaan, et kõiki punkte me küll ei hakka siin läbi tatsama ja väsitama päev enne võistlust. Tegime 4 punkti. Silver unustas kompassi maha 🤷🏽‍♀️. Nägime veel eestlasi seal ja lisaks siiski ronisime ühe künka otsa ka, kus sai tehtud ikooniline foto suurest ristist. Mis siis pidi otsustama meie edu euroopakatel. Etteruttavalt - ei olnud õnne sel korral!

Õhtul võistluskottide valmis panemine ja minult puugi eemaldamine. Issand kui palju ma pidin rajal sööma, Silveri arvates! Psst... võib mainida, et ma enamust sellest ei söönud, puhas kaasastassimise rõõm (pooled neist Silveri kotis veel)...

Laupäeva hommik. Minu esimesed euroopakad! Silverile ma-ei-tea-mitmendad. A suht suva nagu oli seal kõik... Eesti lipp oli valetpidi nööril kah veel. Timmo olevat korraldajale selle kohta ka vihje öelnud, aga ega keegi seda seal enam õiget pidi ei pannudki. Tegelikult oli ju ette teada, et minu roll siin on taas marginaalne – suuta püsida tempos ja hakkama saada kuumaga. Nagu aasta tagasi Hispaanias. Aga siin oli kuumus veel hullem. Samas kõrgus madalam ja metsi rohkem, mis andis lootust, et lagipähe see päike kogu aeg ei paista. Silver oskab jube hästi planeerida radu. Ma lihtsalt vaatan kõrvalt ja imestan ja ei oska sõnagi sekka öelda. Jah, ok, sobib. Vahpeal viisin meie kellad (võtsime rihmad küljest, et võtaks kotis vähem ruumi) pakkimisse, sest gps kellaga rajal olla ei tohi, aga kinni pakituna kaasa võib võtta, et pärast oma träkki vaadata. Korraldajate telgis üks mees võttis kellad ja veidi keerutas neid käes ja nagu mõtles, mis ta nendega siis nüüd tegema peab. Kõrval teine tuli siis appi ja keerati need kahte kilekotti. Ei saagi aru, miks kahte. Parajad nässerdised olid need pakikesed. Telefoniga oleks pidanud sama tegema, aga telefone me kaasa ei võtnud rajale.  

Stardi eel muidugi ei toimunud mitte mingit kontolli, mis kell kellel käel või kas keelatud seadmeid kuskil kotis. Usalda, aga kontrolli, kasvõi pisteliselt, võiks minu arust olla sellise tiitlivõistluse raames mõistlik. Andke andeks kõik head sõbrad, kes kah oma gepsudega kellad ja telefonid rajale kaasa võtsid ilma turvapakkimata. Isegi kui poodiumile ei pretendeeri, siis ju reeglid võiks kõigile ikka kehtida, arvan mina 🥹. Reeglites näiteks on kirjas, et kõik mitte turvakottides kasutatavad telefonidega osalejad diskvalifitseeritakse... Samas keegi seda ju ei kontrolli ja keegi disklaffi ei saanud ka seetõttu, sest kedagi ei huvitanud see. 

Rajal oli meil suht üksluine nagu. Silver kaardiga ees, mina keppidega järgi rühkimas, aegajalt ka kummis, kui pikematel tõusudel ei tahtnud vahet sisse lasta. Eks ma siis alati proovin, et seda kummi pingule ei laseks, aga see aitab mul lihtsamini tempot säilitada. 

Kurb oli näha, kui paljudes punktides osalejad olid oma sodi punkti jätnud. See on nagu kirjutamata või ka kirjutatud reegel või lihtsalt eetiline, et punkti oma prahti ei jäeta ju! Korraldaja peab pärast selle siis ise metsast kõik välja viima selle asemel, et sportlane ise oma paar tühja pakendit kotis metsast välja viib. 

Võistluskott oli täis poolikuid näritud asju... No ei jaksa mina tervet seda martsipani ära süüa. Silver muudkui kontrollis mind rajal, palju ma olen söönud. Kas söid ära selle? Kas sõid terve geeli ära? Mina pobisesin, et 2 sõõmu võtsin. 3 ampsu võtsin... Oh, ühes kohas oja ääres, kus täitsime veepaake, oli üks tiim, kes pakkus meile oliive! Issand kui head! Soolane! Mahlane! Mingis kohas ma ütlesin rajal, et kui me kunagi veel osaleme sellel jaburusel, siis ma tahan ka rajale oliive kaasa. Ja kilu. Ja isegi mainisin, et praegu jooks heameelega ühe külma õlle... kuskil vastu hommikut. See toitumise teema on mulle keeruline. Olen suur magusasõber, aga sellise pingutuse ja kuumusega käib kõik see nii vastu lihtsalt. Ühes kohas nägime rajal murelipuud, see oli hea! Ja ühes külakeses koputasime uksele südaööl, kus valgus paistis ja pererahvas ei maganud ja saime sooja vett Tacticali jaoks. See soolane toit kindlasti oli abiks. Kahjuks puljongi unustasime Eestisse, mille ostsime kaasavõtmiseks.

Ahjaa, kuumus. Tegelikult peab ütlema, et see isegi kõige hullem ei olnud. Kuna kõrge metsa varjus oli siiski enamus liikumine ja selliseid suuri lagedaid mägede nõlvu nagu Hispaanias eelmine kord, siin ei olnud. Samas kui olid mõned üle heinamaade minekud varjuta päikeselõõmas ja ka veel tõusuga, siis kuulsin isegi eest Silveri suust midagi sellist – aaarrrrggghhhh!!! Ma siis ütlesin, et mõtle nüüd sellele, mis sa mulle enne võistlust ise ütlesid – naudi päikest! Mõtle, et ta annab sulle energiat! 😆

Pool tundi enne lõppu oli meil vaidlemist veidi 🫣. Ehk siis Silver ütles, et selle kuuese jõuame veel ära võtta. Mina vastu, et ei jõua! See on ju nii kaugel! Tema, et jõuab küll. Hakkasime minema isegi selle poole mõnikümmend meetrit. Mina endiselt, et see pole mõistlik mõte, et pigem kihutame finišisse ja äkki sama punktisummaga saame siis parema aja kellstki. Sest raudselt me saaks muidu miinuspunkte kui üle aja läheb. Tegelt ma siis ei teadnud isegi, et iga üle läinud minut annab 5 trahvipunkti! Seda on isegi kuidagi väga palju, tundub. Kui oleksime võtnud selle 6-se punkti ja jäänud 2 minutit hiljaks, oleks 10 punkti maha läinud. See risk ei tundunud üldse seda väärt, sest see polnud tee ääres lihtne kiiresti joostav punkt ju 6 kilomeetrit edasi-tagasi... Silver jäi nõusse ja kihutasime lõppu. Õnnevalemit nii võitsimegi... sama punktisummaga, aga kiiremini lõppu jõudes, midagigi! Kuigi noh, nad on meeste tiim ja mitte meie konkurendid. 

Aga mis seda niisama edasi kulgemist siis ikka kirjeldada, tooks siis esile mõned vead, mis sel korral parema koha meile kättesaamatuks tegid. Mis viga nii tagantjärgi vaadata, kui zoomid aga arvutis sisse ja kõik on näha. Kohapeal aga 1:50000 kaardiga ehk 1 cm kaardil on 500 meetrit looduses...

KP 70 (13 km stardist). Seal vist kaasvõistlejad eksitasid – ikka peab endale meelde jätma – ära liigu teiste järgi, kontrolli oma asja ise! Viga kuskil 10 minutit. 

KP 71 (23 km stardist). Need rajad nagu vist ei klappinud päris. Olime kah peaaegu punktis, aga keerasime ikka tagasi ja tegime lisapauna, sellist rada seal küll nagu ei olnud. Viga kuskil 10 minutit.

KP 60 (27 km stardist). Tavaline pikk sirge ja siis keerasime vasakule metsa, ilge tihke ja kraapiv võsa oli seal järsust nõlvast üles ja siis... jooksime pikalt paralleelselt teega, mida siis oli plaan vältida ringijooksuga ja minna suunaga otse punkti läbi metsa. No läks see suund lappama, juhtub ka parimatel. Jõudsime ikka sinna teede kõige kaugemasse ristumisse välja, mida oli soov lõigata, lisaks siis veel maastikul rassides, mitte mööda teed joostes. Viga kuskil 10-15 minutit.

KP 43 öösel kell 3.30 (84 km stardist). Kuigi kõik eelnevad vead olid ajakulukad, kuid punktid saime siiski kätte, siis selle võistluse otsustav punkt oli see. Ehk me väga palju siin aega ei kulutanud, aga kuna see mets seal oli nii ebamäärane ja mitte kuskilt polnud nagu kinni hakata, et kas siis peaks tagasi minema või edasi ja ekspromptotsus, et las see punkt jääb, ei saa siin aega kulutada selle otsimisele. Tobe lugu on see, et 2 korda üritasime uuesti metsa siseneda. Võibolla kui poleks vahepeal teele tagasi tulnud ja oleks...  ja sinna see meist jäi nägemata... Ja siis tekib ka kahtlus, kas oleme üldse õigel teel, sest paralleelteed ja sarnased kõrgusjooned kõik. Ma tegelt tunnen ise süüd selle pärast. Sest ma nagu targutasin seal kah veel veidi, et kui see on loomade laskmise punkt, siis see ei saa ju olla nii tihedas metsas, peaks hõredam mets olema. No ei saa ju looma lasta, kui puud on kõik ees igal pool. Otsisin silmadega ka sellist putka moodi asjandust jalgadel nagu need loomajälgimise asjandused on. Pärast tuli välja, et see oli olnud üldse redel... 3 päeva peale EM-i panin ööbimiskohas asju toidukotti ja nägin koti põhjas legendilehte. Võtsin selle kokkumurtud paberi välja, mis mul 24 h orienteerumispükste taskus oli ja kust legende ette lugesin Silverile järgmise punkti kohta. Voltisin lahti koha, kus on see õnnetu 43 ja loen... Shooting platform... ja sulgudes (ledder). Ja ma tundsin ennast jälle 2x halvemini kui peale lõpetamist, kui selgus, et just selle KP jagu punktide tõttu jäime veteranideklassi Euroopa meistri tiitlist ilma. Ma arvan, et ma lugesin seal metsas ka ikkagi ette terve selle legendi, ka selle redeli osa. Aga keskendusin platvormile. Äkki kui oleks keskendunud redelile, siis oleks teise pilguga seda kanti kamminud silmadega, ei tea.

Peale lõpetamist läksin sinna finišijärve ujuma end puhtaks. Katki midagi ei olnud nagu kehal. Rajal vaevas mind küll mõned korrad päkavalud. Talvel see jama hakkas ja röntgen näitas ka seda päkakondi mõningast luulist muutust. Ei ole ma veel aru saanud selle valu ilmnemise nüansse veel! Mõnikord on spordi ajal, mõnikond tekib lihtsalt niisama istudes. Mõnkord uni läheb ära, sest päkad valutavad. Tobe lugu veidi. Lisaks ka mu parem jalg on aegajalt üleni valus, vist mingi seljanärvi teema. Aga õnneks praegu on see valu vähemaks jäänud, talvel oli halb. Silveril jällegi tekkis paar nädalat enne põlvevalu. Kaks liibakat seeniorsportlast 🫣.

Eks siis tulemusi nähes oli ikkagi veidi pettumus. Silmakirjalik mina ei ole ja ütlen ausalt, et oli soov Raini-Reedat ju ka edestada 😜 Rain ja Silver on vist suhtkoht sama tugevad, ma arvan, aga Reeda on kindlasti ju minust tugevam ja kogenum ja kestvam. Eriti kurb oligi see, et tulemus sõltus siiski sellest pagana redeli-punkist, kus me olime nii lähedal. ACE edastas meid 3 punktiga, KP 43 eest oleksime aga 4 punkti juurde saanud ju. Sel korral siis 127 km ja 4400 tõusumeetrit. Tiitlist ilma, aga valitsevate maailmameistritena ei saa nuriseda siiski 🤓. Ja sellistel hetkedel ikka teen paralleele ka maailmast üldiselt. Et see ilma jäädud tiitel versus üks ukraina rogainija, kes enne starti tuli Silveri juurde ja soovis teha fännipilti temaga ja kui küsisime, et kus ta elab ja kuidas seal on praegu, siis ta vastas, et Kiievis ja iga päev kuskil plahvatused... Mis vahe on ühel võidul versus see, kui iga päev elad nagu viimast päeva... 

Kokkuvõttes siis veteranide hõbe segatiimides ja normaalarvestuse segades kolmandad. Autasusimine oli siiski veidi... imelik. Tegu on Euroopa Meistrivõistlustega. Medaleid ei antud. Karikaid ei olnud. A5 suurune diplom tiimile. Ja sponsori sooduskupong pealambi ostuks. Põhiklasside võitjad said kahe peale ühe särgi. Või kui oli tiimis 3 inimest, siis nad kolmekesi peaks seda ühte särki kandma? Osavõtutasu polnud ju ka just kõige väiksem, et oleks võinud ju need esikolmikute meistrivõistluste medalid ikka toota. 

Aga meie segatiimide arvestuse võitja oli siis Ukraina tiim, keda me eelmine aasta MM-il napilt edastasime. See naisliige on seal suur ultrajooksja ehk minust ju parem siis. Sel aastal nad olid omale kolmanda liikme veel võtnud – eks mitu pead kaardilugemisel on ikka mitu pead... Minu peast ju kahjuks Silverile tolku pole nendel võistlustel. Ma ei suuda prillidega joosta selliseid distantse, kus allapoole nägemine on kõik udune lugemisprillidega, süda läheb pahaks nii joostes. Tavalisi orienteerumisvõistluseid saab nii tehtud, aga 24h küll mitte. Eks Silveril oli ka raske seetõttu. Aegajalt ta ikka kirus, et see pimedate orienteerumine normaalne ikka ei ole. Prille ta ka ei kasutanud seal, sest need läksid kogu aeg mustaks, kui neid pidevalt eest ära võtta jooksimise ajaks ja siis jälle ette. Eks ta siis luubi abil seal luges kaarti. Seistes. Luup kaardist 10 cm kaugusel ja silmadest 15 cm kaugusel. Konkureeri siis niimoodi veel üldklassidega, eksole. Kaardilugemine siis oligi meil nii, et peale punkti Silver seisis ja luges valjust järgmise distantsi ette. 300 meetrit otse, siis paremale, sealt kolmas tee vasakule. Siis 200 meetrit tõusu, sealt 2 km otse edasi. Umbes nii. Aegajalt seisatasime ja ta kontrollis, kas etteloetud kaart on veel pildis meil või oleme lappes. Enamasti oli ikka kõik ok.

Kokku osales 204 võistkonda.

Meie treeningust ka veidi. 

Ma ei tea, iga jumala kord kuskil võistlusel käies on pärast tunne, et... kui veel trenni ka teeks, siis ju oleks kõik veel parem ja lihtsam. Samas nagu väga trenni ei tee, aga jaksame ju kah...

Aprillis käisime 2 nädalat Ameerikas. Ega me seal väga palju ei jooksnud, aga matkasime omajagu. Minu jaoks oli see esimene Ameerika reis. Kanjoneid nägin esimest korda elus ja tarantlit kah. Ega ma pikemalt selle kohta midagi ei kirjutagi, see oli meie kahe omaette kvaliteetaeg! Mõned pildid siiski meenutuseks. Silver oskas meile nii ägedad kohad välja otsida! Oli keerulisemaid tõuse mägedele, oli lihtsamaid. Elasime autos ja tegime ise süüa enamasti. Ei olnud väga kulukas reis seega. 

Kevadhooajal osalesime ka kolmel kohalikul rogainil. 

2x Seiklushundi omal, kus saime MN45 esimese koha ja MN arvestuses teise. Ning XT, kus napsasime võidu nii MN kui MN45 klassis. See viimane oli selles suhtes veider rogain, et seal vist rajameister veidi arvutas valesti, kuna isegi meie segadena võtsime kõik punktid ära ja aega jäi veel ülegi palju. Ahjaa, esimesel Tartu rogainil selgus finišis, et Silveril oli jäänud üks punkt piiksutamata. Ups! Sellised asjad käsivad tulevikus olema hoolsamad. Õnneks seal see tulemust ei muutnud, aga teine kord võib muuta palju. 

Siis juuni keskel oli Soomes Jukola. 

Sinna läksime paar päeva varem kohale, et teeksime siis veel veidi tõusumeetritega trenni. Silver kippus seal mul eest libisema nii joostes kui rattaga. Veidi olin mures, et olen kehvas vormis ja EM-il läheb raskeks. Samas jälle mõtlesin, et paar nädalat varem jooksin lihtsalt suvaliselt Pärnus korra käies oma 10 km paremuselt teise aja läbi aegade. Lihtsalt niisama ilma plaanita ja planeerimata. Kuskil 2-3 km rahulikumat algust oli siiski tunne väga hea ja tõstsin tempot ja piilusin kella, et ok, vaatab, mis tempot jaksan hoida. Mu 10 km parim aeg jäi 4 sekundi kaugusele. Ehk 44 minutit midagi. Seega ju vorm väga kehv ka siiski ei olnud. Ju siis lihtsalt olin veidi väsinud Jukola eel. Kuigi meie Põrgupõhja klubi arvas, et võiksin seal osaleda päeval naiste tiimis kui ka öösel meeste tiimis. Mainisin seda Silverile ja ta ütles kohe, et muidugi tee see päris Jukola ka ära. Ja nii ma siis lubasingi end sinna tiimi kah. Tegelikult Jukolal läks mul siiski päris okeilt, arvan. Naiste võistlusel tõstsin meie tiimi 300+ kohta ja siis Jukolal kaotasin ainult ühe koha. Kartsingi, et minu vahetusega koht kukub äkki kolinal alla, aga õnneks mitte. Üks mitmeminutiline viga tuli lõpu eel. Kokku siis seal umbes 20 kilomeetrit orienteerumist Soome maastikul. Abiks ikka EM-le mõeldes.

No ja siis me ju muudkui ehitasime! Ja lammutasime! Ja abiellusime! 

Oma uut kodu Uutal üht meievanust maja renoveerides. Ja kõik nädalavahetused, kus oleks võinud pikki trenne teha, me ei jõudnud üldse trenni. Muidugi oli süümekaid. Varasematel aastatel mina käisin ikka iga kuu paar korda nädalavahetustel tegemas 25-35 km jooksuotsi. Nüüd üldse ei jõudnud. Talve lõpu poole mõned korrad tegin meile seal siiski pikemad jooksud, siis Silver proovis alati enne viilida ja neid lühemaks nihverdada, kui mu suvaliselt teid-radu mööda sisse toksitud plaane nägi – aga siit ju saab lõigata – ütles ta näiteks üht teed nähes kuskil veel... Ei saa! Ei lõika. Kannatas kõik need pikad jooksud ära mu selja taga tuules ja siis viimasel kilomeetril läks ette, et esimesena lõpetada 😅. Nii ta ütles mulle ka kevadel Ilves GP-l, kui mind N21 klassi kirja pani ühisstardiga tavarajale. Et see on lihtne – lihtsalt jookse teiste sabas ja lõpus mine mööda! No ma päris nii ei suutnud. Ainult sabas oleks jaksanud isegi vist joosta neil noortel, aga kuna on ka hajutuse punktid, siis vot see vanaduse teema ja prillidega nii kiire hoo pealt mina kaarti lugeda ei oska.  

Ja kui keegi on vastu pidanud ja siia lõppu jõudnud lugemisega, siis... tahan öelda, et tegelikult kõige kihvtim selle rogaini juures on see, kui seda saab teha oma abikaasaga 🥰. Musipeatused punktikohtades ja süümekateta ohkamine 7h enne lõppu, et kopp on ees tegelt juba veitsa ja et see on ikka täitsa jabur niimoodi siin liikuda, sest kogu see maastik jm oli kuidagi nii ühesugune kogu aeg – kruusateed, kuusemetsad, tihnikud veidi, viljapõllud veidi, pöögimetsad, ojade otsimine vee jaoks ja niimoodi muudkui jälle ja jälle ja mitte midagi uut ja wow momenti ei olnud eriti nagu oli eelmine aasta. Selles suhtes Hispaania ikkagi trumpas selle 24 rogaini minu jaoks kordades üle.  

Abiellumine oli meielik – jooksvalt vaatasime kuidas kujuneb 🙈! Kui Silver sügisel põlvili laskudes mu kätt palus, siis talvel arvutasime, et abiellume kevadel. Kuna Ameerika piletid olid ostetud, siis ei hakanud seal enam nimemuudatusega mässama ja jäi peale reisi abiellumise plaan. Minul aegusid vahepeal veel ära nii ID-kaart kui juhiluba kevadel, klassika! Ei hakanud aga mõneks nädalaks enam uusi kah tegema vana nimega ja olingi vahepeal jalamees. Veidi imelik oli! Nagu kriminaal, kellel load on ära võetud ja sõidukeeld. 

Aga kuidas valida kuupäeva? Võta ette oma lemmiktegevuse kalender ja vaata mis päev vaba on. Ehk EOL kalendris tundus, et see 16-17 mai nädalavahetus on selline, kus me ei osale kuskil. Soovisin, et Karu meid paari paneks ja tema oli 16 mai kinni, seega jäi 17 mai. Soovisin, et Stina teeks pilti. Temale ka 17 mai sobis. Tundus, et pool üritust oli juba planeeritud! Mõtlesin, et sellise päeva puhul siiski sooviksin ka juuste sättimist ja meiki, mitte ei pese lihtsalt pead ära ja ei värvi ripsmeid nagu muidu. Pühapäeval aga keegi neid teenuseid väga pakkuda vist ei taha. Kirjutasin siis ühte Elva ilusalongi, kes ka muidu pühapäeval kinni on ja küsisin, kas nad siiski saaks mind ilusaks teha hommikupoole. Ja nad tulid mulle vastu! Ma polnud kordagi seal käinud, ei teadnud, mis käekirjaga on juuksur ja meikar, usaldasin. Tordiga oli sama asi. Tellisime ühest Elva pagarikojast, kust polnud varem midagi ostnud. Ühesõnaga kõik klassikalised proovimeigid, -soengud, -koogid jm jäid tegemata. Ja ma isegi ostsin päev varem omale küünelaki, et värvin küüned vähemalt ära pulmapäevaks peale 2-3-4 aastast küünelakipausi! Ei jõudnud 🙉 ja kotti see küünelakk jäi avamata. Päev varem likvideerisime vanad roostes aiad ja tegime pingid kuurist leitavast. Oli armas päev koduhoovis ❤️.