Tamsalust Jõgevale sinkavonka

Siis aga sain ikkagi tungiva soovituse mõneks nädalaks jooks ära jätta, kui soovin ahhilka korda saata. No misasja! No ei jäänud muud üle, kui sel nädalavahetusel siis ratas välja ajada. Mul on tunne, et kõik mu FB-s olevad rattatuttavad on käinud sel kevadel juba soojal maal rattalaagris, kui neid suurel hulgal pilte vaadata liibuvates rattariietes MNT-ga mägedes liueldes, siis... mõtlesin, et teen ka omale siis ühe ühepäevase rattalaagri siin lamedal maal. Mõtlesin, et jätan bussi ühte raudteejaama, sõidan 120 km lihtsatel külateedel, vaatan maju ja taluhoove, külastan armast looduskaitseala ja jõuan siis oma valitud teise raudteejaama ja sõidan rongiga tagasi bussi juurde. Lihtne plaan! Hommikul istusin bussi, vaatan 2 kraadi, hingeõhuaur on nina ees. Panin selga oma murdmaasuusariided, võtsin MTB ja läksin ka sõitma. Tossudega, mitte klippidega. Ja rattapüksid on endiselt poes, iga jumala kord meenub see pisiasi, kui ratta selga lähen.

Ma ei tea, kas on mingi nipp, kuidas saaks teada teed, kuhu ei tohi tegelikult minna? No tere talv, minu kella sisse laetud joon põrkas 8 km-l juba kokku värava ja eramaa sildiga. Aga noo.... kuna sisenemise keeldu ju polnud, siis ikka läksin läbi, kellele mu läbi veeremine ikka halba teeb, lootsin. Samas mõtlesin, et kui oleksin ise see eramaa-sildi omanik, siis äkki ikkagi käiks närvidele need läbikulgejad? Vot ei tea. Kui ma toksisin oma rattajoone kella jaoks valmis, siis lihtsalt valisin võimalikult väiksed teed, soovimata liikuda suurtel teedel. Aga teede iseloomu ma ju ei uurinud lähemalt...

Üldiselt oligi mu plaan täitsa tore! Väiksed külateed, armsad majad. Pilte majadest ei teinud, sest pärast äkki muidu ilmub kuskil Märgatud Lääne-Virumaal grupis mingi postitus, et ettevaatust, rattaga naine aeglustab majade juures ja teeb pilte, olge valvsad! Suhteliselt normaalsed teed, kruusateed, mullateed, asfaltteed minimaalselt. 33 km juures istusin ühe vana mõisa trepile ja sõin ühe müslibatooni. Paar km hiljem olin Struve geodeetilise kaare juures ja sain veidi targemaks.

Ja siis veel mõned km-d hiljem on äkki teel silt, turbatootmisala, sisenemine valdaja loal. Jalakäija pilt punases rõngas, joon peal. Märgil on ka valdaja number. Helistan, et luba küsida. Ei võta vastu ja topin telefoni tagasi kotti. Kuulen, heliseb ja kui telefoni taas kätte saan, on vastamata kõne samalt numbrilt. Helistan uuesti, kutsub ainult... Ma ju proovisin luba saada ja keelurõnga sees oli jalakäija mitte rattur ja no ma ei lähe ju turvast varastama... Ühesõnaga sõitsin edasi. 3 km hiljem sõitsin keelualast välja ja ohkasin kergendatult.
Kõige halvemad teed mu jaoks on uued kruusateed, kus on lahtine kiviklibu ja väga ebamueeldiv on sõita. Aga minu lemmikteed on sellised vanad teed, kus kivid on juba maapinna sisse vajunud ja tee ise on nagu muldtee, aga kõva ja mõnus sõita, sellistel võikski sõita ainult! Aga noh, kui mängu tulevad metsaveoautod, siis minu heast kõvast muldteest jääb järgi sopakäkerdis. 52 km juures. See on puhas õudus, kui rattad on paksu soppa enda ümber kerinud ja edasi ei liigu. Õnneks oli selle õuduse lõpus kraav madala veega, veeresin seal kraavis siis veidi ja sain ratta puhtamaks.

6 km hiljem, krt. Jälle turbaala silt. Samasugune. Sama nr. Enam ei helistasin, mõtlesin, et kui eelmine ala oli chill, ju on see ka. Järgnes 4 km puhast roppu teed! Eelmises alas oli tee päris sõidetav, siis siin oli halb! Pehme mullane, mille all mügarad kivid. Halb-halb! Ma olin nii väsinud sellest, lisaks pelgasin kogu aeg, et ikkagi keelatud ala ju ka. Mulle ei meeldi rattaga sõita! Jooksmine on palju parem! Kui sealt lõpuks välja sain, siis mõtlesin, et no pole võimalik, et kolmas kord veel sellisesse kohta satun. Õnneks ei sattunud ka. Isegi võtsin korra telefoni välja ja uurisin, kas lähikandis on veel turbavälju, et vajadusel siiski oma planeeritud joonest välja kulgeda, aga ei paistnud.
Siis jõudsin Endla looduskaitsealale ja mõtlesin, et noh, nüüd on ainult puhas mõnus loodus lõpuni. Kui naiivne! Kõige hullem osa ootas ees. Rattaga ma sinna minna ei soovita! Kuigi isegi oli sisenemise sildil muudel liikumisvahenditel keelumärk, aga jala ja rattaga võis. Alguses oli ju isegi ilus! Tegin seal 88 km juures oma väikse lõunapeatuse, täidetud pannkook Männikjärve kaldal. Ja mõtlesin, tuju hea, pannkokk kõhus, chillin edasi. Alguses oligi palju laudteed, millel julgesin isegi sõita. Aga siis tuli väga pikalt käsitugedega piiratud alad ja no rattaga seal ei sõida, sest lenks ei mahu ära. Hoidsin ratast tagumise ratta peal enda ees ja lükkasin nii, siis sai edasi. Kui see laudtee sai läbi, olin rõõmus. Ei tea miks. Ees ootasid lõputud sopateed. Sõita ei saanud. Kui sopp sai läbi, olid ees juurikatega teed. Sõita ei saanud. Siis tuli lagunenud vana laudtee. Sõita ei saanud. No minu oskustest jäi igatahes vajaka selle väsimuse fooni peal. 5 km peale kulus umbes tund aeg, noh, jalutamise kiirus ju ja lõpuks ma sealt looduskaitsealast välja sain. Ja uuesti kruusateele jõudes tabasin end mõttelt kui hea on, kui saab rattaga sõita! Noh, kui ratas ju kaasas on ☺️. Siis sõitsin 4 km mööda suurt maantee äärt, mis oli väga ebamugav, kui tunned, et oled väsinud nagu ja sopane ja autod kihuitavad ja vastutuul ja... õnneks mu joon keeras ikkagi suurelt teelt veel ära ja sain veel veidi külasid ja kruusa ja liivateid, aga vastutuul oli väga suur ja kui ma lõpuks 120 km hiljem jaama jõudsin, olin ikkagi väga väsinud. Reied põlesid pealt, tundsin. Ma ei tea, kui rattatrenni olemus on ju olematu, siis ei tohiks ju nii teha endaga. Ma ei õpi mitte kunagi sellistel hetkedel, tean juba ette.

Hea nali. Jõgeval oli 19.36 korraga sees nii Tallinna kui Valga rong. Mingid veidi vindised tüübid tulid rongi ja tahtsid siis osta pileti Valgasse ja… said aru et nad on vale suuna rongi astunud, next stop Tamsalu 😅. Mina tulin Tamsalust maha, läksin oma bussi ja panin kuivad ja soojad riided selga ja vaatasin, kuidas need õnnetud perroonil siis trimpasid oma õlu edasi ja ootasid uuesti rongi, mis teisele poole viiks siis...

Ise sõitsin Porkuni järve äärde ööseks chillima...