Jukola ehk kuidas ma orienteerumisvõistlusel orienteerumas ei käinud
–
Ma ei teadnud Jukolast varem väga palju. Ma teadsin, et see on vist maailma suurim orienteerumise teatejooks ja see on selline kultusüritus orienteerujate hulgas. Soomes 🇫🇮 olen käinud peamiselt ainult talvel Lapimaal ja minu teadmine Soome maastikust on suusakeskuste mäed lumeteki all. (Jukola ehk Jukola teatejooks on Soomes toimuv öine orienteerumise teatejooks seitsmeliikmelistele meeskondadele. Jukola toimub tavapäraselt juuni keskel, võistluse start on laupäeva õhtul päikeseloojangu ajal (umbes kell 23), parimad võistkonnad lõpetavad pühapäeva hommikul kella 6–7 paiku, viimased võistkonnad enne finiši sulgemist pühapäeva keskpäeval. Jukolaga samal nädalavahetusel, laupäeva päeval toimub teatejooks neljaliikmelistele naiskondadele – Venla teatejooks. Wikipedia)
OK Põrgupõhja kutsus mu naiste tiimi ja proovisin, mis ma proovisin vastu puigelda, jäin nõusse siis. Järgnesid öised ehmudes ülestõusmised ja paanikahetked, sest kardan ju seda vastutust! Kui ma käin päevakutel, siis ma võin lolli järjekindlusega mõnda punkti otsida kaua tahan, sest mitte mingit vastutust ju ei ole. Aga tiimis ju on! Ja ma kardan selliseid asju. Päev-kaks varem googeldasin erinevaid Jukola-teemalisi blogisid ja nägin õudseid kaarte, kus lahmakad punktidevahelised alad olidpaljude kõrgusjoontega valged alad miljonite kivitäppidega. See kõik ei olnud üldse julgust tekitav! Aga teised ikka rahustasid, et ma ei põeks ja see pole üldse hull ja seal hõigatakse palju punktide numbreid ka kogu aeg ja ei ole võimalik, et midagi läheb nässu.
Kohale sain juba reede õhtul Kopra klubi bussiga, et saaksin esimest korda vaadata ka ilma lumeta Soome maastikku enne võistlust. Puhas õudukas 🥹 Vaatad kaarti, et nojah, kaardil on nagu 2 pruunijoonelist rõngalatakat, mis peaks olema künkad, aga vaatan üle kaardi ja ees laiub lõputu lainetav kivimaastik, mis ongi ju üks künklik küngas kõik, kust mina tean, milline küngas see joonega küngas peaks olema. Kivid on ka sellised, et kive on kaardil palju, aga maastikul veel rohkem. Eestis näed päevaku ajal ühte kivi ja see kivi on ka kaardil. Lihtne. Aga siin! Kaos 😅 Aga sain Kopra Silverilt veidi siiski juhendamist, millele tähelepanu pöörata. Kell 23.15 sai treening läbi ja hakkas telgi püstitamine (diskussioon naabertelgiga, kas telgiala asub numbripostist paremal või vasakul). Telke oli siis veel vähe, enamus tulid laupäeval kõik. Kell 00.30 õhtusöök ja magama...
Võistlushommik. Kell 5 on telgis saun. Keha on nagu švamm. Mina olen see, kes üle 15-kraadi temperatuuriga väga liigutada ei jaksa. No käia võin selliselt hõljuvalt. Start oli kell 14 ja selleks hetkeks lubas temperatuuri 30 kraadini. Ehk siis hommikust lõunani redutasin kuskil kaljunukil kuuskede varjus. Kui varjust alla laagriplatsile tulin, oli Põrgupõhja ka kohale jõudnud. Saime võistlusmaterjalid, märkesüsteem EMIT tundus väga veider ja ebamugav. Ostsin oma elu esimesed orienteerumispüksid sealt ühest võistluspoest, sest sain aegajalt ikka „riielda“, et miks ma lühikeste pükstega kogu aeg orienteerumas käin, nii ei tehta ju! Aga nii on ju mugavam, õhk liigub ümber jalgade ja küll need kriipsud-kraapsud ka paranevad ju.. või jäävad mälestuseks valged jutid...
Ühesõnaga, pikad põlvikud, põlvini püksid, selga laenatud pika varrukaga klubisärk, 30 kraadi ja ma tunnen, et olen juba otsapidi kosmoses. Teised juhatasid mu stardialasse, kallistused veel väravas ja olingi visatud tundmatusse vette ehk nagu Põrgupõhja Indrek paar päeva varem kirjutas, et minu sinna saatmine on nagu kutsika vette viskamine ja tuleb loota, et ujub välja 😆.
Mul tegelikult ei olnud väga aimu, mis saama hakkab. Alguses pidi 20 minutit päikse käes seisma stardikoridoris, siis suunati edasi numbrite järgi 20 kaupa ridadesse, siis pidid astuma päris stardikoridori maha tõmmatud joonte vahele õiges järjekorras. Vabatahtlikud käisid ridade vahel ja vaatasid, kas kõik on õiges kohas. Seal oli umbes 1500 naist niimoodi ju! Täpne süsteem! Ja siis anti kaardid 5 minutit enne starti, minu ees seisvad naised olid juba siis stardiasendis, üks jalg veidi taga päkal, et kohe spurtida, kui pauk käis. Mikrofonist manitseti, et kaarti ei tohi avada enne pauku ja kes avab, saab disklafi. Ja siis käis pauk ja mu stardireaktsioon oli väga halb ja kõik kihutasid kõrvalt kohe mööda nagu. No ma siis sain aru, et ok, nüüd ongi siis see asi päriselt käes. Kohe alguses väike tõus kruusateele ja... 10 sekundit hiljem ma mõtlesin – ma ei taha siin olla 😅. Ma pole mitte kunagi varem olnud suurema tolmupilve sees kui siis. Tolm oli üle pea. Näha ei olnud mitte midagi kui vaid inimeste siil udus kontuurid, suu-nina-silmad olid tolmusodi täis. Varem räägiti, et algus ongi väga pikk jooks lihtsalt eesmärgiga vist massi lahti harutada veidi tempoga. Mõtlesin õudusega, et kui selline tolmupilve sees peab mingi kilomeeter jooksma, ma minestan ära. Siin fotol ei ole mass veel tolmu sisse jõudnud
Õnneks oli see osa siis sel korral veidi lühem, mõnisada meetrit vist. Ja kui siis äkki hakkasid kõik vasakule mäest üles ronima, vaatasin korra ringi, et ahhaa, siin vist on see stardikolmnurga koht nüüd ja nüüd hakkab orienteerumine. Vaatasin kaarti. Sekundiks. Panin kompassi suuna paika punkti poole ja kõik. Hakkas legendaarne rongis jooks. Aga numbreid ei hõiganud keegi. Veel. Sest kõik jooksid veel ühes suunas. Aga kohe, kui hakkasid hargnemised, hakkas pihta ka numbrite hõikumine, esialgu küll pigem vähe. Kahju, et mul oli vahepeal kell läinud pausile millegipärast, just seal kus toimusid mingid nö minu jaoks ärevamad hetked ja nüüd ei näe träkki vaadates, kus täpsemalt need kaldumised olid.
Kuna kaarti ma lugeda ei jõudnud – no lihtsalt ei julgenud süveneda kaardi detailidesse, lihtsam oli massi järgi joosta, et mitte sinna kivimaastikule ära eksida. Siis niipalju ikka tegin, et suuna hoidsin ikkagi kompassiga kaardil kogu aeg kontrolliks ja seda ikka piilusin. Üldiselt oli alati suunaga minek. Ühes kohas aga vaatasin küll, et minu rong kaldub liiga paremale, ei saa olla õige, üks naine veel kahtles, kinnitasime üksteisele, et tahame sama numbrit ja põikasime läbi metsa õige rongi juurde. Ühes kohas ka nagu jällegi kus oli hargnemine, sain aru, et ei klapi, jäin hetkeks seisma ja keerasin ringi ja siis küsisin ise, kas minu numbrisse minek ja sain eestikeelse vastuse, et ei, teine number 🫣. Ma ei tea, kes see oli. Igatahes põgenesin sealt ja taas siis suunaga sain oma õige rongi kätte. Mingil hetkel tundus see mulle endale kõik nii ebareaalne, et see ei ole orienteerumine, mis siin toimub. Noh, mitte pooltel igatahes. Kõik hakkasid järjest numbreid hõikuma, kes kuhu suundub ja no siis kulgedki selles sabas, mis number klapib....
Aga – oligi õppetund. Ka õige numbriga hõikujad võivad ju teha viga. Ja nii me ühe pundiga kõik hajutuse punktid ringiratas läbi jooksimegi (enne seda nägin, et kell oli seisma jäänud ja see error-ring on näha träkil). Tagantjärgi jättis see mulle suht pettumuse tunde endale. Et ma olen nii saamatu, et ei julge ise üldse kaartigi lugeda seal ja usaldan teisi ja isegi siis rongis joostes valin rongi, kes teeb vea. Aga no mis siis ikka, kõige olulisem oli kõik puntid kätte saada, meenutasin tiimiliikmete sõnu – naudi, aga too punktid ära ☺️.
Peale seda veategemist äkki ehmumisega avastasin, et pagan, mis jorus tiksumist ma siin teen... Käidi juba enamuses ju lihtsalt nagu matkarongkäik. Mõtlesin, et eiei, nii ka ei saa ju. Ja hakkasin mööda jooksma igal võimalusel. Igal pool ei saanud ka - kõrval võsas ragistamisel polnud mõtet möödumiseks. Aga kus sai, seal ikka üritasin. Kõrgemal kivikaljudel väga ei pressinud, kuumus oli liig mis liig mu jaoks kui polnud puude varje. Aga edasi kulgeski suhteliselt üksluiselt. Punkt. Punktist lahkudes vaatad järgmise numbri, suund paika kaardil, minek, kui hakkab hargnemine, siis kõik jälle hõiguvad, mis numbri poole ja nii lõpuni välja...
Lõpukoridoris võeti kaart ära, pidi otsima oma rinnanumbri järgi järgmise vahetuse kaardi ja seal Riika juba lehvitas ja sain ta teele saata. Suundusin mahalugemisse, veidi ikka pelgasin, kas ma ikka kõik punktid ilusti märgistasin, sest see emit latakas peos on ikka parajalt ebamugav ja enamus kohtades ikkagi mõlemat pidi seda proovisin sinna pesasse märkida, kuigi tean, et üks ots on ümmargune ja teine kandiline... Aga oli korras.
Jalutasin meie tiimi telgiplatsi poole ja sees olid sellised kahetised tunded. Hea, et tehtud, suurim kartus, et eksin totaalselt ära ja ei leia mõnda punkti ja tiim ei saa lõpptulemust, ju ei juhtunud. Aga ma ei orienteerunud absoluutselt üldse ju! Jah, ma hoidsin kaardil kompassiga silma peal, aga ma ei teinud ise mitte ühtegi otsust seal, kuhu joosta. Ja see jättis sisse kuidagi veidra tunde. Et saaks nüüd uuesti selle kaardi ja siis läheks ise uuesti rahulikult ja teeks selle raja orienteerudes ka läbi. Ma ei arvagi, et selle kiiremini teeksin siis. Võimalik, et veel kauem ja eksleksin rohkem. Aga orienteeruksin. Rajal olles ma ei stressanud ega mõelnud üldse sellele, mis positsioonil ma jooksen seal nö võistluslikus võtmes. See oli mu jaoks kui lihtsalt üks kulgev mass, kes ujub metsas. Pärast sain muidugi teada, et online kõik jälgisid samal ajal ja hoidsid vist pead kinni, kui ma seal mitusada kohta kukkusin selle hajutuse ringiga 😬, aga siis õnneks ikkagi enamvähem suutsin tagasi joosta need kohad, kuigi ikkagi suure kaotusega, ideaalis ju ei tohiks oma rinnanumbrist halvem olla. Meil oli 612. Kuigi, kui oleksin metsas sellele rohkem mõelnud, oleksin kiiremini jooksnud. Aga mu peamine tähelepanu oli vist mõttel, et mis see siin üldse praegu on, mida ma näen ja kogen. Muidugi väga nõme, et selle veata ju oleks mu aeg olnud ligi 10 minutit parem ja koht vähemalt 200 võrra eespool, kui protokolli vaadata 😔, niiet ikkagi veidi selline altvedamise tunne jäi.
Teised tiimiliikmed olid palju tublimad. Järgmisteks vahetusteks olid rongkäigud jäänud väikesemaks ka ja nad ikkagi ilusti ise orienteerusid ja tõstsid tiimi kohta taas paremaks. Enne Jukolale minekut olin kuulnudki erinevaid arvamusi selle esimese vahetuse kohta. Kuskil käis läbi, et esimene vahetus on kõige hullem, närv peab olema kõva, et seal hakkamas aada. Teisalt jälle kuulsin, et esimene on kõige lihtsam, kuna ongi rongkäigus jooks. No nii ja naa. Nagu minul õnnestus - ka rongkäigus saab teha vigu.
Kurikuulsat suurt pesemistelki ei külastanudki vaid suundusin lähedalasuvasse järve ujuma hoopis. Ja kuigi metsast tulin välja kraapimata jalgadega, sest mul olid ju esimest korda jalas orienteerumispüksid 😎, siis... järvest tulin välja põlvest purskava verega, sest vee all oli terava nurgaga suur kivi, millest üle ujusin välja tulles. Seega ikkagi ei pääsenud veel ühest armist, oleks võinud ikka lühikeste pükstega ka rajale minna 😛.
Kell 23 oli meeste start. See on ikka nii ulmeliselt kummaline – 1500 osalejat! Massistart! Ja see on orienteerumine. Kus otsitakse samu punkte ju. Okei, mitte alati, osad on hajutatud. Meeste stardis olid kõik pealampidega ja see oli nii äge tuledemeri, mis sai ka seal tolmupilves möllama hakata alguses, good luck! Jälle õhtusöök keset ööd, lobisemist, ekraanilt liidrite jälgimist. Mõnusaid jaaniussikeste tulede rivid tulid metsast välja, esimese vahetuse saabumise ootasin ikka ära. Siis pugesin telki magama mõneks tunniks. Kell 5 tõusin üles ja läksin vaatama, kui kaugel võistlus on. See on hoomamatu vaatepilt. Veidi meenutas nagu spordilaagrit, kus oled nagu nädal aega laagerdanud ja siis viimasel päeval on lõpuvõistlused. Suured ekraanid, kõik lebotavad seal, kes istub, kes magab, kes sööb. Finišisse jooksevad kõrvuti sisse reipad ja väsinud - kes lõpetab 2. vahetuse, kes lõpetab 4 vahetuse. Selleks hetkel tõesti enam ainult rongijooksu ei ole, sest vahetused on juba risti-rästi metsas laiali kõik.
Lisa kommentaar