Ultravasan90 ehk lambist ultrajooksule

Oma 5 vabakutselise aasta jooksul ma pole suutnud olla puhkusel. Päris puhkusel, ilma ühegi tööasjata. Ära, täitsa ära, et ei oleks lihtne taas murduda, et okei, ma teen selle ruttu ära. Ma olen õnnelik ja tänulik oma tööle, aga olin nii väsinud. Päriselt väsinud. Kõik sõbrad muudkui reisivad igal pool, korra või kaks või isegi rohkem kordi aastas. Isegi koroona-aastatel. Ikka nad ostavad lennupiletid ja lähevad. Ja saavad hakkama. Aga mina? Ei käi mitte kuskil. Põen. Et ei saa hakkama. Või noh, tean, et saan hakkama. Aga põen, et on kulukas. Või ei viitsi jännata nende koroonareeglitega. Ja olen kade kogu aeg kõigi nende peale, kes muudkui reisivad ja näevad ja avastavad...

Paar nädalat tagasi googeldasin veidi ja meeltes kripeldas Lõuna-Poola Tatrate kant versus Norra mäed. Euroopas olid mingid hullud kuumalained ja seega oli lihtne valida põhjapoolsem variant. Piletite saadavuse kontroll Tallink versus DFDS kallutas viimase kasuks. Kui ikka hinnavahe on 400 eurot, siis nii on. Olen varasemalt mõned korrad ka Paldiskist läinud, pole hullu midagi. Kõige esimene DFDS kogemus oli väga mõnus – 5-aastane Mats sai loosiga tasuta laevapiletid auto+inimesed ja nii ma lastega Lidingöloppetile jooksma läksin tookord 2013. Kasutuses oli meil siis megasuur kajut 2 suure aknaga ja 2 narivoodiga ja toas on palju põrandapinda. Olime vist siis ainukesed nö pärisreisijad üldse laeval peale rekameeste. Ja siis paaril aastal käisime laste kergejõustikuklubiga Rootsis suusareisil ka suure bussiga sama liiniga. Seega teadsin, et luksust on vähem kui Tallinkis, aga eesmärk on ju üle mere saada mitte luksust tarbida. Ostsin piletid ära. 

Ja siis saatsin oma püsiklientidele kirjad välja, et olen 18-28 august ära – kas saan midagi ette teha või siis pärast seda. Ja siis sain palju tööd sisse kohe ja mingeid reisiplaane teha ei jõudnudki rohkem. Ainult niipalju, et mõtlesin, et no ma igaks juhuks googeldan – running events sweden august – viskas ette ühe loetelu, klikkasin valikud marathon, halfmarathon, trail ja scrollisin, mis minu kuupäevadesse sobiks. Vasaloppeti sarja Ultravasan45 sobis. Hm, ok, Rõuge maastikumaratoni ju tegin kuu tagasi, võiks ju uuesti teha ühe maastikumaratoni. Klikkasin esimest korda Vasaloppeti lehel ja sirvisin veidi, mis seal siis toimub. Ja hakkasin regima. Ja mõtlesin, et noh, kui ma juba ju lähen sinna, mis ma sellest „poolikust“ 45 kilomeetrist siis ikka teen, panen juba siis ikkagi juba „päris“ võistlusele kirja ehk Ultravasan90 ehk 90 km. Maastikul. Ja tegin tööd edasi... 

Nädal enne reisi ikkagi mõtlesin, et peaks mõtlema vähemalt kuidas võiks siis ööbida välismaal. Kolmekesi me enam bussi magama ei mahu. Mina pole süüdi! Mina ei kasva suuremaks. Jooksvalt otsida majutuskohti ka ei viitsi. Kämpinguid on tõenäoliselt igal pool palju seal, aga nendega mul on väga vanast ajast mingi trots alateadvuses, küll Eestis ööbimisega, kui kuskil 1998 ajal tudengina sai seltskonnaga ööbitud Teletorni all kämpingus ja ma seal totaalse astmaataki sain niiske ja tolmuse ruumi ja tolmuse villateki tõttu ja mul pole siiani tekkinud tunne, et tahaks kämpingus ööbida. Kuigi tõenäoliselt Rootsi ja Norra kämpingud on tolleaegse Teletorni-aluse kämpinguga nagu öö ja päev.

Seega tekkis täiesti lambist äkki mõte – katusetelk! Tavalise telgiga ju ka kahtlane – kas leiab alati õige platsi, kus telk püsti panna bussi kõrvale. Või kui on vihm, siis topi pärast see märg ja alt mullane-murune-okkane telk päevaks bussi ja õhtul see niiske pamp taas lahti teha ja nii nädal aega järjest? Ei, üldse ei tundunud ahvatlev! Uurisin lähemalt – katusetelk. Ilgelt kirves ju! Aga tundus väga hea lahendus. Ei, ma ei tahtnud pehmet telki, see on nagu madratsihunnik katusel kui see kinni on 😆! Aga kõvakatsega telk – see on nagu soliidne katuseboks katusel! Ja seda saabki katuseboksina kasutada kui seinad lukust lahti tõmmata ja sisu eemaldada. Veidi kalkuleerimist ja... mul on nüüd oma katusetelk. Ja vajadusel katuseboks.

Päev enne reisi käisin veel korra ööbimas ka looduses Jõgevamaal, et kuidas on ja kas saan selle telgiga hakkama ise. No taganemisteed nagunii enam ei olnud, aga laste ees tundus olevat kindlam tunne, kui vähemalt tean, kuidas see käib. Mugav, kiire ja lihtne.

Neljapäeva õhtu, Paldiski sadam. 

Ligi kümne aastaga ei ole mitte midagi muutunud! Kuna reklaamid on säravad ja kutsuvad, siis arvasin, et taustasüsteem on ka ajaga edasi liikunud, aga ei midagi – nagu kellegi tagahoovis oleks asju toimetanud 😆. Arusaamatu check-in putka, kus autod suvaliselt ees seisma jäid ja ooteruum meenutas nagu 90ndate bussijaama pakihoiu eesruumi. Sain pardakaardid ja küsisin, kuhu edasi sõidan – ühtegi suunavat silti ei olnud – neiu letis ütles, et ümber maja nurga lihtsalt sõita. Nojah! Sõitsin siis ümber maja nurga, seal suunas üks riigikeelt mitterääkiv mees mind imelikult kuhugi eraldi alale mingite kaubikuvendade kõrvale tagurdades ninaga laeva poole ootama... ja siis vaatasin kuidas tund aega transporditi treilereid laevakõhtu... No endiselt ikka täielik kaubalaev! Lapsed olid mu peale juba kurjad, et miks me Tallinnast siiski ei läinud 😄. Ma endiselt lohutasin end, et see 400-eurone hinnavahe ju kuskilt peab tulema... Saime laeva ja... mind kästi parkida laeva tekile lageda taeva alla reelingu äärde korstna kõrvale, minu taha võtsid veel paar saksa matkaautot... Oeh... laeva keskel ja katuse all oli nagu ruumi küll, see ääre peal parkimine tundus nii sürr lihtalt! Kuna mul kunagi on selle liiniga üks meeletu tormikogemus olemas, siis reaalselt mul oli tunne, et kui tuleb veid suurem lainetus, on mu buss üle ääre lupsti! Õnneks oli meri rahulik...

Ja siis ikka saabub nõrkusehetk! Ma proovisin ju endale lubada, et töö läheb pausile. Aga ikkagi tegin veel seal kajutis ühele kliendile mõned failid ära. Ja siis oli probleem nende ära saatmisega. Mobiililevi enam ei olnud ja wifi võimekus oli olematu... Aga kell oli palju ja pugesime kajutis voodisse ja sundisin end magama, et mitte mõelda erinevatele stsenaariumitele töökirjadega ja bussiga üle parda... Hommikul olid lapsed jälle pahurad 🙈. Miks ma laeval hommikusööki ei tellinud. Lapsed, kes kodus ärkavad tavaliselt suvel kell 11-12 ja hakkavad hommikust sööma kell 13, pahutsesid nüüd kell 7, miks nad ei saa 10-eurost võileiba teha. Ma juba tundsin vaikselt, et reisi algus on paljutõotav...🤪.

Kuna regisin end ju võistlusele, siis reisi alguse plaan oli paigas. Sõita Morasse ehk finišisse. Ööbida seal. Ostsin ette võistlusbussi pileti starti ehk siis plaan oli nii, et pargin võimalikult staabi lähedale, öösel kell 2.30 on äratus, jätan lapsed bussi magama, lähen 3.00 võistlusbussi peale, mis viib starti ja lapsed saavad siis seal Moras hommikul laisalt tõusta ja siis aega parajaks teha seal niikaua kuni ma rajalt naasen.

Reede hommik. Kappelskäri sadam.

See sadam oli peaaegu sama arusaamatu nagu Paldiski sadam. Sildid nagu olematud või haaramatud. Kuna olin esimene, kes laevalt maha sõitis, siis pidin "teed tegema" ja tiirutasin autiiru ka ühe värava ees. Sest ei saanud aru, kust ma välja saan. Kust mina pidin kaugelt väikest kirja lugema värava peal, et need automaatselt avanevad, kui sinna lähemale sõita...

Sõitsime rahulikult Mora poole, tegime Norrtäljes hommikusöögi (tere tulemast reisikulude laristamine, aga vähemalt tundus miljöö armsam kui laevas) ja jalutasime veidi linnas ja siis uuesti rooli istudes mõtlesin laisalt, et paneks siis lõpuks oma kella ka laadima enne võistlust. Mul on kaks Garmin Fenix3 laadijat. Üks on ajast, kui mul oli kell, mis ära varastati ja laadija jäi alles – siis ostsin uue samasuguse kella kindlustusraha eest ja sain siis teise laadija ka. Üks oli mul alati kodus toas, teine bussis partatsokis. Seega kodust laadijat kaasa ei võtnud. 

Panen siis kella sõidu ajal laadima ja... ei lae! Ja ei laegi. Suht närvi ajas. Ma ei oska ju kellata joosta! Tahan näha distantsi, tempot, pulssi, kõike 😆. Ja ei lae. Tegime peatuse ja uurisin laadijat lähemalt – juhtme ühenduskoht puhta katki. Kuidas? Müstika. Suht torssis olin. Mõtlesin, et põhimõtteliselt saab ju telefonis Strava otse ka käima panna vist. Aga kes siis jooksu ajal telefoni viitsib vaadata? Mina küll mitte! ja siis saab telefoni aku ka kindlasti rutem tühjaks. No ja põhimõtteliselt saab ju ilma kellata ka joosta. Mats nagunii kogu aeg hõõrub mulle nina alla, et ma olen kiviajal kasvanud kui midagi meie lapsepõlvest paralleele toon – kellata jooks ongi nagu kiviajal jooks ju 🙂. 

Aga siis, jõudsime Morasse. Näen tee ääres kahte spordipoodi – Stadiumi ja Intersporti. Esimesest saan ainult priimusele tagavara gaasi ja Interspordis näen klaasi taga kellasid. Astun müüjale ligi ja ütlen, et mul on probleem. Mu kell on katki, aga mul on vaja homseks kella. Seega palun kõige soodsam, aga mille aku kestab vähemalt 15h. Müüja vaatas mind kui topakat ja küsis üle, et ainult homseks, üheks päevaks, vajate kella? Ma vastasin, et nojah! Vaatasin siis Matsi poole ja küsisin üle, kas ta tahab omale uut kella? Ta noogutas, et okei. Vastasin müüjale, et kell läheb edasi lapsele, ei ole üheks päevaks. Lahkusin poest Polar Peaceriga. Peale poodi mõtlesime süüa midagi. Mida lapsed tahavad? Välismaa macdonaldsit. Okei, ma siis ei pirtsutanud ja võtsin ka omale ühe burgeri. Kalaburgeri. See oli selline, täpselt nii lõssis see oligi kui kaane avasin. No comments. 👹 Lapsed itsitasid mu üle, et ma olen tõenäoliselt esimene inimene, kes selle kalaburgeri siit on tellinud ja nad ei oska seda teha lihtsalt seetõttu.

Parkimise leidsin suht staabi lähedale. Kirjade järgi oli seal tasuline parkimine, laadisin isegi äpi ja tahtsin parkima panna, aga näitas nagu 0 krooni selle aja eest. Testiks valisin ühe teise Mora parkla, siis olid numbrid kroonide ees ka. Tegin igaks juhuks screenshoti oma null-krooni-parkimisest ja läksime linnaga tutvuma. Esmamuljel tundusid linnatänavad väga tühjad, aga finišialas oli sagimist palju! Reedel lõpetasid seal 10km jooksjad ja vist midagi veel. Expo telgid, kaubad, ahvatlused osta, samas tead, et midagi vaja pole... Paar Enerviti geeli ikkagi ostisin. Noh, et midagi ikka osta ja äkki rajal läheb vaja ka. Kõik kohad olid täis siniste Vasa kottidega inimesi – oli aru saada, et need on stardimaterjalide kotid ju. Aga mina ei leidnud küll sellist kohta, kus oleks neid stardimaterjale väljastastatud ja üheltki kotiomanikult ei hakanud uurima ka. Ja tegelikult ei saanud ma aru ka – regimisel ei küsitud nagu üldse ju, et kust ma stardimaterjalid välja võtan – kas Moras finišis või Sälenis stardis. Seega, kust nad oleks pidanud teadma, kuhu mu asjad saata ette? Seega loobusin mõttest see müsteerium lahendada ja teadsin, et stardis ikka ju saan need kätte siis. 

Ja valmistusime magama minema. Ja siis hakkas täiega lauspadukas. Ja siis hakkas pihta. Reede õhtu Mora linnakeses. Mingi disco vist oli, nagu kõlaritest räägiti, muusika. Rullnokad tänavatel, aknad alla keritud, muss taevani. Autokummide vilistamine. Muidugi keerasid mõned autod ka meie parklasse sisse ja lasid seal ka mõnuga tümpsu. Üks jooksja auto oli veel seal, kes üritas magada sees. Aga rohkem ei olnudki seal nagu jooksjate autosid öösel, kõik sõitsid ära sealt vastu ööd. Ei tea, kas teati, et seal parklas ei saa magada niikuinii? Ühesõnaga, kell 2.30 oli mul äratus ja müra tõttu magamist null minutit. Ja siis hakkas äkki kogunema sinna parklasse järjest autosid, kust siis jooksjad läksid ka bussile (umbes 300m eemal) nagu minagi. Aga kus nad öösel olid? Ei tea. Busse oli palju! Kõik seisid ilusti järjekorras ja näitasin oma pileti QR koodi ette ja rivi ees oli mingi lugemissüsteemiga tüüp, kes klõpsutas oma jublakat iga inimese juures, ehk ta teadis täpselt, mitu inimest laseb edasi bussi täitumiseni. Kui buss sai täis, saadeti buss teele ja järgmine buss võeti ette. Bussisõit pidi kestma umbes poolteist tundi ehk siis arvestasin, et kuskil 4.30 stardis ja kell 5 on start. Bussis magada ei saanud. Esiteks jäeti laetuled põlema, mis on veidi arusaamatu, miks need pidid põlema öösel kell 3, teiseks, ikka lobiseti palju seal. Seltsimehed unetud. Proovisin pool müslibatooni ära süüa. Veidi põdesin, sest eelmise päeva söömine oli ka suht olematu olnud. Täielik ämbrisse astutud ettevalmistus minu ultrajooksule – ei söömist, ei magamist, ei trenni 🙉.

Laupäeva varahommik, Sälenis. 

No pigem ikka öösel. Kell 4.15, hämar. Uduvihm, ideaalne! Suundun vastuvõtu telki ja mu stardimaterjalide müsteerium saab vastuse. Neil ei olegi neid ette valmistatud! Nagu muidu ikka meie võistlustel on pikad meetrid kastide ja ümbrike ja numbritega ja paljud abilised otsivad siis su numbrit. Seal ma näitasin vaid oma regimisel saadud QR koodi, prinditi mulle otse nimeline number, seoti seal samas minu numbriga kiip ja voilaa, materjalid olidki koos! Sain aru, et see ei olegi kuidagi asukohast sõltuv, kust ma oma asjad välja võtan, imeline süsteem! Ja ise võistluskorraldajana kohe mõtlesin, kui mõnus keskkonda säästev lahendus ka – jäävad ette trükkimata kõik need numbrid, kes on reginud, aga ei tule siiski kohale... 

Küsisin, kus on riietusruum, sain vastuse, et sellist asja pole ja suundusin ühe suure telgi varju, et vihma eest olla varjus kuni stardini. Leidsin stardikotist numbri, kiibi, haaknõelad ja paar kotikleepsu. Leidsin vaba põrandapinna ja istusin maha. Olin pannud kotti paar kuiva särki, sokid ja kileka, mille saaks kohe finišis selga panna, sest ennustuse järgi lubas terve päev vihma ja mõtlesin, et siis on hea kohe kuivad riided selga panna isegi enne oma bussi juurde jalutamist. Hakkasin kotti ära viima ja olin veidi segaduses – viidi nagu kahe rekka peale neid kotte. Mul oli ainult üks kott ju ja siis äkki plahvatas, et see on ju nii pikk distants, et äkki saab ka poole tee peale ühe koti saata kui poolel teel soov riideid või energiavarusid täiendada! Jälle mul oli eeltöö kõik tegemata. Seisatasin korra seal vihmas ja tegin kiire analüüsi, et kas panen äkki ka sinna stardimaterjalide kotti ühe kuiva särgi ka, et saaks poole peal vahetada ja äkki oma paarist müslibatoonist ühe poolele teele saata või äkki vähem vett joogipauna panna, kui sain aru, et selline eksprompt paanika pole vajalik ja teen nii nagu senine plaan oli. Üks kott finišisse ja rajal saan hakkama sellega, mis mul kaasas ja mida pakutakse punktides.

Tegelikult seal stardikoridoris oli äge tunne! Palju inimesi, muusika. Kuna võistlusele regides olin vaadanud, kes eestlastest veel osalemas on, siis nägin rõõmuga ühte tuttavat nime! Reena saatis sõnumi, et ta on stardis, saatsin vastu, et mina ka. Otsisin silmadega teda, aga kuna mul polnud aimugi, mis tal seljas on, siis oli see nagu nõela otsimine heinakuhjast. Teadsin vaid, et kui näen heledat lokkis patsiga pead, siis vist on äkki õige Reena 👩‍🦱. Nägingi! Müstika, selle massi sees! Kiire kallistus ja asusime starti ootama, see stardimuusika oli nii äge, et isegi väike klomp tuli kurku, et kas ma tõesti olengi siin ja mida ma üldse siin teen! Ma pole ju seda üldse plaaninud ega mõeldnud!  

Ja hakkas üks lõputu ülesmäge tiksumine. Kuna stardis oli vihm ja jahedam, oli mul kilekas ka seljas. Selle võtsin kuskil 2 km peal ära ja lõpuni kotti see jäigi. Soe oli! Ja uduvihm oli super! Täiega minukas ilm, hommikukarguses see soe oli just väga mõnus. Ei olnud külm ega palav. Rada oli nii äge, et nautisin täiega. Kerge oli joosta ka. Sattusin mingite inimestega samasse gruppi, kellega tempo sobis väga hästi. Kuigi ma muidu pole üldse spordijoogi tarbija, kuna ma kunagi ei tea, kuidas see mõjub, kas lahtistavalt vms, siis mõtlesin, et see on nii pikk distants ja proovin igas punktis ikkagi spordijooki ka võtta, eriti kuna mul endal ju oli ainult vesi ja paar müslibatooni kaasas. Nagu ikka. 

Esimestes vaheajapunktides polnud otseselt vetsuvajadust ka ja kuna tempo meeldis, siis ei tahtnud igaks juhuks ka boksipeatust teha, et mitte oma gruppi minna lasta. Aga ühel hetkel siiski oli see koht, kus metsa põikamist ei saanud enam edasi lükata. Ega seal häbeneda polnud midagi, et korra metsa põikad. Kõik ju tegid seda. Ma küll meeste puhul ikka mõtlen, et neil võiks ikka naiste suhtes veidigi empaatiavõimet olla sarnases olukorras, et kas peab ikka oma asjatoimetused täpselt raja kõrval ära toimetama, kui naised ju ikka veidigi mõne puu varju jooksevad selleks. Mõnes kohas oli keeruline ka – kui on ikka pikalt lage raba üksikute peenikeste puutüvedega, no ega ju pole kuhugi varjuda! 🙈 Kannatad. Mehed ei kannata, nemad teevad kuhu tahavad.

Mul oli gopro kaasas, tegin sellega mõned pildid, veidi udused tulid, no ei ole see vana gopro hämaras pildistamiseks loodud, aga uduvihmas ei tahtnud telefoni ka välja võtta eriti ja pärast unustasin üldse pildistamise ära. Aga eks nende mõne pildiga on enamvähem raja iseloom ka edasi antud, kiviseid kilomeetreid oli ka palju, kus pidi hüplema kivide vahel rajakestel, vaadates, et jalgu ei vääna. Lihtsalt selline oli kogu 90 km ulatuses siis, mõnus!

Kuskil Risbergist alates hakkas nagu ikkagi raskem. No pole ka ime ausalt öelda. Juunis jooksin 38 km, juulis jooksin 107 km (+Expedition) ja augustis jooksin 75 km. Sest ma ei ole suve-jooksja. Ma olen talve-jooksja. Ja siis lähen 90 km võistlusele, eksole... 🤦🏽‍♀️😅. Kas ma seda rajakaarti ja profiili enne võistlust uurisin? Ei. Seega tuli mulle täieliku üllatusena, et veejoogipunkte on nii palju lisaks vahepunktidele! Ma isegi ei joonud igal pool, pigem kergendasin oma seljakoti veepauna. Kuigi võistluseelse päeva söök oli niru, siis eriti rajal süüa ka ei tahtnud. Kui tuli mustikakisselli koht, siis seda jõin mõnuga. Ja kuskil juba lõpu poole, kui toidulaud oli rikkalikum, siis võtsin ka ühe saiatüki kätte, et midagi tahkemat sisse saada. Kopeerisin siia peale oma vaheajad. Kui esimene 30 km jooksin tublisti kogu aeg, siis tõusuosad kuskil 30-80 km said kõnnisammul võetud. Ja jõin palju ja kogu aeg oli pissihäda seetõttu. Põikasin igal võimalikul momendil puude varju (pole ime, et mu kellaträkk ligi 92 km näitas 90 km asemel 🤣). Veidi muidugi on endal jama tunne, et niimoodi tempo ja koht kolinal kokkus, aga eks vorm selline ju oligi siis. Aga vähemalt viimased 9 km võtsin end kokku ja ikkagi enamus ajast jooksin! Ka tõusud, mida ikkagi oli, kuigi siin rajaprofiil näitab ainult allamäge. 

Lõpukilomeetrid - näed eemalt Mora kirikutorni ja tead, et seal ongi lõpujoon! See tunne oli mõnus. Ilm oli täiega minukas! Kui päev varem oli lauspäike ja 23+ kraad, siis võistluspäev oli ideaalne - alguses uduvihm ja pärast lihtsalt pilves ja mitte väga kuum. Vahepeal päike veidi oli näha, aga õnneks mitte pikalt. Aeg 11:44 🥳, keskmine tempo 7.42. No selle raja ja distantsi kohta pean ikka väga rahul olema, et nii läks. Tõusumeetreid oli üle tuhande.

Läksin oma kotti tooma kotialast, et kuiv särk selga panna ja üllatusena selgus, et see kott oli täiesti niiske! Täiega kummaline - jah, hommikul ju sadas, aga kas nad siis tõesti jätsid inimeste vahetusriietega kotid kuhugi päris vihma kätte? Need oli asfaldile laotatud ritta kõik. Ühesõnaga kuiva särki kotis ei olnud, kõik riided olid niisked. Minul oli õnneks ju buss lähedal, aga mõtlesin mida need teevad, kellel pole nii. Väga imelik. Ja pesuala ka ei olnud, kui küsisin. Näidati ühte välidušši, et seal saab pesta! Hahaa, ma jätsin selle võimaluse kasutamata ja sõitsime Mora külje all ühe järve äärde. Kusjuures... ma nagu ei näinud Eesti lippu ka seal rivis, teise maja seina ääres olid ka lipud, aga seal ka silma nagu ei jäänud, kuigi 100% muidugi pead ei anna, et ei olnud. Tore oleks olnud näha meie esinduse lippu ka ju, mõned eestlased 🇪🇪 ikka olid kohal!

Laupäeva 20.08 õhtu kuni pühapäeva 28.08 õhtu.

Istusin rooli ja hakkasime kulgema. See on meie isiklik kulgemise reis. 2800 km. Polnud konkreetselt ajakava ja konkreetselt kohti, kuhu minna. Vaatasin jooksvalt, kuidas kulgeb. Kuidas jaksan roolis olla. Kuhu jõuame ja kus ööbime. Peamiselt Norras. Kus matkame mägedes, kus jalutame linnades, kus sõidame rattaga ja kus pumpame täis packrafti? Eks paistab. Mul ei olnud kaasas sularaha mitte sentigi. Lootsin kaardimaksetele igal pool. Probleeme ei tekkinud. Küll vaid pidin vahepeal suurendama oma viipemaksete ja päevamaksete limiite, sest otsustasin, et kui lapsed ikka tahavad jätsi ja burksi, siis ei hakka ma tänitama, et nii kallis on. Ööbimise osas - üldiselt oli lihtne leida koht, kuhu parkida ööseks. Kolmel ööl olime surnuaia parklates, kõige rahulikumad kohad! Ilmaga vedas täiega. Peale võistluseelse öö vihma rohkem vihma ei saanudki! Vihm on minu sõber, aga automatkal siiski niisked ja märjad riided-jalatsid poleks olnud just väga okei. Lisan vaid mõned pildid, aga palju mitte - tuleb ise kogeda. Ja lähen kindlasti uuesti. Ilma lasteta ja matkan ja ronin nii palju kui hing ihkab! 💚 Mnjah. Mul on nüüd katusetelk. Tegelikult oli see päris kulukas ost, aga usun, et see tasub mulle ära, teades enda iseloomu, millist elu mulle meeldib elada. Aga - kui veidi selle ostu tasakaalustada, miks mitte seda oma sõpradele-tuttavatele sümboolse tasu eest ka laenata 😊. Võõrastele ei taha. Tingimus on, et seal sees ei söö ega ei joo. Ruumi on mahukalt kahele! Hoiutaskud laes ja külgedes. Ülimugav ikkagi. Enne ostu googeldasin selle telgi kohta ja meelde jäi lause kuskil, et las tavaline telk jääb tudengitele, täiskasvanud inimesed ikka on väärt juba mugavamat lahendust! See oli otsustav 😆. Ja kui keegi leiutab mulle garaazi mingi süsteemi, kuidas seda lakke kinnitada ja trosside-blokkide abil saab otse katusele lasta või lakke hoiustada, siis laenan seda öömaja lahkesti meistrimehele! Põhimõtteliselt saab bussi ka rentida (kui kõik istmed sees, siis kokku 9 kohta koos juhiga, kuigi 1 koht ees keskel on väga kiitsakas koht). Tõnu Reisid OÜ saab esitada ilusti transporditeenuse arve ka. 
Eelmine
Expedition Estonia, raskem kui eelmine, palju raskem