Expedition Estonia, raskem kui eelmine, palju raskem

Kui Silver paar kuud tagasi palus teha ekspeditsioonile kaardi visualiseering, siis olin taas dilemma ees, et kas siis osaleks ise ka jälle või siiski ei julge. Eelmine aasta oli ju nii raske ka nagu. Ja kuna sel aastal oli kavas gps-ta ekspeditsioon versus gps-ga open, siis see tekitas veel omakorda dilemmat. Sest päris seiklussportlaste tiimi mul ju asja pole, aga samas mulle meeldib valida ikka see raskeim variant alati... seega olin päris kindel, et ah, ma pakun end lihtsalt kohapeal abisse kuhugi, kus on vaja inimest sebima või äkki kui mõnes neljases tiimis on viimasel hetkel naisliiget vaja. Mõni nädal enne võistlust isegi küsisin Silverilt, kas mõnel tiimil on naisliige puudu või äkki keegi välja kukkunud mingil põhjusel, keda võiksin asendada. Ta vastas, et jah üks tiim - Metsapeatus - otsis küll naisliiget, aga nad on võidu peal väljas. Ah, ei, siis ma küll ei kvalifitseeru ja lõin käega.

Kaardi üldvisuaal sai valmis, kuigi mul polnud eriti aimugi, kus see rada ikkagi läheb, sest selle tegemise sisendiks olid vaid liikumisvahendid ja kilomeetripikkused ja umbes mis keskkonnas mingi etapp on. Aga veidi olin kade reginutele. Tundus, et tuleb äge seiklus neil! Siis aga nö soojenduseks pakkus võistluse peasponsor veel võimaluse tegeleda aaretejahiga jaanidest võistluseni ekspeditsioonifännidele ja mõtlesin, et oh need võiksin ju küll ära nuputada ja veidi niimoodi omale ekspeditsiooni tekitada.

Punkt 1 kirjeldus: „Lagunenud jõesild iidse metsavahikoha läheduses, kus sündis elektrijaamade ja vee jõul töötavate elektrijaamade ehitaja, Eesti Vabariigi Ajutise Valitsuse teedemeister Ferdinand Peterson. Talu lapsed käisid kooli Aegviitu, kuhu oli kuusteist kilomeetrit.“ Oh kui hea, kui internetti saab kasutada harival eesmärgil, mitte lihtsalt scrollimiseks! Tegelikult oli see omajagu pähkel mu jaoks. Võibolla oleks lihtsamini ka leidnud lahenduse, aga minu lahenduskäik oli lühidalt selline. Googeldasin Ferdinand Peterson. Leidsin faktid, et ta oli pärit Vahtriku talust, Lehtse vallast. Ja talu hakkas pidama 1921 ja talu oli kahe valla piiril Soodla jõe ääres. Otsisin Maa-ameti ajalooliste kaartide arhiivist selle aja kaardikihi ja hakkasin mööda Soodla jõge uurima, kus on valdade vaheline piir ja seal oligi ühes kohas kirillitsaga kirjas Vahtriku ja vaadates sama kandi kohta tänapäeva kaardil, tuvastasin mingi silla koha jõel – järelikult võiks olla õige koht.

Punkt 2 kirjeldus: „See intrigeeriva nimega järv oli eelmise sajandi keskpaigas oma järvestiku sügavaim - 11,5m. Nüüdseks on veetase poole võrra langenud. Silt asub järve lõuna küljes kasepuu peal.“ Selle tuvastamine läks palju lihtsamalt. Hetkel täpselt enam ei mäletagi, kuidas täpselt selleni jõudsin googeldades, aga panin vist otsingusse järvestikud ja siis tuli Kurtna järvestik ja sirvisin neid nimesid järjest ja no Kuradijärv ju võiks nime poolest sobida ja igaks juhuks leidsin ka info, et see tõepoolest oli kunagi 11,5m sügav. Mnjah, päris kaugel ju kodust, aga võiks ju ikkagi minna selle ka üles otsida.

Punkt 3 oli ka, aga selle asukoha tuvastasin Lõuna-Eestis ja sinna mul ei olnud aega minna seiklema praegu.

Keset jaane sõitsin ruttu Saaremaalt tagasi koju kiireid tööasju tegema, aga mõtlesin ikkagi selle 1 ja 2 ära teha. Sõitsin 24. juuni õhtul 1. punkti kanti bussiga ööbima ja tegin priimuse ja kohvitassiga päikesetõusujärgse hommikumatka 25. juunil kell 5 ja leidsingi üles selle sildi. Käisin veel Soodlas suplemas veidi ja oli väga mõnus karge hommikuchill. Kodus saan äkki üllatussõnumi kelleltki Oliverilt - ta küsis ilusti kas ma saaksin ja tahaksin nende tiimiga Expeditionil osaleda. Vaatasin seda sõnumit alguses ja mu peas oli ainult - 😮😳😊 - tegu oli ju Metsapeatuse tiimiga. Meenus kohe, mida Silver oli öelnud nende kohta ja no loomulikult ma olin seda tiimi nime näinud ju korduvalt igasuguste seiklusvõistluste protokollides eesotsas, aga neid mehi ma ise ei tunne ju. Veidi ebalesin ja kahtlesin, aga samas kuna ju kripeldas sees osalemise soov ka, siis olin nõus, kuigi ikkagi jätsin õhku neile võimaluse, et kui nad siiski leiavad kellegi tugevama, siis see on jumalast okei mind omakorda asendada.

Ja siis sõitsin 25. juuni hommikul rongiga Jõhvi ja sealt rattaga edasi Alutaguse metsade poole 2. punkti otsima. Päris maanteel ei tahtnud uhada, siis keerasin varem juba ära kuhugi metsakruusateele. Oi kuidas mulle ei meeldi sõita lahtiste kividega kruusateedel! Sest ma pole siis kindel seal sadulas, vibab sinna ja tänna ja terve keha saab ka klopitud ja tagumikule sinikad. Aga kohale ma jõudsin. Üles selle sildi leidsin ja sildist postitust tehes, nagu reeglid ette nägid, lasin parmudel mõnuga maiustada mõned minutid ja võtsin suuna edasi Kiviõli poole, et veidi suurema kaarega siis tagasi vändates teisest jaamast koju sõita. Mõnus on sõita teedel, kus pole varem sõitnud. Autoga pole üldse nii tore, sest vaatad muudkui ainult ju otse ette maanteed. Rattaga aga saad vaadata kõrvale ka ümbrust uurides hooneid, põlde, metsi, hoove, inimesi. Aga siis muutus kuumemaks ja järjest kuumemaks... Mina ei talu kuuma ju üldse. Kui hommikul isegi mõtlesin, et võin ju vabalt vändata ka Rakverre või Tapale, siis... päike muudkui küpsetas ja mul hakkas järjest suurem nõrkus ja ainuke mõte oli ikkagi Kiviõlini jõuda, et seal rongile minna ja saaks istuma jahedasse salongi... No Kiviõlisse ma jõudsin tehes viimasel kolmel kilomeetril minutilisi peatusi puude varjudes, 70 km lõi kellal ette enne raudteed. Kiviõli raudteepeatuse taga nägin paari pinki puude all, üks oli varjus ja maandusin sinna rongi ootama. Niiiii halb oli olla, iiveldas hullult, ma tean, et see on kuumarabandus. Korra varem olen sama asja kogenud.. Siis käis jälle messengeris blinn ja oli moodustatud meie tiimi ekspeditsiooni chatiruum. Kurtsin et vaagun siin kuskil Kiviõli pingi peal hinge ja siis ühel hetkel ei suutnudki enam ennast tagasi hoida ja oksendasin kogu sisikonna sinna pingi taha ära ja pobisesin chatis, et vabandust tore tutvus teil minuga küll ja ma ei tea, kas te endiselt sellist liiget omale tahate. Ma ise küll kartsin eesootavat veel rohkem selle kogemuse pärast nüüd, sest kuumus ju ei kavatsenudki taanduda. Risto lohutas, et pole hullu, Kiviõli on tema kodulinn ja väike okse seda ei riku ja Viljar vastas, et saada oma kontakid ja paneme tiimi kirja. Oh jeerum küll.

Siis tuli Narva rong, mis oli puupüsti täis. Ratast riputada ja istuda? Oh ei. Ostsin endale ja rattale pileti. Hea, et seisuruumi üldse oli. Ühe jala mahutasin ühe koera käppade vahele, liigutada väga ei julgenud. Igas peatuses tuli inimesi veel juurde ja kõik olid närvis ja kurjad. Üks Rakverest peale pressinud lapsevankriga mees sõimas, miks ratastega üldse rongi lubatakse, jättis oma lahtise vankriraami kõigile jalusse ja trügis ise edasi 1. klassi, kus tal oli endale pilet. Tol hetkel oli juba küll nii halb olla seal kõigil pinnuks silmas ja sõna otseses mõttes jalus oma rattaga, et päriselt kaalusin varianti, et lähen Tapal maha ja väntan ikkagi koju... Sel hetkel küll mõtlesin, et kui endal näiteks oleks olnud 1. klassi pilet ostetud, aga ratast ei saa riputada rattakonksu otsa, sest kõik need konksude alused on istuvaid inimesi, koeri ja vankreid täis, siis peaks oma ratta jätma lihtsalt sinna kõigile jalusse või noh, pigem ei saa minna istuma oma etteostetud toolile, sest peab oma ratast hoidma... No ei toimi see asi üldse mingitel tipptundidel kahjuks... Ühesõnaga oli 100% kindel, et Expeditionile ma rongilogistikat ei planeeri - pühapäeval samamoodi tagasi tulla peale võistlust? Ei, nii sadomaso ma ei ole, et seda oleks lasknud endale teha 😊.

Aga algas uus nädal. Expeditioni nädal. Tööd oli palju, et iga päev lõpetasin öösel 1-3 ajal alles, ühtegi trenni ei teinud vahepeal ja no ei tahtnud ka, sest palav oli. Samas kripeldas ka ratta teema. Metsapeatus on tugev rattakamp, aga mina ju ei ole! Pealegi sain paar nädalat tagasi proovida ühte ratast, mis on minu rattaga mingis osas nagu öö ja päev. Kuigi mõni aasta tagasi kui omale uue kalli ratta ostsin, siis sai ju vihjatud ka müüjale, et nagu xdreamid jms sõidud, mitte niisama tänavakulgemine, aga ikkagi - oma rattaga ma eriti tõusudest üles ei saa - käigud saavad otsa lihtsalt! Hammasrataste konf ei ole mäesõbralik kahjuks. Olen ennast lohutanud, et rohkem vaeva nähes saan siis lihtsalt tugevamaks, aga kui sain proovida ratast, millega kergelt kerides sai reaalselt tõusudest üles ja ei pidanud maha tulema sadulast, siis kuklas tekkis tunne, et oma rattaga ma ei julge küll minna sinna võistlusele, eriti kui tiimikaaslased on kõik kõvad ratturid. Veidi mõtlesin, kas teha oma rattal kiire reconf kuskil, kuigi aega polnud eriti sellega sebida ja saatsin hoopis Reedale sõnumi, kas ta saab ja raatsib mulle oma ratast laenata. Ja ta sai ja raatsis 😍! Ja lisaks sain veel tema vanad rattakingad ka, sest meil on sama jalamõõt. Huuh, üks mure vähem. Lisaks ütles Reeda, et Metsapeatuses on vanad ja kogenud tegijad ja head navigeerijad - lisakaari nendega tegema ei pea /ma meenutasin seda lauset aegajalt mõttes, kui päev-kaks hiljem lisakaari tegime 😅/

Siis aga sain palve, et aitaksin ka võistluskaardid kokku panna lõppversiooniks. No kohe tekkis vastuolu ju. Ma ei saa kaarte näha kui ise osalen. Aga siin ei pea mitte keegi kahtlema - ma ei avaldanud oma tiimile mitte ühtegi fakti raja ja kaartide kohta, ei stardikohta ega mitte midagi. Ja kuna nad kõik on väga head orienteerujad ja minu roll on nagunii tempo ja kuumusega toime tulemine, siis ütlesin neile ka, et kuna tean kaarte, siis võistluse ajal mina kaartidesse oma nina ei topi ja midagi ei ütle. No ja ega ma ju tegelikult ei käinud kaarte analüüsides läbi nagunii. Paigutasin lihtsalt väljavõtteid jm vajalikke märke peale õigesse kohta, ma ei süvenenud üldse tegelikult, et mis ja kuidas võiks liikuda.

1. juuli. Asjade pakkimine ja starti minek. 

Võistluspäeva hommikul (parem hilja kui üldse mitte, eksole.... 😝) mõtlesin, et teen ikka proovisõidu ka Reeda ratta ja kingadega. Veits hull minna ju muidu rajale, kui pole üldse proovinud. Sõitsin kodumetsas 6km ja saatsin meestele sõnumi, et sobib, tulen kingadega mitte tossudega, saan hakkama nendega küll. Siis veel veidi tööd ja lõpuks võtsin ette võistluse juhendi ja hakkasin tegema endale puust ja punaselt ette. Mis on kohustuslikud asjad rajal ja mis vahetusalade kotid ja mis kott kust kuhu liigub ja mis seal siis olla võiks sees. Paras ajuragustamine, mul mitu korda jooksis mõte kokku kui seda paberile hakkasin skeemitama, aga oma kotid ma kokku sain. Rattakindad ja nokamütsid ununesid välja paberilt ja õnneks meenus siiski asju lõplikult kokku pannes. Teised sõitsid minu juurde ja koos sõitsime edasi Rakvere poole, kus sai stardimaterjalid. Tore oli kuulata tee peal arutelusid võimalikust trassist, muigasin ja olin kuss. Rakverest kaardid ja numbrid jm ja edasi Toolsesse - starti! Ma jälgisin kõrvalt, mis nad tegid seal rajaplaneeringut. Kuigi ma ju ei olnud ise eelnevalt väga detailidesse süvenenud, siis natuke ikka jäi meelde, eriti kuna Open rajal oli ju punene sihtjoon ette tõmmatud. Tore oli vaadata, kuidas nad arutasid võimalikke valikuid. Paaris kohas omaette vaikselt ohkasin, kui nad panid esialgu pikema tee kirja kui teadsin, et muidu saaks. Sest teadsin ju, et minu jaoks tähendab see pikemat tiiru 😂. Õnneks ühe teevaliku nad ise siiski jätsid punktidena varuvariandina kirja (et vaatab kohapeal kuidas seal läbipääs tundub) ja ohkasin kergendunult jess. 

Ratas 110 km, aeg 8:35 (R 22.30 - L 07.05)

Enne pärisvõistlust oli Toolse linnuse ümber ja sees proloog suundorienteerumine, kus sai juhtme kohe kokku lasta. Nagu paanikas sipelgad tormasid paarsada seiklejata ümber müüride. Ja kui see missioon täidetud, sai minna päris rajale. Kas ma eksisin, kui eeldasin, et pannakse tempo kohe põhja? Oh ei! Aga mul oli ju Reeda ratas! 😎 Ja esimene lisakaar tuli enne Kundat - noh umbes 4 km stardist 🙈. Kunda oli mulle tuttav varakevadest, kui sealt oma sirgjoonejooksu alustasin. Ja olin korra põiganud ka selle vana hüdroelektrijaama juurde. See oli ikka päris sürr koht. Ja nüüd võistluse ajal oli KP4 keset seda silda seal. Punktile sai läheneda kahelt poolt ja mulle jooksis seal ilma piirdeta äärel vastu üks mees ja hüüdsin talle ehmunult, et ära mind üle ääre lükka, sest ta kihutas nagu segane ja ei vaadanud ülse, et tõmbaks külje ette kui teine vastu tuleb. KP6-sse jõudes oli tore, et liidertiimid jõudsid kõik juba pika vearingi ära teha ja kui meie sinna jõudsime, sai vaid vormistada õige punkti koht ja esimesena edasi liikuda. KP7-sse saime esimesena ja kohustusliku selfi pildi tehtud Ehalkivi rändrahnu ees. 

Vahetult enne KP8 arvasin tõesti, et nüüd ongi kõik, meie võistlus tiimina saab siin nüüd siis läbi, liiga vara nagu. Nimelt õnnestus Viljaril kodarate vahele saada mingi puutoigas teepervelt nii õnnetult, et käis üks sekundite mäng ja kukerpall koos rattaga ja vaid õnne läbi ei sõitnud kogu tagumine kamp temast üle. Mina täpselt ei jaga asja, aga midagi vist käiguvahetajaga ja mingi kodar vist ka läks. Aga osavad rattamehed on ju ka mehhaanikud - kõik painutati, väänati õigeks tagasi kui kannatas ja retk jätkus!

Padasoo kanti jõudes oli ka paras mäsu - enamus tiimid valisid teise tee kui rajameistri mõte oli tõenäoliselt. Aga noh, eks võibki ju läheneda igalt poolt, kui just keeluala ei ole. No ikka tundub ju lihtsam mööda asfalti üles sõita kui mööda küngast turnida. Veidi kahju oli, et äge Padasoo mõisa KP13 oli nii pimedas ja ei näinud, kui äge see tegelikult on ja kõik kihutasid lihtsalt mööda ja ei pannudki vist üldse tähele seda mõisa. Mõned lisavalgustused oleks olnud seal toredad... 😊. Siis tuli ka esimene tõsisem metsaraja katsumus mulle ja ka järsust orust laskumine-ronimine. 

Uljaste maastikukaitseala KP17-19 oli tegelikult rajaraamatu järgi võimalik läbida ka joostes ja mul olid tossud ilusti kaasas lenksu küljes. Aga kas mu ratturitest kaaslased tahtsid tosse vahetada? Muidugi mitte! Rääkimata jooksmisest 😆. Ühesõnaga sinna alasse sõitsime ratastega sisse metsateedele ja siis nägime ühel hetkel jooksjate massi ja sain aru, et ahhaa, see on see koht! Aga miks mina joosta ei saa ja pean sadulas olema? 😃

Hea tünga sain seal Uljaste lõpus KP20 juures. Kuna mul ju endal kaarti ei olnud, siis puudus enamus kohtades tegelikult üldse arusaam, kus me oleme või mis on tulemas. Ja siis tuli üks hiiglame pikk ja järsk ehk kiire laskumine mööda metsateed allamäge. Teised panid ees täpiks ja ma võtsin kogu oma julguse kokku, et ei pidurda... ei pidurda... sain alla ja siis... keerati kohe ots ringi ja ma küsisin naiivselt, et oota, kas me peame nüüd siit uuesti üles mäkke sõitma, et kas me tulime valesti ilmaasjata alla, et uuesti siit üles sõita?!? Nad vastasid, et nojah, sul on ju Reeda ratas, saad hakkama! Ähkisin siis üles ja siis rääkisin neile ka, et Reeda ütles, et teie ju ei tee lisatiire niisama ja siis sain teada, et mis lisatiir - KP oli ju ka all siiski! Aga siis nad said hea nipi - ütlesid, et igakord kui peaks eksima, siis nad ütlevad, et seal oli KP, siis ma ei arva, et lisatiir 🙈. Aga minu õnneks sai üleval tõusu otsas veidi puhata, sest Risto millegipärast jäi alla ja Viljar läks teda otsima, miks ta maha jäi - kett oli nii kapitaalselt hammasrataste vahele kinni jäänud, et oli tükk aega pusimist sellega. Läbi Sonda ja lähenesime päikesetõusuga Kiviõlile. Fotod on muidugi maanteel tehtud, sest lihtsalt kruusateel ja metsateel ei ole võimalik pildistada ju, et mitte kukkuda!

KP22 oli Kiviõli suusamäe otsas. Ohhhhh... See ratta tassimine sinna otsa oli raske! Isegi Reeda ratas ei suuda sinna otsa sõita inimene sadulas 😬. Ja kas me nautisime vaadet, kui üles jõudsime? Mkm. Alla tagasi kohe! Korra istusin ka sadulasse tipus, aga tulin ka suht varsti jälle maha. Ja siis vahepeal jälle proovisin sadulas ja manööverdasin oma julguse piiril, aga korra panin ikka külje maha ka seal, kui juurikasel kurvil ei keeranud hästi välja ja ei saanud jalga ka lahti nii ruttu. Teised ootasid ilusti all mind.

Tegelikult oli osaliselt juba olek suht kosmoses, aga kuna eeldatavalt enamus rattaetapist oli tehtud ja teadsin et swimrun ujumine on pigem juba selle etapi lõpu pool, siis kannatasin edasi. Selleks ajaks oli juba ka selgunud, et ajakava on lappama läinud ja korraldajad olid võtnud otsuse üks kõige kaugem Aidu karjääri punkt tühistada. Aasta tagasi ma ei julgenud ÜLDSE ujuda avavees. Aga siis ostsin omale ujumispoi ka ja sügisest alates olen ikka oma hirmudest üle saanud mingi tasemeni ja näed siis. Nüüd suplsan aga vette ja kui peab ujuma tossudes kasvõi no ma ujun siis! Kuigi palusin kellelgi siiski olla mu selja taga ujudes igaks juhuks, juhul kui enam ei jaksa ja tossud mu põhja kisuvad. KP30-32 raskus ei olnud absoluustelt ujumine vaid nendel kivimägedel ronimine üles ja alla, üles ja alla... Ja siis äkki näen endist kolleegi seal mäe otsas ja mõtlen, et hallukad ongi kohal juba 😆. 

Veel Kohtla-Nõmmelt ja Kohtla-Järvelt läbi sõites pikalt mööda põlevkivi metallist usskonveierit, mis kolises ja mürises ja mis oli vist mingi 10 km pikk ja saigi see pikk ratas läbi.

Vahetusalas 15 min

Oi kui hea oli vahetusalas saada kohvi hommikuks! Superluks! Tacticali tatraroog ka kuuma veega valmima ja samal ajal siis asjade vahetus rattalt trekile.

Jalgsi 18 km, aeg 3:10 (L 07.20 - L 10.30)

Magamata öö, täis kõht ja ees ootas ligi 20km rannikujooksu. Võtsin kotist oma TALI poest ostetud päikseprillid: Nojah, ma vist olen ainuke, kes oli rajal TALI poest ostetud prillidega. Aga hakkasime siis vaikselt sõrkima. Enne rannikut oli veel võimalus ühel tiimiliikmel teha Karjaoru joastiku KP37 juures köiest laskumist kui teised said kasutada mõnusalt roostes ja logisevat treppi, et alla saada 😬. Aga täiesti uskumatult äge sügavik, mida ei oska jällegi üldse arvata, et selline koht olemas on!

Ja siis hakkas üks pikk kulgemine piki rannajoont, ülevalt ei tohtinud minna. Ilma suhtes oli see etapp kõige mõnusam! Meeletult mõnus jahe ja rõske mereõhk selles hommikuleitsakus. See oli nii värskendav, et und ei olnud üldse tunda. Kuigi liikumine oli vaevaline ja pigem kippus see ikka kõndimiseks, sest neil kiviklibudel oli suht mõtetu nagu joosta ka ja energiat kaotada. Mina ei tea, mis nipiga Viljar ees muudkui ära kadus kaugemale, kuigi ta ka kõndis, siis nii kiiresti, me siis teised sõrkisime järgi jälle, et vahe tagasi teha. Ja siis jooksis meist mööda Soosambla tiim, kes tõgas, et noh, joosta ei jaksa vms ja Oliver siis muidugi haaras sarvist, et see oli nüüd motivatsioonitõuge ja hakkasime kõik sõrkima. Ainuke asi, mis selle etapi kergemaks tegi, oli mereõhk ja mitu korda kummardasin ja kastsin nägu ja pead veega. Sest üldiselt oli ikkagi päris raske see sirgliikumine mööda lõputut kiviklibu 10+km. Vahepealsed laudteele sissepõiked Ontika maastikukaitsealal ja Valaste joasse KP38-39 olid muidugi mõnusad! Saabumine Toilasse oli puhas rõõm, armas väike linnake ja kuigi ka seal oli tõuse Oru pargis, siis vahetusalasse me jõudsime.  

Vahetusalas 15 min

Seal sain korra tõreleda kellegi käest, kui oma joogipudeli otsa pesin veel all. Muidugi, õigustatud riidlemine - vee raiskamine ju. Küll ma olen rumal. Aga seal otsustasin, et rattapükse ma enam siiski jalga ei pane, teen viimased rattad jooksupükstega ära. Sest need rattapüksid olid jumalast märjad esimesel etapil vee pähe kallamisest ja pelgasin, et hakkab hõõruma halvasti. 

Ratas 43 km, aeg 3:15 (L 10.45 - L 14.00)

Ma ei mäleta sellest etapist mitte midagi eriti! 🙄. Kuumus järjest tõusis ja mina muudkui jõin ja kastsin pead veega kui võimalik. Alguses oli palju kruusateid mööda uhamine ja siis tuli Viivikonna kummituslinnake. Kummaline koht, palju mahajäetud ja lagunenud suuri hooneid, samas pikitud vahele ka täiesti toimivaid majakesi, armsate eeshoovidega. Ei tea, mida need inimesed seal teevad igapäevaselt...? 

Ahjaa ja mismõttes ei mäleta sellest etapist midagi! Seal oli ju see hirmus Alutaguse rattamaratoni piirkond veel oma suurte kuumakoridoride ja singlilõikudega. Mis mul sai olla lisakaare vastu enne KP49 - eriti kuna sain olla siiski ka kummiga taga, siis sõidame aga! 😄 Ja jällegi pidin kogu oma hirmu alla suruma, et mitte viimane pidur olla seal metsasinglijuurikatel. Ja sellistes kohtades ma muidugi kummi otsas ei olnud. Peale singlit küsisin tiimikaaslastelt, kas nad päriselt ka vabatahtlikult käivad sellistel teedel sõitmas! Pidavat nii olema jah. Aga tuttavad kohad Alutaguse maratonist ja teadsin, et varsti saab siis sõita läbi ühe kraavi, kus raudselt saab jalad märjaks vändates ja kiire peatus ka seal veel ja vett pähe ja kehale jms. Pole aimugi, mida see vesi seal sisaldas, aga see oli vesi ja muu ei lugenud.

Vahetusalas 25 min

Sai taas kohvi ja sööki. Rattakingad jalast ja trekile minek.

Jalgsi 24 km, aeg 4:40 (L 14.25 - L 19.05)

Jooksma! Sest alguses on ju hea tee, ikka jookseme, pärast nagunii ei saa. Oeh, kui palav. Jooksmine on minu teema, aga mitte kuumaga. üle 30 kraadi oli sooja! Siis ma ei jaksa seista ka. Aga osavate navigeerijatega tiimina saime ilusti Puhatu soo esimesse punkti. Siis aga sattusime Puhatu järve äärde, mis oli kohutavalt vaevaline viga! Mõte, et saaks ehk mööda järve äärt edasi ei toiminud, sest see oli üks kõige hullem langenud puude rägastik vist, kuhu sattunud olin seni (justnimelt seni, sest viimane eelviimane etapp oli ju veel teadmata kujul ees!) Nagu oleks mingi tuulispask sealt üle käinud ja kui ma seda kohta nüüd aerofotol vaatan, siis tundub, et ainult see lõik järve ääres ongi selline, ülejäänud mitte. ja pildil tunduvad need väiksed oksad võibolla ainult, aga päris elus olid need ikka suured palgid ja võsad. Seega kuna järve äärest polnud lootuski edasi minna, pidi sealt uuesti tagasi murdma normaalsemasse kohta. Sportrecist vaatasin, et sama kogemuse said ka Suunamudijad. 

Aga seal järve ääres KP56 siis saime kokku Enimali ja Soosamblaga, kes lähenesid veidi paremalt ja jäid sellest puudeturnimise rõõmust ilma ja siis edasi mingit osa ma vist eriti ei mäleta üldse, lihtsalt üks lõputu kõmpimine (või jooksime ka? Mingi tee on seal kaardil, vaatan, rabapunktide keskel, no ei mäleta!). Oliver sai meie kolme tiimi kaardilugejaks ja viis meid kindlalt läbi selle raba. Vahepeal olid ujumise sulpsatused, Õnneks oli mul kaasas eraldi veepudel, täitsin seda laukaveega ja kallasin pähe. Peale raba hakkasime jälle jooksma ja õnnestus teistelt eest ära saada. Hullult oluline eesmärk, eksole 😆. Vaikselt hakkas kuklas tiksuma ka hirm selle dark zone ees. Kui enne võistlust see polnud meie jaoks üldse teema, siis nüüd järjest rohkem oli. Kalkulatsioon käis, et kui jõuame 19ks kanuusse, siis peaks lõdvalt jõudma enne dark zone Narva jõelt välja. Tagantjärele muidgi - naiivne arvamus, et miks kanuu peaks lõdvalt ehk viperusteta minema kui ükski eelnev etapp ju pole lihtsalt läinud!

Vahetusalas 5 min

Tempo-tempe-tempo! Ei mingit passimist, Ruttu vett juurde, meie tiimi BOAT kott ja kanuudesse ja minek! 5 minutiga vahetusalast läbi nagu niuhti.

Kanuu 25 km, aeg 4:20 (L 19.10 - L 23.30)

Ma olin terve päev ennast lohutanud, et kui ma ükskord sinna kanuusse jõuan, siis on lõpuks ometi lihtsam, saab ju lihtsalt istuda ja ei pea jooksma ja väntama! Oeh... Ma olen elus ainult mõned korrad kanuuga sõitnud ja kuigi mul on tugevad käed, siis see liigutus pole minu harjumuspärane liigutus. Aga kuna ikkagi dark zone pressis peale ja mingit viilimist seal kanuus olla ei saanud. Mina olin Viljariga ühes ja Oliver ja Risto teises kanuus. Teine paat tundus liikuvat palju kiiremini, olin mures, et olen nii häda ja ei paku Viljarile piisavat tuge kanuu edasi viimisel. Aga noh, väga aeglased me ka ju ei olnud ikkagi. Ja siis tuli see kanuu etapi "präänik" KP63, mis kaardi järgi tundub nii lihtne - jäta kanuu maha ja jookse mööda ilusat metsarada punktini ja joostes tagasi, kanuusse ja... aga reaalsuses... 🤣. 45 minutit sai seda punkti võetud. Punkt oli kadunud, ise olime kadunud, ühesõnaga täiega lappas see etapp. Aga kanuusse me tagasi saime ja siis hakkas üks aja peale kätega vehkimine aeruga. Dark zone oli nüüd veel lähemal, mis enne ei tundunud üldse ohustavat. Ja siis nagu meie paat tundus kiirem kui teine 😛.

Siis käis meil veidi vaidlus kahe paadi vahel, et kas sõita otse piirivalvetornini või ümber poide. Meie paat vaidles, et peame poid jätma paremale kõik, teine paat vaidles vastu, et riigipiir ju kaardil läheb otse. Kusjuures imelik ju - kuidas Maa-ameti kaardil siis see riigipiir teistmoodi on. Ok, see on 1999-2006 kaart, aga ei teaks, et oleks piirijoon muutunud vahepeal ju... No õnneks ikka jätsime poid kõik paremale ja ei pidanud pärast käima kordonis seletuskirja kirjutamas piiririkkumise pärast, nagu üks tiim pidi. 

Ja siis - me ei leidnud viimast punkti ka üles! 😂 Kui aega oli jäänud veerand tundi, et põgeneda sellest piiritsoonist, siis oli kogunenud 4 tiimi, kes sahmisid nagu peata kanad, et kus on punkt! Ja muidugi oli ka väike kaardi-tüng sellega, et see punkt oli 6. kaardi lõpus, aga 7. kaardi alguses oli ka see punkt koos väljavõttega... et kes teadis kaarti keerata, siis oli lihtsam vist kohta tuvastada. Jah, ma ju tean, et ma ise olin veel eelnevalt ju kaardile pannud seal kohas neid punaseid keeluriste ja lisanud väljavõtte, aga mul ei olnud ka üldse meeles, kus täpselt see punkt seal oli. Tegelikult väga hea, et ei olnud. Muidu oleks olnud äkki kiusatus teha vihjeid selles kohas. Selle asemel, aga sõitsime sinna kanaliauku sisse, siis jälle välja tagasi, siis käis aktiivne arutlus, kas üldse vahele jätta see punkt, peaasi, et pääseks 3,5h dark zones passimisest mõnisada meetrit enne, kui oleks saanud ära keerata! Ja siis Eesti Energia tiim tuli suure naerusuuga sealt kanalist uuesti ja saime aru, et nad leidsid üles. Uuesti sisse sinna auku. Ja siis viimane ponnistus... Mõtlesin, et ei tea palju meil on fänne, kes praegu jälgivad ekraani, kas need siplevad tiimid siin jõuavad või ei jõua. Jõudsime! 7 minutit enne dark zone algust keerasime Narva jõest ära päästvale Mustajõele. See telefoniga pilt on kellegi fänni pilt, kuidas ta kommenteeris, et elati kaasa meie 4 tiimile, kas jõuavad või ei, nii armas 😍.

Vahetusalas 20 min

Ei saagi aru, kuidas siin nii kaua aega läks, ei teinudki eriti midagi ju. Okei - jooksukumm oli ühel hetkel kadunud ja Oliver ütles, et tema ilma selleta ei lahku siit ja Risto leidis selle siis suurest prügikonteinerist üles, kuhu kogemata koos muu prügiga see sattus 😁.

Jalgsi 12 km, aeg 2:25 (L 23.50 - P 02.15)

Peale eelmist jalgsi etappi tundus, et see tuleb lihtne ju. Lühem ja jahedam veidi ka. Kohe alguses oli aga 6 km pikkune motivatsioonisirge piki Eesti SEJ settebasseini. Jooksime, sest ees ootas raba, kus ei saanud joosta. Mina olin kummis enamus ajast joostes, sellest oli abi kindlasti ja loodan, et ma ikkagi seda kummi väga pingule ei lasknud ja päris järgi ei lohisenud seal 😛. Ma olen üldiselt väga skeptiline selle vedamiskummi osas. Noh, nagu veits alandav seal otsas olla! Aga praegu oli ikkagi nii pikk võistlus ja kaaslased nii palju tugevamad, et lasin end siiski vedada nii.... Ja siis jõudsime Kõrgesoo sohu. See oli palju keerulisem kui eelmine, sest oli pime. Mäletan, et keegi meist küsis, kas punktidel on helkurid ka küljes? Hiljem rajameister kuskil kommenteeris, et ups, helkurid unusid ära seal 🙉. Aga Oliver ja Viljar olid head kaardilgejad ja analüüsisid laugaste kuju ja suuruseid ja igatahes me need punktid kätte saime. Peale teist punkti keegi ütles, et lähme ruttu siit eemale nüüd! Mäletan, et kui olen Matsiga käinud pimedas orienteerumas, siis ta peale punkti on ölenud, et lähme ruttu siit ära, siis teised ei näe meie tulesid ja ei leia punkti üles! Karm konkurents 🤣. 

Ja siis hakkas see, mida mitte keegi ei osanud ette ka kujutada! Ja millest FB seiklussportlaste kommentaariumid kihavad lugusid. No jah. Nii hull see oligi. Kahju, et sellest ühtegi pilti ei teinud. PS. ma olin lühikeste pükstega ja madalate sokkidega. Oliver oli siiski endas üsna kindel ja liikusime edasi suunaga. Aga see lihtsalt ei tundunud reaalne! Piinlik, aga küsisin ka korra, et kas tõesti muud alternatiivi ei tundunud olevat, et punktist lahkuda. Ja imestasin, et vaevalt, et rajameister sellise teekonna mõtles punktist lahkumiseks... Ja siis kui see jama ei tundunudki lõppevat, siis ma ka korra juba pobisesin, et me oleme nagu surnud ringis ja tiirutame kohapeal ja tegelikult on kõik kompassid ka lolliks läinud ja me ei saagi siit enam välja. Õnneks meestel jäi vist ikka mõistus alles 😄. Ja siis tuli see kauaotsitud jõgi ja varsti ka purre kust sai üle ja seal taga oligi vahetusala. Ahjaa. karu jälge nägime ka seal lõpus ju kuskil. Imelik, kuidas karu seal liigub. Ta on ju paks ja jääb kinni seal rägastikus? 🐻 Aga sain aru, et meie ja meie ümber liikunud paar tiimi olidki viimased, kes sinna veel sisse lasti. Võeti jooksvalt vastu otsus, et järgnevad tiimid suunatakse ümber ja see etapp jäeti neil vahele. Ei teagi, kas kaasa tunda neile seepärast, sest sellest kogemusest on nad nüüd ilma. Kuigi punktid on vist alles seal, võib uuesti minna 😄.

Vahetusalas 5 min 

Seal ootas Reeda sääsepilves, käes oli tal suur tass kohvi ja ma sain kohavilonksu, päris mitu korda ja nii hea oli taas olla kohas, kus jalad ei vajunud säärde mutta, kus puud ei kraapinud jäsemeid, kus palgid ei käinud vastu pead ja kus kus oksad ei kraapinud nägu.

Ratas 17 km, aeg 1:05 (P 02.20-03.25)

Lõpuspurt! Asfalt! Sile! Lihtsalt kihuta! Üks imelik asi, mis oli seal Narvas öösel oli ühel hetkel see, et kuskil seal KP72-73 kandis oli terve õhk täis valget pudi, mis alguses tundus, et äkki on mingi õieline, aga ei! See oli imepisikestest teradest koosnev lendav sodi. Silmad torkisid päris ruttu ja mingi hetk oli mul isegi raske silmi lahti hoida, sest kõik oli teralist sodi täis. Suu samuti. Riideid vaadates olid mustad riideosad kõik valgetäpilised. Ma ei tea, kas see on siis mingi tehase tootmise betoonitolm või mis see olla võis? Aga see teekond sai meil läbi. Et lõpp poleks lihtsalt üle finishijoone liuglemine, pidi lõpus veel trepist üles tassima ratta. Aga sinna kaare alla me jõudsime! Aeg 28:55 ja 249 km. Kuna kell ei olnud lubatud, siis kogu träking on Sportreci GPS seadmega, seega distants võib olla ka jupp maad pikem.

Peale söömist kui läksin pesema, siis küürin ja küürin neid jalgu. Ei lähe puhtamaks, küüntega proovisin kraapida, sest svammi ka ei olnud. Aga see viimase metsa koorik oli nii kinni kuivanud nahale. Ja ma olin shampooni ja kammi ka unustanud koju. Ehk pead pesta ei saanud. keerasin juuksed krunni lihtsalt. Ka pühapäeva õhtul koju jõudes ei viitsinud veel juukseid pesta. Esmaspäeva hommikul tõustes roomas voodis üks roheline ussike, kes oli Kunksmoori peast välja pääsenud. 

AITÄH - Reedale ratta ja kingade eest, tiimile positiivse ja abistava toetuse eest, korraldajatiimile selle eest, et olete ja teete selliseid asju 🤗

Fotod: Aldis Toome, korraldaja, Erik Kirikmäe, ise, internet


Eelmine
Minu teine sirgjoon ehk plaan oli jõuda 18.38 rongile, et mitte 3h järgmist oodata
Järgmine
Ultravasan90 ehk lambist ultrajooksule