Vahetusalade korralekutsuja ehk minu kolmas Expedition Estonia

Kui võistlusmaterjale nädala alguses oli vaja trükki saata, siis mõtlesin, et okei, osalen open klassis. Mõtlesin, et teen Saaremaajooksule reklaami liikuva täpi näol kaardil ja noh, liigub see täpp seal siis aeglasemalt või kiiremalt, ei oma mingit rolli. Veidi pelgasin küll taas kanuud üksi teha nagu 2 aastat tagasi, samas jälle mõtlesin, et mida vaja stressata, kui kunagi sai tehtud nii, siis miks mitte uuesti ei peaks jaksama siis. Palusin korraldajaid end kirja panna 😊

Sel aastal üldse mõtlesingi suht viimase minutini, kas osaleda või mitte osaleda. Kuna varakevadest alates andis tunda ahhilka aegajalt ja ka muud jamad, siis mingi hetk võtsin jooksutrennidest üldse pausi mõneks nädalaks. Valu ei olnud tugev, aga siiski oli. Hommikul tõustes andis tunda ja ka enne jooksmisi oli hell. Aga kui jalg sai soojaks, ei tundnud üldse midagi. Samas see nii ju terveks ka ei saa vist. Aga noh, sellest pausist ei olnud kah mingit kasu. Hakkasin jälle jooksma... 🫣 ja proovisin rohkem enne ja pärast trenni jalga rullida. Endiselt on selline nii ja naa. Jooksmist üldse ei sega, aga kuidas see pikemas plaanis kulgeb, pole aimugi.

Ja siis, päev enne võistlust neljapäeval, kirjutas mulle Merili, et tema jäi kahjuks haigeks ja kas tahaksin tema asemel ühes expedition klassi tiimis osaleda. Kaitseväe Logistikapataljoni tiimis. Mu esimene reaktsioon oli, et oh ei, kaitseväelaste tempos ma ju küll ei suuda kulgeda! Aga ta ütles, et nende eesmärk on rahulikult kulgeda ja saada esmakordne kogemus exp modes ehk elektrooniliste abivahenditeta navigeerimise kogemus sellisel pikal retkel. Võtsin veidi aega mõtlemiseks, sest oli vaja veel kiiresti paar tööd ära teha enne pikka nädalavahetust ja oma vaimu olin ikkagi valmis mõelnud ju üksi osalemiseks. Küsisin ka Jetelt nõu, et kui ta peaks valima, kas üksi metsas öösel või tiimiga metsas öösel - mis ta valiks -  siis ta järjekordselt ei saanud aru minu dilemmadest, sest ta ei läheks tiimiga koos ka öösel metsa ju!

Südaööl vastasin Merilile, et okei, teeme ära. Aitan tiimi välja puuduva naisliikme osas. Reede hommikul chattis  Sven mulle, et oli vaadanud stardikat ja tore, et starti ikka lähen. Küsisin, et mis info tal on, et liikusin öösel openist expeditionisse edasi, mille peale ta uuris, kelle tiimi ja mina vastasin, et ma ei tunne neist kedagi, mille peale Sven naeris, et mulle ikka meeldib kohe võõrastega tundmatusse hüpata 😅. Nojah, ma ei tea kuidas ma teist aastat järjest samasse mustrisse astun! 

Tegin veel veidi tööd ka ja umbes kell 12 hakkasin siis lõpuks võistluseks valmistuma. Võtsin ette enda tehtud skeemi ja proovisin hakata loogiliselt mõtlema, mis riideid-varustust üldse kaasa on vaja võtta. Mul 2021. aastast on läbikülmumise kogemus ja 2022. aastast ülekuumenemise kogemus. Võiks tulla nüüd normaalne ju.

30. juuni. Sõit Viljandisse

Pakkisin oma voodile laotud asjad bussi pealelõunal ja hakkasin Viljandisse sõitma. Kuna bussil juba AdBlue alarm oli mõni päev tagasi ette tulnud, siis tahtsin kuskil tee peal selle ka ära tankida, kus see võimalus on. Kui ma eelmisel aastal kõige esimest korda selle teemaga silmitsi seisin, siis ma seisin nõutult seal AdBlue sinise asjanduse ees ja mõtlesin, et mismoodi see tankimine nüüd käib, mingit püstolit ju nagu ei ole. Kuniks laps kõrvaltoolilt vihjas, et vaata, seal on mingid skeemid ju peal.. Ok, pidi mingi katte üles tõstma ja seal see kadunud tankimispüstol oligi. Manualidest on alati kasu! Aga nüüd - olin enesekindel, sest see on ju lihtne asi. Panin selle AdBlue bussi voolama ja.... ootan.. ja ootan.. Teadsin, et eelmised korrad umbes 5 liitrit on seda mahtunud. Aga õudne, ma ei saa aru, kas selle masinaga oli midagi valesti, aga see tilkus nagu tilkhaaval seal! Kui ma ühel hetkel avastasin, et kõrval juba neljas auto vahetus tankimiseks, hakkasin juba veidi ärritunult vaatama, kuidas see ekraan näitab täitumist teosammul, mitu korda oli tunne, et ok, lõpetan ära, ei pea ju täitsa täis saama, aga siis ikkagi mõtlesin, et no kiiret ka ei ole ju... kui järgmine hetk tundsin pritsmeid oma jalal ja nägin, et voolas juba üle ääre see asi! Niiet ma ei saagi aru, kas asi oli püstolis või panin selle siis kuidagi halvasti sinna, aga imelik ikka. 10+ minutit tankisin seda 5 liitrit seal 🤦🏽‍♀️. Tagantjärele mõeldes, see AdBlue juhtum oli saatusest vist nii - ootamisest sai üks märksõna selle võistluse raames ja ajagraafikus olime ka pigem seal teo, mitte jänese kategoorias ju 😅.

Jõudsin Viljandisse ja mõtlesin, et magan veidi bussis. Vähemalt proovin, sest teadsin, et pikk unetu öö on ees ja järgmine kah vist veel. Leidsin vaba parkimiskoha kohe parkla ees ääres ja siis... hakkasin vähkrema seal nii- ja naapidi. Esiteks oli jube palav. Teiseks mind häiris üks liiklusmärk seal kõrval! Seal oli parkimise keelumärk, mille all lisatahvel mõlemale poole nooltega. Vaatasin seda ala ja ei tundunud loogiline, et ei tohi seal paremas nurgas parkida, sest maas kollast joont ei olnud ja see nurk ei olnud nagu ju kuidagi muuks ette nähtud kui parkimiseks.. Aga need nooled? Mõtlesin, et seal all on veel märk kergliiklusteele, aga see pole ju lisatahvel... Teises nurgas on konkreetselt 5m lisatahvliga näidatud ja ka kollane joon maas 🤷🏽‍♀️. Ühesõnaga ronisin bussist välja ja parkisin paar kohta edasi, sest hing ei andnud rahu ja trahvi ei tahtnud saada! Joonistasin vana google maps kaardile praegused märgid peale robustselt - mida see kahesuunaga nool siin siis tähendab? Tohib või ei tohi seal paremal nurgas parkida? PS. seda kempsu ja prügikasti seal praegu ei olnud, et neile peaks olema kuidagi juurdepääs nagu... Tavaline kinnine parkla nurk. Järgmine auto ikka parkis sinna. 

Ehk siis magamisest ei tulnud midagi välja ja siis parkis mu kõrvale Enimali tiim ja sai lobiseda ja hakata teemasse sisse elama, milleks üldse siia Viljandisse tuldud sai sel korral... Oma tiimiliikmeid ma veel näinud ei olnud, ratast mul veel ei olnud, jooksukotti mul veel ei olnud, asju valmis sättida veel ei saanud. Vaatasin, kuidas teised sätivad ja... ootasin! Kõike, mis juhtuma hakkab ja tiimi ja varustust! Tulid tiimiliikmed, sain oma laenatud varustuse, leiti üles meie kuhugi Paidesse kadunud tiimisärgid ja hakkas pihta! 🤩

30. juuni. Starti minek kell ~22:00 ja proloog 2 km 15min

Proloogiks roniti ilma ratasteta Viljandi ordulinnuse varemete juurde ja sai juba pulsi üles. Tagantjärgi sain aru, et siin toimus esimene tiimisisene navigeerijate vaidlus juba ja veidi sain aimu, mis meid ees ootama hakkab 🙈 - kuidas punkti võtta ja võiks võtta äkki nii, kuidas keegi teine seda ei tee 😅. Juba rajal olles veel väiksed dilemmad, mis järjekorras, kas äkki see rada, kus ükski teine osaleja kahesajast ei suundu. Oi mulle hakkas see väljakutse meeldima! 

Ratas 85 km, aeg 6:45 (R 22.35 - L 05.20)

Ütlesin poistele, et ma heameelega esimest rattaetappi ise ei loeks kaarti, sest pime ja liikumise pealt ja mul pole spordiprille kah veel ju 🤓, aga edasi jalgsi võin kaardi võtta kui nad soovivad. Aga lubasin abiks olla kogemustega kus-mis-millal vahetusalades jms. Ratastel ja kohe mäest üles heinapallide lisaülesannet lahendama. Rataste ja veeämbri ülevedamine vist oli 3x. Harry ütles peale seda, et sellised asjad talle meeldivad! Jah, aga paraku edasi tuli üks lõputu uhamine! Esimese KP magasime maha 🙈 ja hakkasime kohe kitsast teerajast mäkke sõitma kui meenus, et ups, all oli esimene punkt! Tagasi alla ja kohustuslik foto KP6. Oskar avastas, et Gopro aku on tühjaks saanud - enne esimest punkti siis 🙈. Veidi pusimist, haarasin oma telefoni ja tegime pildi ära! 

Kuigi mul kaarti ei olnud, siis igaks juhuks sai tutikas kaardihoidja siiski rattale enne starti. Enimali Indrek aitas selle kinnitada ja mainis, et tõenäoliselt hakkab see mul niikuinii laperdama sõidu ajal, et need kinnitused kipuvad seda tegema kui mingite oma süsteemidega lisaks ei turva. Ühesõnaga - võistluse 17. kilomeetril haarasin sõidult lendu tõusva kaardialuse ja väike kannakas ja leidsin ka kukkunud kruvi üles tee pealt. Õnneks juhtus see asfaldil. Kuskil kruusateel või metsateel seda kruvi küll üles ei oleks leidnud. Mina ei tea, Timmo peab vist Indrekuga veidi nõu pidama selle kinnituse osas 🙊. Teised aitasid mul selle kinnitada seljakoti nööride vahele ja hetk hiljem kuulsin seljatagant kuidas keegi mainis, et Helen on nagu Bolti kuller kandilise seljakotiga 😂.

Loodi põrgu! Seal olid fotograaf Aldis ja abiline Linda, kes kindlasti said palju itsitada, kui seiklejad kammisid nagu segased ülevalt ja alt, seest ja väljast ja tegelikkuses oli KP seal samas, kus kõik oma rattad maha viskasid... 

Oli palju ajast puretud ja inimeste poolt hüljatud maju, kus sees ringi vaadates on nagu vastik, sest kõik on nii... kole..., aga samas proovid kiiresti kujutada, kuidas kunagi ju siin ka päris elu oli ja elati... Ma isegi ei kujuta ette, kuidas sellised kinnisvarad on niimoodi ripakile jäänud hääbuma... 

6 tunnist ja 45 minutist rattaetapist 40 minutit me veetsime kvaliteetaega võsas ronides otsides KP15. Rada hakkas kohe pika järsu tõusuga ja paljud jätsid rattad sinna alla, et joostes punkt ära võtta. Tegelikult läks sinna punkti otse pikk metsarada üleval, aga miks minna mööda rada kui tekib kaval idee, et läheme kohe alt piki nõlva oja äärest otse punkti ja ei pea pärast raja otsast alla ronima. Noh, päriselt me siiski ronisime seal siis ikkagi veel korra üles kõige järsemast kohast, mis seal üldse oli, sest me ei leidnud ju seda punkti, distantsi arusaam oli kadunud ajakuluga ja üleval ei saanud ka ju aru, kas olime äkki mööda tulnud juba punktikohast või ei, veidi edasi-tagasi, siis sai asukoht tuvastatud, uuesti alla ja siis uuesti üles ja tagasi alla. See oli ikka korralik turnimine! Kahjuks ühtegi pilti seal ei teinud - käed ja jalad olid tegemist täis enda loodusest läb surumisega ja mõistus vist tõrkus veel uskumast, millessa ma sattunud olin nii võistluse alguses 😆. Sellest kohast oli veel kaardil kaks abistavat väljavõtet ka... Täitsa huvitav oleks teada, kui kiiresti kõik ülejäänud tiimid selle otsa ära tegid, aga ega meil ju kiiret ei olnud! Trepi foto internetist, muidu olime seal kottpimedas.
Läti piiri ääres sain kohutava paugu oma põlvele, kui sõitsin rattaga ühe sügava traktorirõõpa sisse ja ei jõudnud kinga lahti võtta piisavalt äkki ja lendasin põlvega vastu seda kivikõva muldvalliäärt. Sigavalus! Veits paanika, et kuidas nüüd edasi. Aga õnneks see valu ei olnud edaspidi hull. Veits andis tunda, aga ei seganud liikumast. Paistes muhu viskas küll üles. Ega me nii edevad ei oleks nende selfidega, aga kohustuslikud tiimipildid nõutud KP-des ikka sai kõik tehtud.

Vahetusalas 30 min

Sain aimu, et veidi pean aitama noormehi utsitades vahetusalades oma süsteeme kiiremini haldama. Minu suurim soov oli, et me saaks tehtud terve raja ja kui me väga palju kuskil jokutame, siis võidakse suunata ühel hetkel lühendatud rajale. Seisin, vahetusala kott valmis saatmiseks ja rajale minemiseks, kui Oskaril-Arturil-Harryl alles kõik pilla-palla riided-toidud-kotid maas laiali 😆. Arturil oli paberil spikker, mida peab selles vahetusalas tegema, et midagi ära ei unuks, on väga abiks! Kiidan!

Jalgsi + swimrun 21 km 4:30 (L 05:50 - L 10:20)

Kuna teadupärast oli ees ootamas ka ujumist, siis sai nipitatud, mida kaasa võtta, et kott poleks seljas raske, samas et oleks mingid kuivad riided võimalik vahetada, kui peale ujumist külm hakkab. Ilm oli ju ettearvamatu. Eelmisel aastal sai lihtsalt hüpatud vahepeal laukasse, sest 30+ kraadi oli tappev lihtsalt, aga sel korral ilm nii kuum ei olnud ja laukasse hüppamine oli ka kohustuslik kaardil märgitud väravate tõttu ja kõik tiimiliikmed pidid selle ju ära tegema. Enne kui jõudsime esimese ujumiseni, hakkas vihma sadama. Võtsin kileka välja seljakotist ja panin selga. Noh, umbes 30 sekundiga. Siis arvasid poisid, et panevad ka kilekad peale, noh, umbes 4 minutiga 🤣, ootasin ja tegin KPs selfi. 

Rabajärvedes on niiii soe vesi! Ulmemõnus oli neis ujuda. Samas kuna ilm oli siis just seal selline sombune, siis põhimõtteliselt iga ujumise vahel toimus meil riietumine, veekindlast kotist kuivad riided selga midagi ja niimoodi muudkui edasi-tagasi. Sain aru, et esiotsa tiimid sellisele tegevusele üldse aega ei kulutanud, nii nagu oldi, nii ujuti ja mindi kohe edasi. Kõik need riietumised jätkusid umbes sama tempoga nagu esimene kilekate selga panemine mina versus poisid. /Ausõna, ma lihtsalt tõgan ja teiega oli tõesti tore 🤗! /

Ühes kohas saime kolmekesi järjest litaka herilaselt. Esimene vist segas herilaspesa, teine sai esimese süsti, sajatus, teine astus samasse kohta, süst ja sajatus ja mina neljandana sain kah kohe selle süsti kirja. Tige herilane oli, keda segasime.

Vahetusalas 35 min

Ees ootas taas ratas. Ja sai süüa Tactical Foodpacki hommikusööki ja kohvi! Siin vahetuses mõtlesin, et oleks tore, kui oleks WC kabiin, no äkki oli ka, ma ei näinud. Tahtsin põigata metsavahele, et seal ka riided vahetada veidi ja... oleksin peaaegu hüpanud sisse ühte korralikku lehmakoogi suurusesse lärakasse, mis oli mõnest eelmisest seiklejast sinna siis jäänud...💩 Napikas! Vedas hullu moodi! Tagasi selga esimese etapi riided, märjad riided nägemist, neid enne finišit ei näe. Ja ootasin, kuni poisid valmis saavad 🤣.

Ratas 44 km, aeg 2:10 (L 10.55 - L 13.05)

See kujunes päris kiireks rattaks. Punktid olid lihtsad ja ei olnud vaja seigelda ega otsida. Etapil olid ägedad koopad ja mahajäetud farmid ja hooned. Sellel etapil olime ju kiired! Mul oli isegi raskusi veidi Oskari tuules sõita. Eelmisel aastal ju sain olla kiiretel lõikudel ka kummis ratta taga, aga sel korral pidin ikka ise tubli olema ☺️.

Vahetusalas 30 min

1 pilt ütleb rohkem kui 100 sõna ehk meie vahetusalade klassika - minu kott valmis minekuks (ees must) ja noormehed veel sätivad 🙈. Ma usun, et järgmiseks aastaks said nad kuhjaga kogemusi, kuidas vahetusalad kiiremaks saada. Samas, kas ongi vaja, kui pole ju eesmärk kiirelt lõppu ju jõuda otseselt 😊.

Kanuu 18 km, aeg 4:35 (L 13.35 - L 18.10)

Kõige raskem etapp! Juba enne, kui vette läksime, küsis keegi meist, kas me peame vastuvoolu kanuuga sõitma? Sest tuul sealtpoolt oli lihtsalt nii tugev, et vee lainetus jättiski sellise mulje, et jõgi voolab teistpidi. See oli ikka kohutavalt raske! Kõige raskem osa sellel retkel. Kohati oli päriselt tunne, et aerutad, mis sa aerutad, ikka seisad koha peal, sest tuul lükkab ju vastu. Või lükkas kaldasse. Palun vabandust Oskarilt, et ma ei olnud väga tugev kanuutaja ka vist sellistes tingimustes. Meie teine paatkond oli stabiilsem ja kiirem, aga nad ootasid ilusti järgi meid. Täiesti ebareaalne tundus aga nr 9 tiimi kanuutamise oskus - kohe peale meid nad jõele tulid, väga ruttu meist möödusid ja pärast vahetusalas vaatasin, et nad saabusid sinna meist tund aega varem! Ulmetublid ja osavad! Või olid nad lihtsalt tublid ja meie ulmesaamatud 😆.

Vahetusalas 25 min

Enne vahetusala rääkisin taktikat poistele, et kanuud veest välja, esimese asjana valate oma Tacticali toitudele vee peale, sest need peavad veidi seisma enne söömist, samal ajal saab asjad valmis pakkida ja siis saab jala astuma hakata ja käigu pealt Tacticali süüa. Reaalsus - enne vahetusalast lahkumist olin mina oma Tacticali jõudnud ära süüa 🤣. Aga siiski kiireim vahetusala seni, kiitus!

Jalgsi 26 km, aeg 6:40 (L 18.35 - P 01.15)

Selle etapi esimene väljakutse - minu logistiline error, et unustasin oma lambi kanuu etapi eelsesse vahetusse Arturi ratta laadija külge laadima ehk selleks etapiks mul lampi ei olnud, sest rattad saadeti järgmisesse vahetusse. Ka telefon oli kohe tühjaks saamas ja pilte ei saanud teha mingist hetkest alates. 

Siin etapil oli palju-palju-palju pikalt-pikalt pehmel rabavaibal kõndimist. Ühel hetkel avastasin ennast mõttelt, et olen nagu Nõiakivi vanaema Sabiine oma valgete puhvis kätega, kus olin taas tänulik sellele kunagi täiesti eksprompt ostule kümmekond aastat tagasi, kus oli vaja Vändra maratonile sõites mingit vihmakilekat ja haarasin ühe Nike valge asjanduse poest, lootuses, et see vihma peab. Oh ei, ei pidanud! Olin nii pettunud selles riideesemes ja see jäi mitmeks aastaks lihtsalt sahtlipõhja mul. Kui ühel talvel see silma jäi ja panin jooksujaki alla ja peale seda on see saanud minu asendamatuks riideesemeks aastaringselt - kaalult olematu, laseb õhku läbi, hoiab keha soojas, ei ole palav, kuivab ruttu.

Teine väljakutse oli see, et siin ujusime 2x üle jõe, millega ei olnud üldse enam arvestanud! Heameelega ootaks rajameistri tagasisidet, kuidas ta mõtles, et siin võiks üle saada 🤓. Ma tean nüüd, et KP65 juhul paljud tegid selle pika otsa itta, kus läks tee üle ja KP 68 puhul, kellel joppas, need taipasid proovida läheneda punktist ülevalt poolt, kus oli olnud põlvini jõgi vist. Aga meie läksime ida poole, kus oli lai ja sügav jõgi, mis polnud seda nägugi, et võiks kuskil madal olla lähedal. Miks meil siin jälle nii palju aega läks? Sest me riietusime kogu aeg 🙈. Täiesti imekombel oli siin teistel kaasas üks suurem ja üks väiksem kuivkott. Artur vaeseke siis ujus mõlemal korral 2x edasi-tagasi üle, et tiim ikka saaks kuivalt jätkata. Kuna ilm ei olnud ülemäära soe ja ees ootas öö, siis ei soovinud küll teadmata ajaks märgade riietega jääda. Teine hea joppamine oli see, et mul olid kotis pikad püksid kaasas, mida ma ei mäletanud, kas võtsin või ei võtnud - pikad püksid on küll kohustuslikud, aga kuna neid võisid asendada ka põlvpüksid ja põlvikud, siis ma teadsin, et põlvikud ma jätsin kuhugi vahealakotti vist ja poolpikad püksid läksid ka ära kotti juba vahetusalas.. Need ujumised olid jahedad, pikad püksid jalga tõmmata oli superhea. Ehk kohustuslikku varsutust ikkagi peab järgima, mis korraldaja ütleb! Ja üks varu CEP särk oli mul juhuslikult kotis, millest sai meie nelja kuivatusrätik mõlemaks ujumiseks. Kuna selleks ajaks oli juba pime ja minul polnud lampi ja Harry lamp sai tühjaks, siis need paljad ujumised õnneks olid päris märkamatud ehk 🫣. Kuna ma ujusin esimesena üle koos Arturiga ja ta pidi minema siis uuesti tagasi teiste kuivi riideid üle tooma - siis ootasin taas 🤡! Saingi õnneks üksi teisel kaldal riietuda ruttu. Kohutavalt palju sääski! Kusjuures peale seda esimest ujumist oli küll selline tunne, et sai veel mitu korda küsitud Arturilt, kes kaarti luges, et ega ju rohkem ujuma ei pea, see on tõesti kõige viimane ujumine - jah on, kinnitas ta! Ja siis - seisame järgmise jõe ees 🤦🏽‍♀️.

Kuuraniidu laudtee KP71-sse jõudmist võib vist pidada suht imeks. See lõik oli ka üks korralik vaidlemise koht tiimis 😃. Artur soovis minna kindla peale ringiga mööda teid KP-sse. Teised pigem otse suunaga. Mina torisesin ka, et veidi ju tobe minna ringiga läbi vahetusala KP-sse. No jäi suunaga valik. Alguses oli ju isegi mingi loha nagu korralikult ees, aga siis see kadus ära. Mingi hetk ütlesin, et see on nagu juba eelmise aasta viimane rabajärgne mets, kus on tunne, et sinna me sureme. Eriti kuna 2 meist olid ju ilma lampideta pimedad. Kuna meie taga tuli ka Open klassi inimesi, kes olid vahepeal täitsa meie taga ja sain aru, et neil on ju träkid kellades, siis vahepeal mu kannatus ikka katkes ka, kui meie järjest ära kaldusime kuhugi paremale, et no lähme siis teiste lampide järgi, neil on ju träkk kellas otse punkti! No kui endal pole kaarti ja lampi ja oled nagu pime kana seal pimedas võssis, siis veits ju kannatus katkeb küll, aga keegi ei kuulanud mind, mis on ju normaalne - miks juhinduda openi tuledest, kui eesmärk oli see asi ise exp modes ära teha! Tublid! Ja ikka läbi puude rägastike ronides – äkki voilaa – ees on laudtee nurk ja KP tähis. Müstika! Kuigi kaartide ja träki järgi see laudtee on küll igal pool omamoodi kujuga. Pildid on internetist. Meie olime sellises metsas kottpimedas siis otse läbi metsa rühkimas.

Vahetusalas 25 min

Vahetusala oli kottpimedas! Vabatahtlikel abilistel seal ei olnud ka pealampe peas, kas oli neil tühjaks saanud või ei olnudki neil neid... Korraldaja, aiaiai, kuidas te siis sinna valgustust ei sebinud! No juhtub ka parimatel 😘. Aga tegime ettepaneku, et ühe vahetusala naise auto tuled saaks ju platsi valgustada. Oskar aitas ilusti juhendades naisel auto ümber keerata seal kitsas alas ja autotulede valguses siis sai veidi ala valgemaks. Seal alas oleks tegelikult soovinud ka kohvi... Sest ees ootas ju teine magamata öö. Aga noh, ega me siin mugavustripil ju ei ole ja kõiki soove ei peagi täidetud saama. Ühel hetkel olin valmis ja ... ootasin... ja siis! Harry seisis korralikult mu kõrvale ja ütles, et ta on ka nüüd valmis. Juhhuu! Viimaseks vahetusalaks toimus muutus! Eriti arvestades, et Oskar aitas seal autot ümber parkida ja sinna ka läks aega, siis väga tubli vahetusala!

Ratas + ronimisülesanne 53 km, aeg 4:50 (P 01.40 - P 06.30)

Ei osanud midagi arvata ette, kas tuleb üllatus-ratas nagu esimene ratta etapp või kiire-ratas nagu teine ratta etapp. Algus oli kohutavalt pikk lihtsalt uhamine! Oskar võitles täiega unega. Enne esimest KP-d Artur ja Oskar läksid veidi tülli navigeerimisel, aga kätte me selle punkti saime ja nad leppisid kohe ära ka ☺️. Üks Open tiim palus luba meie sabas püsida, sest neil kella aku hakkas tühjaks saama ja kaardi lugemisega olid kogemused vähesed. Muidugi lubasime, aga ütlesin, et ilma meieta saate vist kiiremini siiski lõppu 😆! PS. nad mingis kohas haakisidki ennast ühe teise mööduva Open tiimi külge ja lõpetasid enne meid. Aga meie küll Openi träkiga liikujate abi ei kasutanud ju! Seega ei pääsenud me ka siin veidi sekeldustest rajal, aga üldiselt läks kõik suurepäraselt ja ka unezombised kaardilugejad olid väga osavad! Vaheldumisi Oskari uneseguste imestamistega, kuidas me siia saime üldse 😴. 

Ronimist ma isegi vist oleksin alguses soovinud teha, aga kuna selleks hetkeks olid sõrmed nii külmunud, siis tean, et mu sõrmed ei tööta külmaga ja pole kõige õigem koht oma kõrgusehirmuga silmitsi seista väikseid metalltükke haarates, jalas libedad rattakingad. Mina julgestasin Arturit, kes pidi tõesti julge olema, et ta julges üles minna minu julgestamisel 🥹, aga õnneks üks instruktor ikka ka aitas seda köieasja seal reguleerida. 

Paat 1 km, aeg 0:20 (P 06:30 - P 06.50)

Lõpp. Peaaegu. Jäänud oli vaid üle Viljandi järve medalitele järgi minek. Rattad ratta-alasse ja suure kergendusega avastada, et ees ei ootagi need jubedad kanuud uuesti, mis selle vastutuulega kanuusõidu täiesti vastunäidustatuks oli muutnud, vaid Viljandi paadimehe paat! Artur asus aerutama ja meie Harryga seletasime, kuhu suund võtta, kui keset järve mõtlesime, et oot, aga kuhu täpselt see suund siis võtta tulebki 😆, kaardid jäid ju kõik ratastele... Valikus oli vastas paadisild, siis mingi valge asi ja mingi kirju asi, mis seal paistsid. Artur oli kindel, et peame veel kuhugi mäkke ronima seal medalite järgi ja ju see paadisild õige on, sest selle taga paistis mägi. Täiesti mõistetav, kui teise magamata öö järel hallukad peale tulevad ju! Lähemale jõudes, aga oli näha valge märgi juures vees packraft ja sai selgeks, et ikka see ongi see medalite koht. Jõudmine tagasi finišikaare paadisillale oli puhas rõõm! 🥰

Mina tänan!

🐻 Oma väga toredaid tiimiliikmeid, ma loodan, et minu tagantutsitamised ei heidutanud ja te olite ikkagi supertublid ju oma esimesel exp mode-l 🤗. 

🐻 Korraldustiimi järjekordse ägeda ürituse eest (teades veidi telgitaguseid, ma alati imestan, kuidas kõik kokkuvõttes nagu ju päris hästi välja kukub 😜). 

🐻 Silverit parima varustuse laenamise eest, oma rattaga ma oleksin kõik tõusud ratas käekõrval üles roninud 😵‍💫. (Kui keegi teab kedagi, kes müüb kerget ratast, mis sobib 172 cm pikkusele inimesele, millel on normaalne käikude konf, millel on tagumine amort ja mis on ilus 😍, siis võib mulle pakkuda!)

🐻 Merilit, kes mind tiimi asendusliikmeks pakkus! 🌷

Peale pesemist ja sauna, jälle kleit seljas, vaadates oma paistes silmaaluseid ja 2 ööd magamatusest punaseid silmi, avastades, et üks kõrvarõngas oli ära kadunud siiski rajal, siis... saada lõpuks kätte kohvitops ja ... need mugavustsoonist väljatulemised on seda väärt, et neid emotsioone kogeda. PS. Saunalaval ka... ootasin 😆. See oli segasaun ja teadsin, et teised ju ka pidid tulema sauna. Aga leil oli nii tugev, et mul pidid kõrvalestad küljest kukkuma ja seega lahkusin lavalt ja siis... kuulsin teiselt poolt seina, et poisid jõudsid ka sauna siis ☺️.

Esmaspäeval tegin tööd-magasin-kirjutasin ja kell 18.28 avastasin, et ups, 2 minuti pärast hakkab ju meie kohaliku orienteerumisklubi lõigutrenn! Kiire peas ketramine - lähen, ei lähe, lähen, ei lähe... hea põhjus oleks ju olla laisk, aga samas pole ju ka midagi viga, et laisk olla.... lähen! Jooksuriided tuuseldades selga ja 9 minutit hiljem olin trennis - 5x1min kiirenevalt ja 6x800 lõigud EE-le peale teha on ju suht normaalne 🥴! Pikk matkamine jättis keha terveks (suurte varvaste küünte osas olen küll veel ootel, mis nendest jälle saab 😈).

Fotod: ise, korraldaja Silver, Aldis Toome, Tiina Lahesalu, Kristjan Maade, tiimikaaslane Oskar, internet

Eelmine
Jukola ehk kuidas ma orienteerumisvõistlusel orienteerumas ei käinud
Järgmine
Minu kuues Taliharja ehk rännak iseendasse