Võistlusreisist puhkusreisiks
–
Mul on alati olnud hinges mingi suur igatsus mägede järgi. Tänu internetile olen saanud piltide ja videote vaatamisest küll korraliku doosi mäearmastust, aga ise seal kõrgustes seda kogeda on ju siiski midagi muud! Robustselt võiksin oma mäekogemused jagada kolmeks korraks. 10-aastaselt sai käidud Karpaatides. Siis mõned aastad tagasi käisin lastega Norras ja selle aasta veebruaris käisin lumisel ultrajooksul Rootsis Höga Kusteni mägedes. Tõsi, lumelauaga olen mägedes ju ka käinud korduvalt, aga siis viis ju lift üles ja enda ronimise kogemust ei saa. Lapsepõlve matka ei mäleta eriti, õnneks on albumipildid.... Kirjas on seal Pip Ivan Marmarosky, mis peaks olema siis Ukraina-Rumeenia piiril. Tavalise ketsiga ja abiks sai võetud mingi puutoigas mingi hetk. Selleaasta talvine ultra paksus lumes mägisel rajal oli aga nii raske, sest kogu aeg oli ju põlvini lumi, aga ikkagi meeldis! Tavalise ilmaga (või vähemalt ilma mingis asjas sumamata), no kui raske see ikka olla saab. Ma tahan seda kogeda kunagi!
Mõni nädal tagasi kirjutas Silver, kes teadis minu pikaaegset soovi minna Lõuna-Euroopasse mägiultrale, et ta läheks novembri alguses Hispaaniasse, tal on vaja MM jaoks pikk raskem trenn teha ja 102 km ööpäevane tundub selleks hea plaan. Et ma võin teha samal ajal 66 km, kui tahan. Nö kohalik pehmo-versioon. Kuigi oli veel lühemaid ka kavas. Nojah, aga arvasin, et see 66 on tõesti mõistlikum mulle, kes ma pole kunagi mägedes jooksmas ega matkamas käinud ju põhimõtteliselt. Aga siis... ta küsis, et kas ma arvan, et ma tahaks öösel hotellis magada pigem siis ju ja oodata hommikul 66 km starti kui teised juba jooksevad 102 km rajal ja... no eksprompt siis otsus, et eino jah, mis mõtet on nii kaugele minna hotelli magama, ma teen ka siis selle 102, mille start on enne südaööd... 🫣. Kas ma olin teinud selleks spetsiaalselt trenni, no ei ole ju. Minu suvis-sügised jooksutrennid Aegviidu-Nelijärve-Jäneda küngastel - ehk piisab!
Veidi küll pani muretsema see 24 tunni ajalimiit sellel 102 kilomeetril. Rootsi 50 km lumes ja mäes tegin 10 tunniga, siis ju võiks ilma lumeta 2x pikema teha ju ööpäevaga. Augustis 24 rogainil tuli kokku 123 km - lame maa, aga samas oli ka omajagu kõõlumist võsas ja soos jms. Veidi veel rohkem pani muretsema minu jätkuv hingamise jama. Ei saa aru täpselt, millal see võimendub. Mõned päevad enne minekut Nelijärvel joostes oli ikka iga künka peal hing kinni... Ei julgenud sellest iitsatadagi ette reisikaaslasele... Lootsin, et murevaba eemale minek on zen ja minu hingamine laabub... Nii ka oli. Ei pidanud kordagi kasutama oma astmapiipu, mis mõttepaanika puhul ka niikuinii ei aita... 😇
Lennuk. Hmmm... Ma polnud enam 8,5 aastat lennanud. Kuna aga kunagi varem olen lennanud küll ja küll, siis lennuhirmu ei ole ju. Mõtlesin küll, kas "maalt ja hobusega" tean kõiki reegleid ja protseduure. Aga ei olnudki eriti midagi uut nende aastatega. Jõudsime üle Itaalia Hispaaniasse... ja läksime jooksma. Parim viis ju avastada uusi kohti!
Joostes oli näha vana Turia jõe säng, mis kunagise suure üleujutuse katastroofi tulemusel 70 aastat tagasi ümber suunati linnast välja. Loodus on müstiline! Nüüd on see aga täitsa huvitava lahendusega - terve see kuiv jõesäng on täis parke, staadioneid, mänguväljakud. Iga natukese aja tagant olid treeninggrupid - aeroobika, jõuharjutused, poksiringid. Väga kihvt viis inimestele pakkuda tegevust õues!
Neljapäev , 7. november
Hommikul bussiga edasi paar tundi lõuna poole. Selles suhtes oli veider ajastus just sinna võistlema, sest nädal varem tabas ju seda piirkonda suur üleujutuste mudalaviin ja tegemist suure katastroofiga piirkonnas. Siiski lende ei tühistatud ja võistluse korraldaja saatis ka kirja 3 päeva varem, et võistlus siiski toimub, küll ilma ilutulestiku jm lõbustusteta. Mina oma fantaasiatega muidugi juba enne reisi kujutasin ette, kuidas lennuk lennurajal mudalaviinis libisedes üritab maanduda...
Bussi aknast välja vaadates oli küll neid üleujutatud põlde, aga teed olid kõik väga puhtad ja kuna võrdlus enne ja pärast puudub, siis ei tea, kui hull see seal hetkel oli. Proovisin bussis veidi tööd teha, kui ühel hetkel avastasin, et süda läigib mis jube. Ehmatusega mõtlesin kohe, kas sai midagi ilma pesemata kätega söödud ja mingi kõhuerror. Kuid siiski vaid ekraani-vaatamise-iiveldus sõidu ajal. Bussist sõites paistis aknast kogu aeg üks must mägi. Sain teada, et sinna tippu jooksemegi. Vaidlesin vastu, ei usu. See mägi ei paista joostav.
Olgu. Kuigi mulle öeldi, et enne ultrat saab teha siis näiteks rattasõidu, siis ma naiivselt ütlesin, et ahhaa, et rendime elektrirattad ja siis saame kruiisida rahulikult. Sain teada, et eiei, ikka tavalised rattad ju. Mu skeptilisus eesootava ultra osas sai rammusa doosi võrra kõhklust juurde - nii tore. Mägiultra kogemus puudub, sõidame päev enne seda veel mägedes rattaga 60 km, miks mitte! 🥹 Esimesed 10 km oli lihtsalt ülesmäge. Ei olnud elektriratas, meenutan! Minul muidugi ei olnud rattapükse kaasas. Mõtlesin, et lähen oma tavaliste lühikeste jooksupükstega. Aga seal rattapoes ratast oodates piidlesin neid traksipükse seinal ja... küsisin, kas proovida saab. Sai, poetöötajate vetsus. Ostsin ära. Ma olen alati kartnud neid traksipükse! Sest noh, kuidas sa nendega metsapeatusel käid ju! Aga tõdesin, et antud juhul metsapeatuse vaated kompenseerisid selle lahtiriietumise neil hetkedel 🤭.
Tõusud olid pikad, kuid siiski sain hakkama. Laskumised olid nii kiired, et ma pole kunagi 50+ km/h sõitnud rattaga, enamuses ajast ka väike pidur peal siis... Nii ilus oli kõik siis! Aga pilti ei saa ju teha - tõusudel ei jaksa telefoni võtta, laskumistel ei saa 1 käega lenksust hoida.
Enne pimedat jõudsime tagasi ja otsisime kuhu ööbima minna. Leidsime hotelli.. Kirjaga, et soovituslikult ainult täiskasvanutele. No me ei suutnud oma vanusega mitte kuidagi selle hotelli ööbijate keskmist vanust alla tuua! Hommikul peale hommikusööki tatsasid enamus vist basseini äärde päevitama.
Sõitsime edasi oma võistluslinnakese poole. Aga selleks. et stardini aega parajaks teha, oli mõte minna ronima veidi mäkke - Vía Ferrata Peña del Figueret tundus sobilik asukoht lähedal. Enne seda põgusalt võistluskeskusest läbi, päris avatud see veel ei olnud, aga stardikaar ja poodium olid juba paigas ja õnneks ka mõned korraldajad, kes meile numbrid kätte andsid. Ja seal linnakeses jälle paistis pilvedest see tipp, kuhu me väidetavalt öösel pidime jooksma üles. Ma endiselt ei uskunud seda. 😳
Huuh... Ja siis läks lambist pimedaks ja kõht tühjaks. Kuna poest ei saanud priimusele väikest gaasi ja suurt 8-eurost ei raatsinud osta, et see pärast ära visata, sest lennukisse ju võtta ei saa, siis... Purk+tikud ja soe vesi keema. Lootuses, et me trahvi ei saa lõkke tegemise eest - korraks käis peast läbi küll, kas oleks pidanud ikka selle 8-eurose gaasi ostma versus võimalik 10 000 eurone trahv.... 😵💫
Ahjaa. Veidi ehmatav ebameeldiv üllatus oli see, et seal turnimisest alla joostes tõdesin, et mu uued tossud käivad pahkluukondi vastu. No see küll hea avastus ei olnud enne öist ultrat! Kaasas olid veel vabajatossud, mille tallad olid sisse kinni kleebitud. Aga meil olid ju oma rattakingad kaasas, siis rattakinga talla panin tossu sisse teiseks tallaks ja proovisin - nii ei käinud enam äär kondi vastu. Vedas.
Sõitsime tagasi võistluskeskusesse. Stardini oli 3 tundi aega ja hakkasime vaikselt asju komplekteerima, mis rajale kaasa võtta. kui äkki koputab keegi umbkeelne aknale ja vehib kätega erutatult, et bla-bla-bla ja näitab Facebooki lehte ja... ühesõnaga saime teada, et võistlus on tühistatud. Kohalik võim on loetud tunnid enne starti tühistanud korraldusloa, et tagada päästevõimekus tulvaveeohritele. Vabatahtlikult mäes turnivad jooksjaid nemad aidata ei saa vajadusel. Seega korraldada ei tohi. Korraldajad postitasid kell 20 selle kohta video.
No aga me ju tulime kohale. Panime oma jooksuseljakotid siiski selga ja läksime alt parklast ülesse vaatama, mis seal stardialas toimub. Vaikus... Nukrus... päeval juba olemasolnud müügitelgid olid kokku pandud. Valguskiired, mis enne mängisid tumedas taevas, olid välja lülitatud. Inimesed seisid nõutult enamus tavariietes. Mõnel olid veel dressid seljas siiski. Kuna tulime alt parkast täisvõistlusvarustuses, siis enamus piidlesid meid ja nad kindlasti arvasid, et me ei tea, et võistlus jääb ära. No mis seal ikka. Läksime siis ikkagi rajale... Nii ju plaan oli 😊. Kellas oli träkk ja rada oli ju tähistatud ka.
Väga armas oli näha, et mõned vabatahtlikud olid siiski tulnud ühte joogipunkti ja pakkusid komme kuskil 12 km peal. Olime 2,5 tundi rajal olnud. Ja jätkus rännak iseendasse... Silver haigutas ja pani kõrvaklapid pähe, et muusika üleval hoiaks. Mina korra proovisin, aga ei tahtnud. Mulle sobis see sünge vaikus. Kuigi oli pime, rada oli raske, siis seal monoliitsete kivimonstrumite vahel... vaatad ja juurdled... kuidas küll selline massiivne kivi on nii puutumatu ja aukartusttekitav. Ja sai lõputult mõelda elu üle... ja kuna tee oli ikka enamus ajast kivine ja konarlik, siis pidi ka kogu aeg ette vaatama, kuhu astuda.
Aegajalt arutasime oma tempo üle. See 24h tundus ikka jube piiripeal olevat. No ma tegelikult olin veel 25 km juures optimistlik, et me teeme siiski selle 102 km raja ju läbi, aga no Silver arvas, et tema on 66 km ringi meeleolus kuna võistlushasarti ka pole ja pärast võiks siis veel rattaga sõitma minna (no ta ei tahtnud pärast selle rattaga enam sõita millegipärast 😅, etteruttavalt).
Ühes kohas olid veel vabatahtlikud, kes pakkusid vett ja saia - osad olid juustuga, osad šokolaadiga. Ma olen alati arvanud, et ma ei saa aru, miks inimesed peaks saia šokolaadiga sööma, need ei käi nagu üldse kokku omavahel (noh, nutella värk). Aga seal! See šokolaadiga sai oli ikka väga hea. Ühes kohas leidsime mäkke ehitatud mingi allikasüsteemi ja sai veepaunu täidetud. Ega me ju ei teadnud - võibolla hiljem ei tulnud enam keegi niisama raja äärde komme ja saia pakkuma ja kuna rajal oli ainult üks linnake, siis oma veepaunaga poleks seda retke ära teinud.
Keerasime 66 km rajale. Ja hakkas veel raskem tõus kui see esimene oli. EI olnud küll nii järsk, aga pikem ja kõrgem. Tuul oli ka tugev ja kuna olime pilve sees, siis oli õhk paks ja niiske. Ja kui saad sinna üles jälle, murrad pilvest läbi, võitled veidi veel selle tuulega ja keerad tagasi allapoole ja tead, et ees ootab varsti päikesetõus... 1500 meetri kõrgusel pilve sees ei saa iga öö olla...Ja siis näed eemal seda auguga mäge, kus otsas olime mõned tunnid tagasi olnud...
Üheskohas oli mälestusmärk hukkunud matkajale, kes oli seal infarkti saanud. Ma ei tea, kurb ja tore üheskoos... Surra kohas, mis meeldib ja tegevuse käigus, mis meeldib - võiks ju olla tore viis lahkumiseks. Eeldusel, et talle meeldis matkamine 🤭.
Siis hakkas mingi hetk minu jaoks isegi kõige ebamugavam osa. Laskumine 😅. Jah, ma tean! Ma olin ju kuulnud jutte, et allamäge on eriti halb joosta. Aga mul ei olnud siis isegi nagu säärtel või reitel probleem vaid päkkadel. Päkad tulitasid ja seal oli mingi kiviklibune järsk laskumine 3 km. 1100 m pealt 400 m peale. Silveril oli ilmselgelt lihtsam see laskumine. Ütlesin talle, et ta võib ju kiiremini ees minna ja siis saab oodata järgi ja samal ajal uudiseid lugeda, mida talle meeldib lugeda kogu aeg telefonist 🤓.
Kui lähenesime tagasi võistluskeskusesse, siis ma olin omaette mõelnud, et ei tea, mis meid ees ootab. Kuna kõik oli ju neil valmis eelnevalt siiski, mõtlesin, kas süüa saab lõpus. Hullult oleks tahtnud midagi ergutavat jooki. Vesi on hea, aga mingil hetkel see ei aita enam. Ta tuleb lihtsalt kehast läbi otse nagu.
Võistluseskus oli kokku pakitud - ei ühtegi aeda, lippu, kaart. Inimesi oli kümmekond - kes chillis niisama, kes oli ka jooksnud, peamiselt vist küll lühematelt radadel.. Ei teagi, kui paljud ikkagi selle 102 ära tegid. Mina korraldajana oleksin vist ikkagi seal seda küsinud kõikidelt, kes tulid joostes, et oleks endal olnud huvitav teada, paljud siiski päriselt lõid käega ja kes ikkagi mitte.
Ah ja seal oli lauake veepudelite ja cocadega. No ma võtsin selle purgi. Ja šokolaadiga saia oli ka 😛. Kell kinni. Ahjaa. Kuna sinna jõudes mul näitas 66,85 km, siis tegin kaarega seal üle platsi, et sain kellale ikka 67 km ette. Mis muidugi on täiesti ebaaus, sest Silveri kell näitas millegipärast 70 km. Kokku 3819 tõusumeetrit.
Viimasel kilomeetril küsis Silver minult kogenud reporterina midagi sellist, et noh, mis tunne on? Ma vastasin midagi sellist, et: väga hea, et võistlus ära jäi ja seda 102 km ei pidanud tegema 😅. No ausõna, sellise treenituse pealt ma olin selleks hetkeks ikkagi tänulik, et me seal vahepeal sinna 66 km rajale keerasime ja lisa 36 km jäi tegemata.
Rajal olime 15 tundi ja 10 minutit. Ja sõitsime merre ennast higist puhtaks pesema ja pooleks tunniks rannakividele magama. Pärast ma vaatasin, et selle 66 km (ametlik pikkus) raja ajalimiit oli 16 tundi. No ikka väga napilt ju. Enda arust me küll nagu väga ei lonkinud. Ja jooksime ikka igalpool kus kannatas. Olgu, kohvikus poleks istunud veidi ja oleks kohvitopsiga edasi liikunud kohe. Ja võimalik, et pildistanud oleks ka vähem, aga ikkagi me ei passinud mitte kusagil niisama ju. Ehk ainult matkamise peale ei saa panustada sellel võistlusel. Aga kuna seekord siis võistlus jäi ära, siis korraldaja pakkus järgmiseks või ülejärgmiseks aastaks tasuta osalust. EI tea, kas peaks uuesti proovima seda 102 km läbimist 🤓. Seekord siis selline Costa Blanca Trail. Kusjuures 102 km rajal on tõusumeetreid ju ikkagi 6000 kandis...
Kuna võistlusreisist kujunes ootamatult puhkusreis 😜, siis täpp i-le oli tagasilennul mõnetunnine paus Itaalias Veneetsias. Jah, see moment, kus me tormasime raskete kottidega raudteejaamast bussipeatuse poole TREPPIDEST, siis võib vist öelda, et mu keha elab kõik üle, mis ma talle pakun. Ega tal muud valikut ei ole ju ka 💚
Lisa kommentaar