Minu kõige läbimõtlematum osalemine ehk minu esimene Expedition Estonia

Ma olen põhjamaa inimene. Mulle meeldib käia Lapimaal ja lumi ja miinuskraadid. Kui on juba üle 15 plusskraadi, siis on juba kahtlane, kui üle 20 kraadi, olen mina rivist väljas. Viimaste kuude treeningmaht on seetõttu olematu ja terve juuni kohta olin äkki 10h õues ja muul ajal istusin jahedas toas. Õnneks oli sel ajal ka väga palju tööd, seega toas istumine ei tekitanud erilisi süümepiinu, küll aga enda Strava seina tühjus. Kahe viimase kuu jooksumaht oli umbes 30 km kokku. Hilisõhtuti paar korda läksin, kui kannatas õue minna.

Teisipäeval aitasin korraldajale teha kontrollpunktide kaarte ja siis jäi silma, et nr 42 on osalejatel vahelt ära jäänud. Kirjutasin Silverile trotsiga, et ma võin ise see 42 siis olla, et mulle kuluks ära üks offline olek, sest arvutitööst olin lihtsalt nii väsinud. Ta vastas, et võin. Ja pool tundi hiljem, et bronnivad siis mulle ka kanuu. Timmo ka veel kirjutas korra, kas olen osalemas. Vastasin, et ma ei tea, kui suudan seda teha, siis jah. Ta vastas, et muidugi suudad. Nii see pall veerema läks…

Ja siis oli veel väga töised kolmapäev ja neljapäev ja neljapäeva õhtul saatsin oma püsipartneritele meili, et vabandust, aga reedel olen offline ja ei saa tööd teha! Meenus, kuidas 20 aastat tagasi ühel hilisõhtul panin juba magava korterinaabri lauale kirjakese, et palun helista hommikul mu kolleegile, ma ei saa 5 päeva tööle tulla, lendan paari tunni pärast Monacosse! Niiet eksprompt mõtlematusi on ennegi tehtud ju.

Ja siis ma neljapäeva õhtul hakkasin lõpuks mõtlema, mis see võistlus endast kujutab. Olen aidanud korraldajatele teha pisiasju 5 aastat, aga ega ju päris täpselt pole süvenenud detailidesse, mida osalejale see tähendab. Kodukas oli paksult infot täis, millest läbi närimine tundus kosmoseteadus. Mis kell, kus, mis vahetusalad, mis vaja kaasa tassida, mis ei tohi olla kaasas, suured kotid sinna, väiksed kotid tänna jne jne. Ühesõnaga hakkasin päris närvi minema, sest ma ei saanud midagi aru ja kuna plaanisin minna rongiga Tartusse rattaga, siis pidi kogu tavaar mahtuma ühte seljakotti… Esimene kotipakkimise katsetus oli masendav. Panin Matsi päästevesti kotti ja oligi kott täis 😕. Võtsin siis ette suurema matkamise seljakoti. Aga ikka ei mahtunud kõik ära. Madratsi pump läks teibiga raami külge. Siis oli paanika, kus tuuseldasin läbi kõik kolimisest tekkinud ja lahti pakkimata kastid, aga joogipaunaga jooksukotti ei ole mitte kuskil. Ma juba reaalselt arvasin, et äkki viskasin kogemata mingi vale kasti prügimäel ära kolides… Ja siis põrnitsesin veel ühte kasti, kus turritasid välja Jete vardad ja lõngad – selle kasti ma olin välistanud – ja seal lõngade all mu joogipaunaga jooksukott oligi! Riietest proovisin küll loogiliselt mõelda, mida võiks vaja minna ja kus mida vahetan, vihma õnneks ei lubanud ja kuum tundus kogu aeg ilmaennustus, seega olin rahul, et ei pea palju riideid vähemalt kaasa võtma. Ühed pikad püksid öisele rattale, pikkade varrukatega õhuke jakk ka igaks juhuks pigem parmude kaitseks. Kahed lühikesed püksid, kui ühed ujudes täitsa märjad, saab teised panna. Pluus, paar toppi, mõned sokid, käib kah. Ja siis finišisse ka tavalised vabaaja lühikesed püksid. Pusa vm nö puhas riietus enam kotti ei mahtunud, mõtlesin, et vahet pole, panen siis lihtsalt selle sama võistlusjaki peale pärast finišis, mida nagunii tõenäoliselt vaja ei lähe rajal, sest palav on ju kogu aeg. Ja õhuke suur suverätik, kui saan ehk pikutada finišis natuke, siis on hea see peale panna. Kott pakitud. Rongile minnes ostsin poest mõned batoonid ka kaasa.

Rongi ostsin 1 klassi pileti päevasele rongile, sest õhtused olid välja müüdud, ei tea, kas Expeditionil osalejate poolt või ongi see tavaline reede õhtul nii. Aga istuda ma vähemalt soovisin veidi mugavamalt, et saaks ehk tukastada veidi rongis. Esimesed 20 minutit kuulasin valjuhäälset telefonikõnet oma selja taga, kuidas keegi seletas ühe firma raamatupidamist pikalt ja laialt analüüsides. Ma pole kunagi mõistnud inimesi, kes ühistranspordis telefoniga peavad nii valjusti rääkima, et kõigil teisel on ebamugav ja piinlik pealt kuulata. Õnneks saabus siiski vaikus siis… Natuke vist isegi tukastasin. Enne Tartusse jõudmist kuulsin ühe väikse tüdruku suurt küsimust, millele ta oma isalt vastust lootis saada.. /ei saanud/… „miks põrsas Peppa issi käib kogu aeg trikoos? Miks põssa-issid käivadki kõik trikoodes kogu aeg, aga inim-issid ei käi?“ /mõned tunnid hiljem oli Emajões palju inim-issisid/mehi rattatrikoodes ujumas 😆/

Rongilt maha minnes võtsin suuna Roosi tänavale, kus palusin sõbrannalt põõsalust pikutamisvarju paariks tunniks enne starti. Tartut ma ei tunne üldse eriti. Olen seal ülivähe käinud, Roosi tänavale jõudsin väikse ringiga. Pererahvas ise oli kodust just lahkumas ja jäin üksi sinna siis õue pikutama. Panin ratta ja koti seina najale ja võibolla magasin ka veidi, ei saanudki aru, väike ärevus oli sees ikkagi. Lahke loaga pätsasin köögikapist kohvipuru ja tegin ühe pätikohvi ka. Mõtlesin, et kui kell on 18.30 lähen kulgen stardiala poole, sest mul ei olnud ju ühtegi stardimaterjali veel käes, enamus olid need vist eelnevalt juba saanud välja võtta Matkaspordi poodidest. Ajasin ennast sirgu ja hakates kotti selga vinnama, vaatasin, et koti külg on märg nagu. Tegin koti lahti ja… kõige peal olnud joogipauna vooliku ots oli vist mingi surve all, igatahes lühidalt – vett paunas enam ei olnud, see oli kotis. KÕIK riided ja väike võistluskott seal sees olid üleni märjad.

Nii tore! Minu kõige raskem võistlus hakkas riiete kuivatamisega paar tundi enne starti, laotasin kõik murule laiali ja venitasin stardialasse minekuga 19.30ni. Ehk päike natukegi midagi jõuab kuivatada. Siis aga panin ikkagi asjad kotti tagasi, veidi olid kuivemaks tahenenud ja väntasin raudtee parkla poole tagasi, kus oli stardimaterjalide ala. Kott oli seljas nii pagana raske, palav oli ja olin väsinud. Mõtlesin endamisi, et nägin kodus nii palju vaeva, et mõelda paika, mis kottidesse mis riided ja asjad pean panema, et saan need loogiliselt kätte, kus vaja ja siis olid kõik murul laiali ja ma polnud enam üldse kindel, kas tagasi õigesse kohta ka kõik said.

RATAS 85 km reedel kell 21.00 kuni laupäeval kell 03.10, kokku aeg 6.10

Stardiala. Tartu Raekoja plats. Seisan seal oma rattaga, niiske seljakott vastu selga. Varakevadel ju jooksin päris palju ja kiiresti. Äkki kuumus kõike pole ära hävitanud. Kui selline sõna nagu lihasmälu on olemas, siis see lihas võiks ju mäletada natuke koormuse tunnet, lootsin.

12 km peale starti tuli esimene väljakutse. Rattaga Emajõe ületamine (punktid 2-3) umbes 1,5 km pikkuses. No ja et see võimalik oleks, siis kasutati selleks peamiselt madratseid. Osad vist olid seda varasemalt juba harjutanud, vaatasin, mis teised teevad ja proovisin järgi imiteerida 😲 Aga päikeseloojang ja rõõmsad inimesed ja toss - see oli kõik väga mõnus kokku.
Hull kaos oli seal! Selline mäsu ja inimesed ja rattad ja madratsid ja pumpade susin kõik läbisegi. Kogu see asi seal vees läks 45 minutit. Osaliselt ujusin ratta otsas lõssutades ja kätega sumbates, aga see kohutavalt väsitas käsi ja vooluga jões üldse oli raske, kohati sai kalda ääres kaelani vees sumbata mudas ja kivide ja okste risus, sest ei näinud ju mis seal all oli. Tunda oli. Ahjaa, nii tark siiski olin, et panin juba kohe alguses jooksuriiete alla päevitusriided ja ujusin siis nendega, riided toppisin prügikotti ja ratta peale, lootsin, et ehk enam need märjemaks ikka siis rohkem ei lähe kui enne starti juba olid…
Vinnates oma madratsi ja ratta kaldale, surusin madratsist õhu välja, panin kotist riided selga, madratsi sai õnneks jätta maha ja seda ei pidanud kaasa venitama rattale. Ees ootas pikk rattasõit. Orienteerumise osas ma ei kartnud, et ei saa hakkama – kasutada olid head kaardid ja ka tagavaraks kellas träkk. Aga ikkagi mõtlesin, et tore oleks leida mingi punt, kellega koos kulgeda samas tempos. Eriti öösel. Ma ei karda üksi öösel olla, aga ma ei usalda tehnikat. Kardan, et rattakumm läheb katki näiteks või lambi patakad veavad alt. Ja siis ei taha üksi olla kuskil kottpimedas võõras kohas. Leidsin mingi grupi ja võtsin sappa. Need uhasid nagu segased! Aga kuna jaksasin tempos püsida, siis mõtlesin, las siis olla kiirem algus – jõuab see kannatuste ekspeditsioon rutem läbi! Aga kuna rattatrenni tehnikat mul pole, siis.. kurvides olin saamatus kuubis – kui teised võtsid kõiki kurve hooga, siis mina ei julge nii suure hooga, pidurdan hoogu ja siis on raske teistele järgi jõuda. Mingi hetk loobusin. Kulutas liiga palju jõudu. Mida mul niigi polnud ju. Vahepeal, kui proovisin teistele järgi spurtida, siis meenus mulle kunagine seik Pööripäevajooksult, kui ma olin mingi alla 10-aastane ja olin seal vist kõige viimane ja ei tahtnud kõige viimane olla ja siis kui üks poiss minust mööda veel jooksis, hüüdsin talle järgi, oota mind ka! Nii piinlik oli pärast. Praegu oli ka vahepeal selline tunne, et oodake mind ka, aga nüüd 35 aastat hiljem suudan end kontrollida ja ei hüüa niimoodi järgi! Ja niimoodi järgi kihutades ma ei jõudnud ise kaarti üldse vaadata. Aga tahtsin teada, kus olen. Mingi aeg südaöö paiku kulgesin veidi üksi, seisin just ja vahetasin omal kaarti ja uurisin täpselt ristumisi kus olen, et ei satuks keelualale kui lähenesid tagant paar ratturit ja sain nende seltsis jätkata.

Siis oligi juba keset ööd ka, ja ütlesin, et kui olete mulle seltsiks kuni kanuu alguseni üle öö, olen väga tänulik. Tempo sobis, aga no rada… Aitäh rajameister! Ronida mingi 50 kraadistest mägedest üles koos rattaga üle juurikate ja põõsaste, sõita krossiradadel, metsasihtidel, turnida varemetes ja jõgedes jne jne.

KANUU 20 km laupäeval kell 03.35-8.15, kokku aeg 4.40

Ikka päris kapsas olin kanuu alasse jõudes. Ja külm oli. Minul keset leitsaku suve! Korraldaja Silver pakkus oma vana jope mulle soojaks ja see aitas külmavärinad maha suruda. Ju see niisketes riietes pikki tunde rassimine siis külmetas keha ikkagi nii palju. Ja kõht oli väga tühi. Sest meenus, et ma ei olnudki reedel eriti midagi söönud peale hommikusöögi kodus ja pätikohvi Tartus. Kotis olid mõned batoonid küll, aga isu oli sooja toidu järgi. Õnneks seda sai siin vahetusalas. Aga kanuu – seda ma pelgasin kõige rohkem! Ma olin varem ainult paar korda kanuuga sõitnud – Xdreamidel natuke, kolmekesi või kahekesi kanuus. Kus teine partner oli alati osav kanuutaja. Aga nüüd pidin üksi kanuus olema. Ei, mitte üksi, koos rattaga!

Küsisin kanuulaenutaja nõu ja abi, kuidas oleks mõistlik ratas panna kanuusse ja kus ise istun jms. Ja tegin kiire kuivtrenni, mis ma selle kahe otsaga kajaki mõlaga peaks vees tegema… Oh issand, esimena algus kitsas kanalis oli kaos 😀 Ma laveerisin sinkavonka ühest äärest teise ja ei saanud aru, kas mu käte tõmbed on erineva jõuga või on ratas taga viltu ja kisub seetõttu valesti. Roppu vaeva nägin ja piinlik oli, kui tagant lähenejatele jalgu jäin – alati kui keegi hakkas mööduma, vajusin ma just sinnapoole ette neile, no ei olnud tahtlik konkurendi takistamine, lihtsalt saamatus oma paati hallata! Ja kui algul oli saadud jopega mõnus soe, siis nägin vist seal nii palju vaeva, et mul hakkas väga kiiresti väga palav ja pidin selle päästevesti alt ikkagi ära võtma. Viskasin selle kannu nina sisse hoiule. Aga siis jõudsin Endla järvele! Ja siis oli päikesetõus! Ja nii ilus, et isegi see oskamatus aerudega mõistlikult tööd teha, ei seganud ja laial järvel ei saanud nii palju sellest tuigerdamisest aru ka ju 😜. Mina siin pildil keskel vist.

Järves oli 2 kontrollpunkti. Keeruline oli see, et kui kaardil on paar konkreetset saarekest keset järve, siis reaalsuses oli palju ja tihedaid kinnikasvanud kõrkjate alasid, kus ei pruukinud läbi saada. Aga kaluritel oli ka vahelduseks huvitav vaadata, mis toimub järvel. Ja siis jäi veel väääääga pikalt sinkavonka Nava jõge mööda kulgeda. Pätsasin eelmisest vahetusalast mõned vorstijupid ja soolakurgid omale kaasa ja proovisin neid mingi hetk põske visata – mis oli omamoodi keeruline, sest nii kui ei aerutanud, nii kanuu kuhugi risti hakkas minema. Aegajalt kui mingid solo-sõitu teinud mehed mööda aerutasid, siis küsisid, miks ma keskel istun - taga on ju palju lihtsam juhtida! No kust mina pidin seda teadma, nii mulle ju juhised kätte anti... Kanuutades pidi aegajalt kanuu kaldale kinnitama ja minema sisemaale punkt otsima. Paaris kohas sain koormarihmaga mingi puu külge siduda, ühes kohas aga sikutasin lihtsalt kaldale kanuu nina ja lootsin, et see ka seal alles on mu naastes.

RATAS 58 km laupäeval kell 8.40-12.40, kokku aeg 4.00

Ja siis paistis päästev vahetusala! Mul oli sinna lähenedes juba taas väga-väga külm. Sest ma olin üleni märg. Kellaaeg oli vähe, päike ei soojendanud kõrgete puude tagant. Aga kanuuga ja süstaaeruga peab neid labasid ju nii kõrgele tõstma, sest kanuu on kõrgem kui süst ja iga tõmbega oli veenire laba küljest kaela. Ühtegi kuiva kohta ei olnud. Ja istu siis seal varahommikuses karguses märjana ligi 5h järjest.. Aga mu lootus oli, et nii kui saan maale, siis mul on seal kanuu otsas ju üks jope ja saan märja särgi ära võtta ja jope sisse sooja. Rain aitas kanuu välja tõmmata ja siis .. oli 2 lajatust korraga – esiteks oli see jope ligemärg kuigi mulle tundus, et seal nina otsas on küll kuiv ja sinna vesi ei lähe ja teine see, et olin oma eelneva eeltöö lohakalt uurinud… Nimelt ma arvasin, et siin vahetusalas on ootamas meie nö suured kotid – aga ei olnud! Alles järgmises olid. Ehk mul oli seljas märjad riided ja kotti toppisin veel märja jope ka. Nii tore! Ainuke pluss oli see, et mul olid pikkade pükste all lühikesed püksid jäänud öisest rattasõidust – võtsin pikad ära, siis vähemalt ei olnud külm riie üleni jalgade vastas. /sel hetkel sain aru, et need püksid olid mul kogu aeg jalas olnud tagurpidi, mitu korda kanuus istudes imestasingi, et kuidas mu pükste põlved nii ära on kulunud, aga need olid hoopis põlveõndla kohad ju…/ Ja seisin ja lõdisesin lõkke ääres ja jõin 2 tassi kohvi, head hommikusööki sai ka, aga sellega ma veidi seisin algult nõutult, sest mul ei olnud kaasas lusikat – see olla stardimaterjali sees, aga kuna ma ju ei eelreginud, siis ma jälle selle info olin kuskil mööda lasknud ja ei teadnud, et oleks pidanud kaasa võtma. Ühel mehel, kes lõkke ääres istus, oli aga üks kohvisegamise lusikas ja ta laenas mulle seda pudru jaoks. Olin väga tänulik. Kui lõkkesoe oli natuke naha alla pugenud, oli järg taas sadulasse minna. Üks mees lahkus samal ajal ja küsisin, kas tohin liituda. Sest tegelikult oli jama ka selles, et kuna arvasin siin kohtuvat oma suure kotiga, siis sinna sisse panin järgmise etapi kaardid. Polnud kotti = polnud kaarti. Seega oli suht välistatud, et saan üksi selle etapi üldse ära teha. Seega haakisin end Tiidu-nimelise mehe seltsi, siis ta laenas mulle oma kaardi minu rattale, tal endal jällegi ei olnud kaardihoidjat. Kohe alguses oli punktikoht Vilbaste allikate juures! Võimsad keevad läbipaistvad katlad! Ulmeäge vaatepilt. Mahajäetud Norra mõis, reielihased olid juba suht kutud, aga sinna pööningule sai ikka end veetud. Järva-Jaani Olerex sai vist hea käibega päeva. Kõik võistlusvestidega ratturid keerasid sinna boksi sisse. Võtsin ühe keefirijoogi ja jäätise. Siis läbi vanatehnika varjupaiga ja jäänud oli veel mõned lihtsamad tee ääres punktid.

JALGSI 37 km laupäeval 13.25-22.00, kokku aeg 8.35

Vahetusala! Jess! Üllatavalt ei olnud väga kapsas tunne. Katkestamise tunne hakkas järjest taanduma. Kui juba nii kaugele on jõutud ju. Samas kuna oli juba keskpäev, siis leitsak tappis mind. Leidsime viimase varjulise koha staabis ja viskasime korra end siruli. Olerex oli vahepeal abiks, seega otseselt väga näljane ei olnudki ja kuumuse pärast seal punktis ma sooja sööki süüa ei suutnudki. Aga paar vorstitükki ja kohvi ikka. Lausa 45 minutit sai seal veidi taastutud. Siis taas rajale. Maha jätsin teadlikult pealambi, sest see etapp ju pidi kulgema päevavalguses. Lahkudes hüüdis Silver veel meile järgi, kas pikki pükse ei ole? Minul olid need märjad ja jätsin staapi, kaasa küll ei tahtnud neid võtta. Pealegi oli vist väljas juba 30 kraadi, tõenäoliselt oleks need jalas ära kuivanud, aga no ei olnud üldse motti neid kaasa võtta või jalga panna. Nii palav oli! Alguses isegi proovisime joosta 😀.   Selle proovi lõpetasime kohe, kui jõudsime lagedale raba laudteele lasupäikese kätte. Kellaajaliselt oli see kõige raskem ajastus, et see jalgsi etapp oli just keskpäeval. Alguses oli väga lihtne, lihtsalt kõmbi! Aga peale Tammsaare muuseumit (punkt 28) hakkas tõeline ellujäämisvõitlus.

Palav. Parmud. Punktid 29-34 olid selle ekspeditsiooni kõige kurnavamad minu jaoks. Minu kella träkk jättis 30 punkti üldse vahele ja siis jälgides kaarti ja träkki oli suund hoopis 31 peale. Olime õige teeotsa maha maganud. Tagasi küll ei viitsinud minna. Otse suunaga punkti minemine läbi looduse rassides. Edasi pehmed rabad. Jalad olid väsinud ja raba pehme maastik oli seetõttu nii vaevaline jalgu tõsta edasi. Mitmes punktis ei viitsinud otsida ümberminevaid teid vaid läksime suunaga otse. Näiteks 33-34, alguses isegi tundus, et mingi loha sealt otse läheb, aga see kadus väga ruttu, ju loobuti tee kasuks. Edasised jäljed inimtegevusest puudusid. Siin kohas helistas Mats ja tundis muret, kus ma olen, et mu GPS on väljas nagu. Ju siis isegi kosmos ei tahtnud siin ragistada.. Kohutav ragistamine läbi looduse, mitme kraavi ületamine – õnneks on rabas kuivanud puid, millest sai meisterdada sildu. Mul olid jalad juba nii ära retsitud ja iga kord kui kuskil mõni oks äks katkiste haavade vastu, oli see nii sigahellvalus tunne. Kui 34 punkt oli tehtud, oli tunne, et nüüd on ainult selle jalgsi etapi vormistamise küsimus – mis tagantjärgi tähendas seda, et minna oli veel 3,5h seda etappi 😲. Sest ees ootas ju näiteks Paunküla veehoidlas ujumine saarele punkti järgi. Seda ma õnneks teadsin ja selle jaoks oli mul kaasas 2a tagasi öise Kõrvemaa xdreami jaoks ostetud ujumisrõngas. Laias avavees mul ujumise kogemus puudub ja seljakoti ja riiete ja tossudega ma küll ujuda ei suuda. Rõngas ümber ja sumaki vette. Kõigepealt 150 meetrit esimesele saarele ja siis veel umbes 100 meetrit järgmisele saarele. See teine saar oli aga kohutav risuhunnik… Looduse risu siiski, mitte inimtekkeline. Väga vaevaline oli seal edasi kulgeda. Ja väga valus jalgade kriimustustele. Mingi hetk lasin oma ujumisrõngast õhu välja, et jumala eest see kuskil oksa vastu katki ei läheks, sest teadsin, et saarelt ära peaks saama umbes vööni veest läbi, aga parem karta kui kahetseda. Lõpus oli veel Rõõsa rattasinglitel paar punkti ja enne pimedat jõudsime staapi.

RATAS 70 km laupäeval 22.40 kuni pühapäeval kell 04.20, kokku aeg 5.40

Rõõsa vahetusala! Üllatus-üllatus, mul oli külm! Aga kuna endiselt riietega oli tuuga seis, siis no mis parata. Mõtlesin, et ju kestab selle viimase etapi ikkagi ära kuidagi. Mõistus siis veel ei arvestanud, et see on ju öösel, kui jahedam niigi. Aga sai jälle süüa natuke, mis oli väga hea kosutus ja siis veel viimane ponnistus mõelda valmis, mis vaja rajale kaasa võtta. Sellel ekspeditsioonil muidu oli võimalus võtta omale ka nö assistendid, kes siis su tavaari jm veavad punktide vahel ja saadavad autoga. Tee ääres sai ikka nähtud mõnes kohas isetekkelisi punkte, kus siis vahetati autodes riided ja sai ka süüa. Assistendita retkelised nagu mina, sellist luksust omada ei saanud. Mis nö protokolli mõttes teeb protokolli täiesti mõtetuks, sest tingimused ei olnud ju kõigile võrdsed, aga minu jaoks see siinkohal polegi oluline. Ja ma ise ju kasutasin ka siiski kõige lõpus abi + kanuu eelne jope laenutus… Ehk mu elupäästjaks sai viimases punktis korraldustiimi Reeda, kes laenas mulle oma pikad püksid ja sooja pesu pluusi (kotist mitte enda seljast muidugi 😊). Kohe inimese tunne hakkas, kui tundsin kuivasid riideid naha vastus! Oi kui vastik oli taas sadulasse istuda!!! Kannikad olid hellad – rattapükse mul pole. Jalad olid tuimad. Käed olid katki. Mõistus lähenes lihtsalt zombistumisele. Ilus kombo. Ja kohe alguses rattasingel juurikatel! Pikalt! Ma ei taha mitte kunagi enam rattaga juurikatel sõita, mul on tunne! See etapp üldse kulges kuskil kosmose dimensioonis. Külmavärinad võtsid järjest võimust. Kuigi seljas olid kuivad riided, siis keha oli energiast nii tühi, et ikka oli jube külm. Mitu korda läks mõte sellele, kui oleksin tulnud edasi oma märgade lühikeste riietega, siis oleksin alajahtumisega EMOs lõpetanud raudselt. Öised udupilved olid nagu külmkapis sõitmised. Kahjuks enam ei olnud üldse aru saada, kus ma olen või mida teen ehk mis kohti me üldse läbime, et vaataks ringi. Silmad jõllitasid ainult kaarti ja träkki ja radu enda ees… Kõige väsitavamad olid lõputud metsateede rööpad aukude ja kividega, kui oli tunne, et need ei saagi enam läbi mitte kunagi! Lambivalgel pimedas seal sõites, kaugele ette ei näinud ja see konarlik mülgastee, mis nõudis palju keskendumist…  Aga sai läbi! Ja siis tuli tuttavam koht Lagedi ja siis tekkis lootus, et lõpp on ju päris lähedal. Sõitsime Lagedi raudtee äärest mööda, mida piidlesin silmanurgast, sest teadsin, et pean pärast lõpetamist veel siia väntama... Siis veel üks punkt Lasnamäe veerel – muidugi künka otsas, aitäh rajameister, ikka leidsid selle ainukese künka Lasnamäel üles! Siis veel üks punkt lasteaia taga, tundsin seda kanti ju küll ja teadsin et sinna otse viiv kergliikustee oli kevadel kinni ja remondis, lootsin, et enam mitte kuid siiski oli tara ees. Paljud vist siiski läksid sealt läbi, me põikasin Mustakivi teele. Ja siis veel muidugi õnnestus eksida enne lasteaeda ja sõita valest tänavast alla. Aga siis… veereda allamäge Pirita poole, teha veel viimane kaar ümber Topi maja ja jõuda lõppu, siis – ma ei mäleta enam mis tunne siis oli. Ma olin nii väsinud. Nii rahul iseendaga 😇. Nii räsitud. Nii külmunud.

Sain sooja sauna. Rätikut mul muidugi ju kaasas polnud, kuivatasin end kõige-vähem-märjema võistlusriidega… Sai süüa.. ja siis pikutasin natuke murul, sest rongini oli mõni tund aega. Jätsin maha madratsi pumba ja päästevesti, sest kuidagi ei olnud motti neid ratta raami külge teipida, ehk saan hiljem kätte. Venitasin taas oma suure seljakoti selga ja vaatasin kaardilt, et Lagedi jaama on ainult 12 km ju. Väntasin ja nutsin. Väsimusest ja emotsioonidest. Pole kunagi varem tähele pannud, et Piritalt Lagedile on nii palju tõuse! Puhkasin tee ääres pinkidel. Jaama jõudsin tund enne rongi 8 ajal. Silmi oli raske lahti hoida seal metalläärel istudes. 3 kiirrongi kihutasid mööda. Luban, et ma ei lähe enam mitte kunagi enneaegselt perroonile – ma mõtlesin et lendan koos oma ratta ja kotiga rööbastele rongi tekitatud tuulekotis, kui see meetri kauguselt mööda pani 120ga. Väga vastik tunne oli see. 3 korda. Siis nägin äkki, kuidas 2 võistlusvestis ratturit lähenevad, mõtlesin, et ohhoo, veel keegi lahkub siit rongiga kodu poole… aga nad tuhisesid edasi ja sain aru, et nad on ju alles rajal ja suunduvad Pirita poole… Ja siis tuli rong ja ma hoidsin vägisi silmi lahti. Matsil juba see kogemus oli, et jäi magama rongis ja sõitis kodupeatusest mööda. Mulle aga selleks korraks seiklustest piisas, ei tahtnud seda riski enam võtta, et kogemata rongis magama jään ja taas Lõuna-Eestisse jõuan oma koti ja rattaga 😆

Mis ma nüüd siis mõtlen. Et nüüd võiks auto võtta ja selle sama trassi uuesti teha kulgedes autoga mööda teid ja rahulikult kõik kohad läbi uurida, mis kontrollpunktidena sai külastatud ja mis selle võistluse raames sai pigem tuuseldades läbitud…

PS. Pildid on pärit korraldajate galeriidest ja osad mu enda tehtud. Aga ma ise rohkem pilte ei teinudki, sest lihtsalt ei jaksanud selleks koti haake lahti teha, kott seljast, telefon välja, pilt, kott selga, haagid kinni. See tundus liigse energia kulutamisena, tagantjärgi muidugi oleks võinud rohkem pilte teha. Aga parmupilves seistes... oo ei!
Eelmine
Emme. Sa oled veider. Ehk minu esimene sirgjoonejooks.
Järgmine
Medalinõudlejate kannul. Ehk seiklusspordi Eesti meistrikad.