Minu teine sirgjoon ehk plaan oli jõuda 18.38 rongile, et mitte 3h järgmist oodata

Mul oli terve nädal kuklas see tunne, et võiks ju sel aastal ka selle sirgjoone ikka ära teha, aga kuidagi üldse ei olnud indu. Kodulähedased jooksutrennid täheldasid meeletuid üleujutatud metsaaluseid pikast talvest ja no kuidagi üldse polnud tunnet, et tahaks sinna solberdama minna. Aga siis - laupäeval hilja õhtul - vaatasin telerist veteranidepäeva kontserti ja tegin läpaka kaane lahti - no ma lihtsalt vaatan! Äkki ikkagi võiks teha ära 😆
Kodu lähedal oli ka 4-5 kilomeetri pikkuseid sihte, mõtlesin panna mõlemasse otsa veel midagi juurde, niipalju kui kannatab, aga.. igav tundus. Nendel sihtidel jooksimine on iiiigaaaav! Siis mõtlesin, et võiks sellise koha leida, kus saaks autoga suht algusesse ja lõpust rongiga koju. No Rakverest ikka rongiga koju saab. Lõpp oli paigas. Kust alustada? Vaatasin, et mingi vana tööstusraudtee tuleb Rakverre sisse, ja kuigi mulle raudteejooksud ka üldse ei passi, siis vaatasin, kuhu selle suunaga siis saaks. Kundasse! Ok, sobib. Algus ka paigas. Sinna saab auto ikka jätta kuhugi lähedale. Joon oli olemas! AGA - eelmise aasta naiivne suhtumine sel korral ikka kripeldas. Kuna eelmisel aastal ma unustasin sellise asja üldse ära, et Eestis eksisteerivad sellised asjad nagu ojad ja jõed 🤦🏽‍♀️, siis sel korral ikkagi zoomisin sisse ja vaatasin, kas mõni jääb teele. Jäi! Aga kuidagi imelik oli... igal pool olid sillad, kus mu joon läks 🙈. Ja kuna imelikul kombel läbi Rakvere tundus ka, et õnnestub minna, siis vaatasin muudkui edasi, et kuhu see joon siis edasi jõuaks... Ühel hetkel tuli Põltsamaa jõgi ette ja... jõe taga oli Kiltsi raudteejaam - see jaam sobib ju ka - sealt saab ka koju! 20 km-st sai kiiresti 50 km... Ühesõnaga, joon paigas, laadisin träki alla ja mõtlesin, et hommikul prindin kaardi ka välja enne minekut. Arvestasin, et kell 8 lahkun kodust, 9 olen Kundas ja hiljemalt kell 18.30 tahaks olla Kiltsis, sest siis ei pea 3h järgmist rongi ootama...
Algus läks lappama. Kaardi kokkupanek venis ja stardipunkti jõudsin kell 9.30. Mis siis ikka, peaks ikka jõudma. Ja no võimalik, et lõpetan ju Rakveres. Ei ole loogiline, et läbi linna saad minna 200m koridoris. Isegi kui kaardil see on teoreetiline. Aga algus hakkas ülevalt Kunda pankrannikult, sest ma ausõna ei tahtnud sealt järsaksut alla minna, et joont pikemaks saada, sest see = oleks pidanud sealt kohe üles ka ronima... Ei. Aga noh, õnn saabus nagunii suht kohe minu õuele. Esimene km Kundas majade vahel ja voilaa - linnast väljumiseks oli mulle värav lahti tehtud. Või pigem aed eest lõhutud? 🤔 Ja hakkas ka kohe sirgjoonejooksule väga omane energiavõsa! Olin veel entusiastlik. Sest ajalugu jäi ka igal sammul teele! Ja tulid esimesed üleujutatud alad - millest sain läbi jälle jopates - sest oma 200-meetrise koridori sees leidsin ikka kuivema koha. Ja pokud, kes kandsid kuiva jalaga üle ning taamal paistis vana veski 🇺🇦 lipuga. Ja siis chillisin mööda ilusat jõeäärt pikalt! Kuni see läbi sai ja tuli sild. Millest ma alguses läksin üle, aga keerasin siis 100m pärast otsa ringi, sest sain aru, et siit sillast ma poleks tohtinud siiski üle minna, jõgi pidi jääma vasakule. Mis siis ikka. Peale silda polnud enam ilus roheline jõekallas, oli paras risus maadlemine 🙂. Ja seal oli ka palju vett, aga kuna oli nii palju risu oksi risti-rästi, siis sai seal okste peal enamasti niimoodi edasi liikuda, et jalad väga vette ei sattunud. See üheksas kilomeeter võttis 20 minutit aega ja mõtlesin, et okei, Kiltsi rong on nüüd nägemist, kui veel selliseid kohti tuleb.  Aga ükski võsa ei kesta igavesti! Siis muutus see jõgi kanaliks ja eeltööna olin vaadanud, et saan sealt pärast ilusti üle ühe sillaga. Aga enne silda tuli ahvatlev oksarisu veel 😝. Ja kuna teisel pool tundus palju ilusam käidavam kallas, siis turnisin üle. Mõtlesin, et kui sild oleks olnud vajalikum valik, saan tagasi tulla, see on lähedal. AGA! Tegin siiski õigesti. Kui oleksin sillani läinud, oleksin pidanud veel selle laia kraavi ka ületama mingi nipiga, ei tea kuidas. Nüüd aga sõrkisin lihtsalt edasi! Järg jõudis lõpuks selle vana tööstusraudteeni. Tundus, et kasutuses see enam ei ole ja hakkas 7 km pikkune igavlemine. Ja jõudsingi Rakvere piirini. Hahaa, mis tunne on, kui jooksed juhuslikult tankla poole, mis jääb täpselt sinu turvakoridori sisse ja mõtleks, et teeks ühe kohvi... aga arvasin, et sellisesse mugavustsooni laskumisega - siis on otse minek Rakvere rongi peale ka. Ei mingit kohvi. Teretulemast vastküntud põld ja nägemist roosad tossud! Ja siis mõtlesin, et Rakvere ümber on nii palju põlde, et edasi läheb ehk lihtsamalt ka. Aga - selle peale ma muidugi ei mõelnud ju, et põldude vahel on peaaegu alati laiad kraavid! Eeltööna ma neid nii süvitsi küll uurida ei viitsinud ja ... aga pole hullu, mul oli nii hea joon - alati sillad teel õiges kohas üllatusena 🤗. Ja siis jõudsin Rakverre. Ütleme nii, et ma just ei näinud selle linna esteetilist poolt enamuses ajas. Ja tegelikult oli palju ka hooneid, mis olid aedadega piiratud ja siis hakkas kohe järgmise hoone aed, ehk arvasin... siiski vist jääb Rakvere rong. Aga ei! Kusjuures sirgjoonejooksu korraldaja ütles pärast kui mu träkki kontrollis, et siin selle parempoolseima foto kohas oli NIII PIIIIRI peal ehk täpselt 100 meetrit teljest (kõrvalekalle võib jääda keskjoonest mõlemale poole max 100 meetrit). Jah, ma tegin selle pildi, sest sealt tagant oleks saanud 2 aia vahelt läbi, aga hakkasin kahtlema ise ka, kas ikka tasub minna sinna, sest kell näitas kõrvalekallet ja...  ... ja valisin hoopis ühe eraaia, kus alguses ei olnud nagu aeda ees, aga sealt väljudes oli.. õnneks madal. Ja üldse oli igasuguseid aedu. Aga üle ronima ei pidanud enam. Alati ilmus õigel ajal aiaauk. Ja siis jõudsin Rakvere Ametikooli juurde, Ilus! Ja siis ma ei pidanud isegi üle muru minema ebaviisakalt, sest muru sisse oli juba rada tehtud. Ja kui sealt rajalt välja jõudsin, läks rada edasi metsa vahel. Ja muidugi - sild õiges kohas! Ja nii armsad sinililled 😍. Muudkui kõmpisin ja kui sai, siis jooksin ja siis ilmselgelt jälle ei saanud joosta. Kaardi peal osad metsaalad olid muutunud raiesmikeks, nagu võis arvata.  Ja siis jõudis kätte see koht, mille jaoks ma haarasin kaasa igaks juhuks 2 kilekotti ja õmbluskastist 2 kummijuppi. Kusjuures see pole mingi jõgi, lihtsalt üleujutatud heinamaa. Ei saanud jalad märjaks. Ja preemiaks sain ilusa kuuskede allee. Sörkisin ja jälgisin kaardil turvakoridori ja siis sattusin esmaklassilise värske sõnniku sisse, mis oli just põllule toodud. Traktorijuht ei tundnud huvi, miks ma üle ta põllu lähen. Arvan, et kui oleks tundnud ja oleksin ütelnud, et tulen Kundast... Nojah. Ei küsinud õnneks 😊. Põllud olid üldiselt suht joostavad ja kuivad. Isegi teele sattusin. Aga siis oli ka põld, mis oli üks korralik käkerdis ja iga samm vajus sisse lurts ja lurts. Kuskil peale seda jooksin mingist talukompleksist mööda, kus oli mingi räuskavate tiineka-poiste või kahekümnendates mehehakatiste pidu. See oli kole. Nad karjusid mulle järgi, et tempo-tempo, aga õnneks muud sekeldust ei toonud. Peale seda mõtlesin, et peaks oma teise müslibatooni igaks juhuks ära sööma, enne kui energiavõlg tekib. Kui sörkisin edasi, batoon käes, siis äkki avastasin, et kus mu kaart on?!? Nojah, see unus sinna maha, kui batooni kotist võtsin, ruttu tagasi, et see tuulega ära ei lendaks! Paarsada meetrit edasitagasi jooksu. Joon jooneks kellas, aga kaardi pealt on ikka palju parem vaadata kus täpselt need kahtlased kohad on, kus ei tohi välja kalduda. Ja ikkagi võib pidada vedamiseks, kui see pealiskaudselt plaanitud joon läheb kas mööda traktorijälgi põllul või nii, kus paremale jääb lai veeväli ja vasakule jääb ilus kuiv ala.  Muidugi olid jõed siiski väga üle ujutatud igal pool. See tee seal nurga taga näiteks kadus vee alla veidi ja kuiva jalaga üle ei saanud ja tõenäoliselt ei soovitud ka neid palke vees hoiustada. Ja sealt maja tagant läksin läbi, ei saanud täpselt aru, kas olin hoovis või ei, aga keegi suhtlema ei tulnud. Aga tore oli joosta läbi väikeste uute ja vanade külade Ja muidugi õiges kohas olevate sildade. Hakkas ka tibutama... Ja siis ma jõudsin lõpuks Kiltsi! veel viimane ragistamine jõe lähedal, et lõigata teekurvi, mis oli liiga napikas. Motikatel harjutavad poisikesed tervitasid. Minu tee läks aia ja karjuse keskelt. Ja viimane kuusemetsake! Ja viimane jõgi! Kusjuures mu kella juhendträkk lõppes siin jõe ääres ära. Sest siit veidi eemalt lähevad juba tänavad ja oleksin veidi kaarega saanud raudteejaama. AGA - kui sa näed jões sellist ahvatlevat oksahunnikut... ikka ronid ju üle! Ja mu teekond jätkus veel mõnisada meetrit 🤣. Sörkisin veel läbi paari mahajäetud imeliku hoonekompleksti ja jõudsingi raudteeni välja! Rongini oli aega umbes 20 minutit. Juhhuu! 
Läbitud tee 56,25 km
Aeg 8:48.41
Linnulennult 50,82 km
Aeglaseim 20.20 min/km

Kiireimad 5.39 min/km
Keskmine 9.24 min/km 
Teel söödud 2 müslibatooni + joogiks vesi

PS. siin on kirjas ja näha ainult vähesed seigad! Tegelikkuses oli neid ülehüpatavaid kraave kümnete kaupa! Sobilikke aiaauke mitmeid veel lisaks Rakveres. Pahkluuni vees lobistamisi omajagu palju! Ja ühes sügavas ja parajalt laias ojas siiski sain põlvini märjaks ka. Sest muud varianti üle saada lihtsalt ei olnud. Neid ojasid oli väga palju tegelikult ja kuna mu eeltöö siiski oli väga pealiskaudne, siis ma neid ei tuvastanud üldse, et need olemas võiks olla. Enamuses aga oli alati mingi kukkunud puude sild abiks. Ja muidugi neid tihedaid võsaid, kus oli palju turnimisi, aga neid hallpruune rägastikke ma siia rohkem ei hakka laadima...

Kui eile tegin 50 km maanteerattatiiru, siis olin nii läbi sellest kirdetuulest, mis oli vastu nii tugev ja küljelt ajas ratta lappama... Aga täna! Tänane kirdetuuli oli minu sõber 🤗.

Mul olid kotis kaasas ka kuivad õhukesed pealispüksid ja ka üks särk. Aga kuna inimesi liikus seal lõpus jaama ümber, siis ma särki ei hakanud vahetama, aga vana jaamahoone taga tõmbasin siiski püksid retuusidele peale, et need sopased püksid välja ei paistaks. Ja lootsin, et rongis keegi mu tosse ei vaata! 🙈. Aga terve rongisõit oli mul kohutavalt külm. Sokid olid ju jalas märjad ja külmad. Ja särk ka ikka veidi higine. Mina olen see inimene, kes peab isegi suvel KOHE kuivad riided selga vahetama, sest muidu hakkab kohutavalt külm. Õnneks vibras rong ise ka ja siis minu vibra ehk ei jäänud teistele silma. Homme pean vist Kundasse autole järgi minema.... Ja täppi nina peal stardis ei olnud.
Esmaspäeva hommik: õhtul oli keeruline magama jääda - nii kui silmad kinni panin, oli soov nägu kaitsta kätega - okste eest 😂. Ja kuna hommikuks rohkem tulemusi korraldajale ei saadetud, siis osutusin pikima joone tegijaks. Sirgjoonejooksu Eesti meister 2022. Noh jah, osalejaid oli vähem, kui eelmine kord ja tegijad on oma pikad jooned juba varasematel aastatel ära teinud või peljati märga metsa nagu ma ise, aga... igatahes, 13 joont laekus, teist kohta edestasin 15 km-ga 😜
Eelmine
Winter Xdream. Ehk kas peab alati nii kergekäeliselt JAH ütlema.