Kuidas ma Rootsi põgenesin ehk minu sünnipäevaultra

Mõnikord lihtsalt ei jaksa enam. Kui kõik jookseb kokku ja käed kukuvad alla ja lootusetus võtab võimust igas asjas, siis... noh, minu valik oli selline, minna korraks ära... 

Eellugu

"Tack för din anmälan till Höga Kusten Winter Trail 2024!" ehk 5. detsembril panin google otsingusse running races 17 feb 2024 ja sattusin sellise asja otsa. Sirvisin korra koduka üle, sobib, regisin ära. Kui valikus on Classic 25k, Extreme 35k ja Insane 50k – no siis loomulikult valin ma selle hullu versiooni ju. Kuna nende kodulehel oli kirjas, et kogu info käib ühe FB grupi kaudu, siis saatsin sinna gruppi taotluse mind vastu võtta. 13. detsembril ehk üle nädala hiljem, ei olnud mu kutset veel aktsepteeritud. No tere talv, FB-s käivad ju kõik klikikirusel tänapäeval! Ma ju regisin ära, miks te mind oma gruppi ei võta siis! Saatsin korraldaja meilile kirja... Vaikus... 

Hakkasin juba ilgelt kahtlema, et olen sattunud mingi fake ürituse pihta ja olengi oma rahast kah ilma. Kodukal nagu ju kõik olemas, aga gruppi keegi vastu ei võta, meilidele ei vasta, võistluse enda FB leht on hangunud juba paar aastat (mis on veider nagu veidi)... Võtsin julguse kokku ja saatsin isegi korraldaja messengeri küsimuse, et tere, kas üritus toimub, ma ei saa vastuseid... Läks veel mõni päev ja ma olin gruppi vastu võetud (ilma ühegi vastuseta küll oma kirjadele). Siis, 16. detsembril - kangekaelne ei jäta jonni ja kirjutab edasi 😆, et paluks mulle majutust - kodukal oli sama meiliaadress, et kes majutust seal soovib, palun küsige sellelt meililt! Üllatus-üllatus... vaikus! 28. detsember saatsin uue kirja (tundsin end juba Muhvina...), et ootan endiselt soovitusi majutusest ja kopeerisin nende oma veebi teksti kirja sisse, et küsida sellelt meililt ju! 1. jaanuaril sain vastuse, juhhuu! et kõik majutuskohad on juba broneeritud 🤣😕. Tore! Äkki kui oleks kohe vastuse saanud, äkki siis ei oleks veel kõik broneeritud olnud ju... 

Aga kuna võistlusel olin kirjas ja tundus, et see on siiski päris üritus, siis pidi hakkama muud plaani sinna ümber tegema. Tegelt ma ei viitsinud midagi plaanida. Teadsin, et lihtsalt lähen ja kõik. Aasta ema kandidatuuris ma feilan taas, kui keset laste koolinädalaid nad omapead jätan, aga noh, üks ju on juba värskelt täiskasvanud, seega ei saa mind keegi süüdistada, et alaealised omapead jätan! Ja neile nagu sobis ka, keegi jala ümber ei klammerdu, et ära mine!!! 🥹

Aga minu tervis läks järjest allamäge siis... Kõik füüsilised ja vaimsed pinged kuhjusid ja peale Taliharjat jaanuari keskel kukkusin täiesti kokku endaga. Ma tean, et mul on ärevuse korral võimendatud astma, siis mul veel aknad hallitasid seoses ülikülmade ilmade ja valesti ehitatud akende tõttu, mis võis tekitada mulle suure hallitusallergia ja lisaks oli meil kodus uus liige devon rexi plika Juta, kes on küll täpselt sama tõug nagu oli Ventsu meil, ja mis on väga suure tõenäosusega allergiavaba tõug ja Jutat võttes ma üldse isegi ei kahelnud, et võiks midagi olla, sest Ventsuga ju ei olnud, aga ma ei tea... Ma väga loodan, et Juta sobib mulle kui tagasi jõuan! Ühesõnaga, mu kõik astmakompotid kogunesid kokku ja.... kui olin mõni nädal üldse mitte midagi tegamata kodus vaakunud hinge, siis... hakkasin vaikselt proovima trenni tegema. Pigem võib seda nimetada liigutamiseks, mitte trenniks.

Ostsin matkasuusad! Kui ei ole oskuseid, et osta auguga Fishereid, siis tuleb osta auguta Fisherid - ei mingit survet kiiresti sõita vaid tõmpa-tõmpa rahulikult... Läksin Kõrvemaa rabasse matkama. Üle laugaste siiski ei julgenud minna üksi, nii riskijulge ma pole. Aga kui äge! Hingamine kiilus kinni küll korra nii kui ringi keerasin vastu tuult. 

Ja siis käisin ühel nädalavahetusel Viljandimaal kolamas. Proovisin Viljandis joosta - lootusetu. Iga tõusuga on hing kinni. Seda ei saa kirjeldada, kes pole kogenud. EI saa hingata. Nii ongi. Aga muidu oli ju tore! Oravaga veidi piidlesime üksteist... Veider oli see, et orav ei jäänud ainukeseks loomaks Viljandis puu otsas. Kootud kampsuniga kass oli ka! Päriselt! Paala järve ääres. Seisin ja vaatasin. Ta oli ilusti perenaisega jalutamas rihmaga. Tahtsin puu otsas kassist ka pildi teha, aga ta tuli puu otsast alla enne, kui ma telefoni kätte sain ja keeldus uuesti puu otsa minemast, et mulle poseerida. Ja maas jalutavast kassist ma ei julgenud pilti teha kahjuks. Kuigi tal oli kootud kampsun seljas. Ja siis uisutasin veidi Soomaal. 

23. jaanuar kukkusin päriselt kokku tänaval hingamise pärast. Mul ei ole peale teismeliseaja paari korra kokku kukkumist nii tugevat astmahoogu olnduki paarkümmend aastat... Sörkisin garaazi, et tuua lumelabidas, et saaks staadioniovaali puhtaks lükata... ja see kulmineerus sellega, et graazist tagasi pöörates 5+ minutit kükitasin maas jupikaupa ja... ei saanud hinagata... Ei teagi, kumb on vastikum, kas kõrvalt seda vaadates või ise kogedes. Lootusetus, sest vilin ja kahin ja õhuahmimine ei ole ilus... Mats oli õnneks kaasas, saatsin ta tuppa piipu tooma. Esiteks lausjääl ta kiiresti ei suutnud minna ja no ta ei leidnud muidugi seda. Suutsin kuidagi jõuda bussini, kus oli ka üks vana aegunud piip. No ok, mõned minutid ja veidi hakkas õhk läbi käima... Proovisin siiski seda staadioniringi puhastada, aga jätsin pooleli... Ei jaksanud. Veider kui kükitades kohapeal mitte midagi tegemata on pulss laes. Olen kurb.

Siis võtsin mõned päevad liikumisvabaks ja proovisin 1. veebruaril uuesti.

1 km: pagana libe!
2 km: jess... kõik kontrolli all!
3 km: JESS, ma saan ju hingata!
4 km: lauge pikk tõus tehtud ja... hing kinni
5 km: nagu svamm kurgus, millest üritad õhku läbi pressida
kodus.... vilin ja...

2. veebruar. Kui varem mõtlesin, et kas teeks tööpäevadel 10-15 km jooksu ja nädalavahetustel 25-35 km jooksu, siis nüüd mõtlen, et kas julgen teha 4 või 6 km, mille pärast ma varem ei viitsinud isegi dresse selga panna... Kui eile oli algus ilus ja kehas on sees vabalt see 4.45 km tempo, siis oli eile selge, et nii ei saa praegu kahjuks siiski riskida... Täna võtsin häääästi rahulikult... Iga sekund liigud edasi ja ainuke mõte on, et noh, millal nüüd kõri kinni kiilub... Täna õnnestus isegi päris hästi, ei pidaudki käima kordagi ja totaalset lämbumist ei tundnudki. Ühe korra kukkusin, mitte hingamise pärast vaid libeda pärast.

3. veebruaril läksin uuesti suusamatkale. Püüsaare rabasse. Nii mõnus! Ja 4. veebruaril Männiku rabale. Oli vaja Raudalu apteegist ühte rohtu ja kuna suusad olid ju bussis, siis mõte eksprompt, vaatan selle raba üle, pole kunagi käinud siin. Enne veel googeldasin, et harjutusväljakul graafik täna tühi, jess! Aga ikka oli nii palju paugutamist, ei läinud kaugemale… Poekäijad küll vaatasid veidralt kui ma suusad jalas taaraputka tagant üle lumevalli parklasse ronisin. Ei peagi olema ju normaalne. See kooriku peal suuskadega sahistamine ja liuglemine on nii mõnus! Samal õhtul läksin veel jooksma ka. Päike oli liiga ilus, tükk aega mõtlesin, kas proovin. Ei kahetse! Alateadvuse hirm hoidis kogu aeg äreva siiski, aga enam-vähem! Veidi tekkis kõris paistes tunne, aga nii halvaks ei läinud, et oleks pidanud kõndima. See oli 14 km ja tekitas veidigi lootust, et see Rootsi võistlus ikkagi on ehk tehtav...

Ja siis tegin veel ühe jooksu enne reisi ja sõbrapäeva. Ups, läks vist veits üle võlli nende südametega 😍🙈. Nojah, politseimaja taga tühermaal pealambiga koorikul joostes ei ole võibolla mõistlik ekselda lambiga pimedas, garaazide taga räiges võsas korduvalt okstesse mütsi kaotada on veel vähem mõistlik ja üldse hoidsin enamus ajast pealambi kinni, et noh... prooviks nähtamatu olla... raudteeperroonil olles just siis kui mööda kihutab peatumata kaubarong, millest tekkivas lumepurgaas ei näe ööd ega mütsi, siis... tegelt oli päris ok. Tahtsin proovida, kuidas hingamine on erineva tempoga ja lumes sumades... Oli vatti kõris, aga taastus... 

Venitasin mineku laevapiletite ostuga suhteliselt viimasele hetkele. Ei suutnud otsustada, mis kaudu minna ikkagi. Vaatasin neid laevahindasid nii ja naa ja ostsin ära Wasaline piletid ülevalt Vaasast. Tagasisõidu pileteid veel ei ostnud, sest ma ei teadnud, kauaks lähen. Aga kokkuvõttes tuli tripp selline nagu siin näha... Hetkel, kui ma seda siin kirjutan, siis olen kusagil Ahvenamaa ja Turu vahel...

Nädal enne võistlust

IKEAst sai enamuse bussikonfist sel korral vist 🫢. Sellised prügikastid on ideaalsed riiete ja asjade haldamiseks sellises matkapesas. Lihtne asju võtta, panna ja ei ole laiali. Ja need paarieurosed misiganes materjalist kandilised lukkudega kotid on ka ideaalsed - saab hoida näiteks jopesid jm suuremaid asju seal sees ja ei võta palju ruumi nagu kohvrid. Soovitan 🙃. Toidunõud ja asjad panin kõik suurde penost kirstu, mis mul oli vanast ajast alles jäänud. Jällegi väga mugavalt kõik ühes kohas. Kõrvalpoest Decathlonist sain need rippuvad pudipadihoidjad juhtmetele jm väikeasjadele, mis muidu kipuvad ära kaduma. Olin oma rännakuks vist valmis...

Hommikul saatsin lapsed kooli ja läksin Soome laeva peale... Kuna järgmisel varahommikul läks Vaasast laev Rootsi, oli mul pool päeva Soomes aega parajaks teha. Vaatasin kaarti ja Hämeenlinna juures keerasin maha Aulangon järve äärde. Hea abimees on Alltrail.com leht. Seal saab eeltööna veidi ikkagi aimu, kus võiks ehk mõne hea raja leida. Mõnikord ei sobi need rajad mulle pikkuse poolest, aga siis saan ise juba Plotaroutis sobiva valmis teha kui koht olemas. See oli nii ilus koht! -18 kraadi ei morjendanud üldse. Ja hingamine oli enamvähem kontrolli all.

Ööseks läksin juba Vaasa sadamasse kohale. Tegelikult oleks olnud sealkandis veel tore veidi ringi vaadata, aga oli kottpime ja ei viitsinud siis niisama sõita seal. Hommikul tõusin külmas bussis ja esimene mõte oli, misasja ma siin teen ometi, kui omal kodus soe voodi olemas ju...

Wasaline oli täitsa tore laev. Võtsin seal hommikusöögi ka ja avastasin ennast jälle mitte-turistina... Kui on ees rootsi laud, siis noh, ma ikka võtsin omale kohvi ja pudru 🙄, aga no okei, siis ikkagi mõtlesin, et olen ju rootsi lauas ja võtsin veidi omletti ja peekonit kah. 

Umeås tegin jalutuskäigu ennelõunal. Seal hakkas lähenema ju Rootsi ralli järgmisel nädalal ja keskväljakul oli mingi vanade ralliautode väljanäitus. Ja siis veel Strömbäckis ühe jooksu pealelõunal. Mnjah. Kui arvutis on ilus matkarada, siis talvel lumega on see matkarada kuskil maa all peidus poole meetri sügavusel kohati... Sain nipitatud ja lumest läbi roomatud... Telefon kooles külmaga ära poolel maal, peale mida kõige suurem sumpamine hakkasiki ja ainus lootus oli, et pealamp ja kell ära ei koole, sest piibu unustasin ka bussi ja kõri poos... Aga tagasi bussis, siis jälle hästi varsti. Enne kui telefon tühjaks sai, sain paar pilti. Kuna matkarada oli ühes kohas paksu lume all, siis mugandasin ja jooksin üle järve. Veider. Et julgesin. Aga mingid sammud olid ees.

Selle trenni puhul muidugi mind väga segas ka see, et kui bussist välja astusin ja hakkasin nagu jooksma, siis mõtlesin - kus mu paksud kunagi Lapimaalt ostetud valged lambanaha kindad on? Ei olnud kuskil! Ja siis meenus! Ma ju käisin enne linnas bensiinijaamas vetsus ja toetasin oma kindad sinna beebimähkimislaua peale... ja sinna need jäidki. Oh, mis jama! Mõtlesin, et sõidan pärast jooksu tagasi sinna ja loodan, et on alles. Kui ei ole, pean uued kindad ostma. Bensukas marssisin otse vetsu ja polnud neid seal 😭 ja küsisin letist müüjalt, kas on ehk toodud siia ühed valged kindad. Tema ei teadnud midagi, aga siis ta ütles, et ta polnud siis tööl ja läks taharuumi ja tuli minu kinnastega tagasi! 😍

Teine öö bussis. Interneti usul sõitsin ööseks Tavelsjö järve äärde, kus pidavat olema super uisrada järvel. Hah, seal parkides oli isegi tasuta wifi olemas ja vaatasin filmi Jupiterist. Öudne kui külm! Öösel oli vahepeal pissihäda ja pidin välja hüppama ja tagasi magamiskotti läksin koos jopega. Pea oli ka üleni magamiskoti sees, nii külm oli muidu! Hommikul kui bussi käima panin, näitas -29 kraadi. Prrrr... Mis kõige vastikum on? Riiete vahetamine! Kõik riided on ju jääkülmad. Panin need omale magamiskoti sisse enda keha vastu soojenema. Vesi oli ära külmunud ja võileivamaterjalid ka. Aga sulatasin priimuses lund ja sain kohvi ja pudru. Panin siis uisusaapad jalga ja uisud kaasa ja jalutasin 20 meetrit järveni... Kuna arvasin, et nii pop uisutamise koht ja nädalavahetus ka, kindlasti tuleb ni palju rahvast! Teen oma tiiru kohe hommikul ära, enne kui mass peale tuleb... Möh! Kus see uisurada siin on? Lonkisin tagasi bussi ja panin jalga matkasuusad... 10 km järvetiir sai ikkagi tehtud.

Kuna päev oli veel ees, mõtlesin, mis nüüd teen. Pettumus uisuplaani lõrriminekust oli sees. Kaugele ei tahtnud sõita, leidsin teisel pool järve mõnisaada meetrit eemal ühe matkaraja moodi asjanduse. Uuesti matkasuusad jalga. Alguses isegi oli nagu mootorsaaniga sisse tehtud jälg, aga ma ei tahtnud 30 km ringi teha ja mõtlesin lõigata. Aga kui lõikamine ebaõnnestub, sest metsas, kus kepp vajub käepidemeni lumme ja puuderägastikus ei saa kuidagi suuskadega hakkama, siis mõistlikum on ümber keerata, sest lamp ju unus ka maha sel korral... ja siis ilmus vaatevälja lage liinidealune - siit küll saab ju lõigata teisele poole mäge! Aga ka seal kaob ühel hetkel rada ära, mis peaks olemas olema kaardi järgi - keegi pole seda rada igatahes kasutanud ja milline rõõm on näha äkki kadunud rajamärgistust ja rühkides ikkagi mäkke lootuses, et alla ju jõuan enne pimedat.... Üles mäe otsa jõudsin ja enne pimedat jõudsin alla tagasi ka.

Edasi sai joostud Hörneforsis linna vahel ja Balesuddenis matkatud, mis jälle läks veidi lõrri, sest lihtsalt lumi oli nii paks, et võimatu oli seal käia. Matk jäi poole lühemaks kui plaan oli. Talvel ei käi seal matkarajal peale põtrade kedagi vist. Kusjuures põrdrajäljed olid värsked ja veidi oli kõhe küll, mõtlesin, et ühtegi inimest pole, mis siis kui see mitmemeetrine elukas mulle rajal vastu jalutab.... Aga me ei kohtunud. Ühe vahetipu siiski võtsin ära ja alla jõudes oli saabunud lumetorm kah. Ja juua oli kaasas vaid pool pudelit vett ja 1 batoon, sest mõtlesin, kaua ma seda 13 km matkaraja kõmpimist ikka teen ju… Lisaks jätsin meelega ka pealambi maha, sest läksin ju ainult 13 km tegema hommikul kohe! Aga kui 3 km peale oli kulunud 1,5 h, siis... mõistlik oli jah tagasi keerata. See poolsaare tipp peaks olema muidu väga kihvt, aga ju siis tulevikus äkki... ilma lumeta versioonina...

Örnsköldsvikis võtsin kaheks ööks ühe retro hosteli, kus oli eraldi köök ja ühispesuruum. Mõistliku hinnaga. Lihtsalt tundsin, et keha on nii külmunud, ei soojene üles enam. Kõik oli nii külm-külm-külm kogu aeg... Oh kui mõnus oli panna märjad riided radikale kuivama, mitte bussi armatuuri soojendusavadele! Ja minna pesema ja panna lihtsalt riided selga, mitte neid enne soojendada istumise all, et mitte jääkülmi riideid selga panna... Lisaks leidsin seal iseteeninduse bussipesula siseruumis, sest mul oli väga hinge peal, et räpase bussiga sai reisile tuldud. Pesin bussi ära ja läksin jooksma! 

Västanåhöjden suusamatk oli vist üks vahvamaid! Sel korral proovisin olla paremini ette valmistatud. Pealamp, akupank - ei unustanud. Tegelikult oli see interneti põhjal nagui murdmaasuusakeskuse moodi asi. Et palju murdmaaradu. Mõtlesin veel, et kui ma sinna oma matkasuuskadega lähen, eks proovin hoida hästi raja äärde, et ma ei sega murdmaainimesi... Algus oli paljutõotav - parkla oli ilusti lumest puhtaks lükatud (kuigi ühtegi autot ei olnud) ja isegi rajaalguse märgid olid olemas! Ja sealt edasi... ei olnud enam mitte midagi olemas 😆 Ainult lõputult tuhksuhkrust vahukoorest maastikku, kepp oli pandud mul 160 cm pikkuse peale, mõnes kohas vajus pidemeni sisse. Mõtlesin hirmuga, et kui suuskadega peaks midagi juhtuma, siis sellest metsast ilma suusata välja ei saaks! Peaks olema kaasas nuga ja nöör, et saaks teha räätsad vajadusel. Mul muidugi polnud. Aga tippu ma välja läksin ikkagi, sest pealamp oli kaasas ja mõtlesin, et läheb siis kaua läheb. Paaris kohas lendasid mu nina alt lumest välja suured mustad linnud! Ehmusid nemad ja ehmusin mina. Segasin nende talveund... Mingid nurmkanad äkki? Ühel fotol  sain tiivamustri ka peale kui mu nina all maa seest ... Ja viimasel kilomeetril libisesin üle autode tõkkepuu, sest lumi oli lihtsalt sellest kõrgem...

Siis sõitsin Bjästasse jooksma ja jalutasin väiksemates linnaparkides. Norrfällsvikeni matk oli aga väga sürr. Palle üksi maailmas. Ei ühtegi tuld akendes, ühtegi suitsu korstnast, ühetgi inimest, ühetgi autot. Aga siiski - 3 valge pepuga kitse! Jälle üks väljavaadatud matkarada, mis mattus paksu lume alla ja jätsin minemata siiski sumpama vastu pimedat... 

Tundub, et talvel ikka on need kohad päriselt kõik välja surnud, mida muidu reklaamitakse kui Höga Kusteni vahvad matkarajad... Kahju veits. Ehk siis suvilakooperatiiv nagu siis. Ja ühes parklas jäin siis lõpuks lumevangi ka. Õnneks oli labidas kaasas ja sain bussi välja kaevata vallidest, kui ringi üritasin keerata. Ikka täitsa surnud koht. Aga üritasin ette kujutada, milline siin suvel on. Inimesed, melu, vaikne muusika, kailt vettehüpped, paadid, kalurid... Kuna seal otsas parkla oli siis lume all, sõitsin eemale, kus oli laiem koht tee ääres. Kuigi samas oleks võinud jah ükskõik kuhu tee äärde parkida, sest jalgu poleks ju kellegile jäänud...

Ja siis saabus minu reisi kõige halvem päev - päev enne võistluspäeva. Sättisin end ühes väikses külas ööseks kiriku parklasse (kõige paremad ja turvalisemad kohad ööbimiseks!) kui hommikul ärgates vaatan, et kõik bussiaknad on kaetud lumega. Lõrts. Sula. 0 kraad. Kõige hullem ilm! Mõtlesin, et appi küll, kuidas ma siit poolsaarelt nüüd ära saan suured langused ja tõusud teedel. Sest õudne lumetuisk oli. Teed olid nii libedad. See märg lumi ju käib rataste all ringi. Sain kuidagi sealt kirikuparklast välja ja kuna kütus oli ka otsakorral, siis oli soov jõuda suure maantee äärde tanklasse. Seal väikses külas oli ka tankla, aga see oli lumest valhti lükkamata ja nägin kohe ära, et sinna ma jääks kinni. Külateed olid kohutavad, mille tulemusel avastasin end teeäärsest vallist ühel hetkel libisedes ja ei saa ei edasi ega tagasi. Hakkasin küll labidaga kaevama, aga siis peatasin nõutu näoga ühe auto, kes nägi mind bussi kaevamas välja lumest ja ta tõmbas mu välja trossiga õnneks. 15 km õudussõitu ja jõudsin maantee äärde, kus üle tee saades ka jäin kinni lumepudrus, sest andsin peateel autole teed ja siis ei saanud sealt kohapealt enam ära... Kuidagi sain lõpuks. Vastik-vastik, mulle üldse ei meeldi sellise ilmaga sõita!

Ullånger. Reaalselt istusin bensiinijaamas bussis lumevangis. Mõtlesin, et mina siit enne ei liigu kui sadu lõppeb. Pidi veel 4h sadama, näitas ennustus. Ajaviiteks läksin jalutama sinna külla. Ilus oli ju muidu! Aga sõita ei tahtnud 🤓.

No ja siis ma sõitsin oma majutuskohta, mis asus võistluskeskusest 4 km eemal. Sest mõtlesin, et enne ja pärast võistlust ikkagi ka pean olema soojas ja pesemisvõimalusega. Ega ma ei eksinud, kui ma sinna kohale jõudsin ja... bussi keset külateed seisma jätsin ja jalutasin läbi paksu lume majani, sest inimtegevus puudus. Sahk polnud käinud. majahoovis ei olnud ühtegi jälge, kõik oli paksu lume all. See on tegelikult selline suurem keskus, peamajad ja kämpingud. Aga null elumärki. Mõtlesin, et olen jälle tünga otsa sattunud! Uksel oli aga telefoninumber ja helistasin ja perenaine võttis vastu, et ahaa, okei, ma tulen siis! Ja siis ta jõudis varsti ja palus mul bussi rohkem teelt ära sõita kuniks ta siis ise hakkas sahaga teed ja parkimisala puhatsama. Muidugi jäin ma kinni jälle sinna. Jälle labidaga kaevamine, nikerdamine... Aga pargitud lõpuks sain ja sooja tuppa kah!

Võistluspäev

Jooksuhommik. Kohv ja müsli. Peale mind saabusid õhtul sinna majutusse veel  mõned inimesed, kes osalevad. Sõidan majutusest võistluskeskusesse endale kohaselt pigem varem kui hiljem. Ja siis passin seal pool tundi nõutult. Paljud istuvad seal sees laudade ümber oma sõpradega, teevad veel rahulikult hommikusööki. Lõpuks tuli stardibuss ja sai sisse sooja kobida. Istun vapralt esimesele istmele – noh, turist ikkagi ju, et näeks aknast välja ilusti, kus me sõidame. Minu kõrvale ilmub üks vabatahtlik. Küsin talt, kui palju osalejaid 50 km starti on minemas (stardiprotokolli ju kuskil üleval ei ole, ma ei tea) – ta vastab, et umbes 75. Oo, päris palju ju. Mõtlen, et ehk ma viimaseks ei jää siis. Bussilt tuleb starti jalutada umbes kilomeeter, minu kõrval käib üks naine, kes küsib, kas olen elevil? Ütlen, et ikka olen. Ta ütleb, et ta on ka. Ta on 3x osalenud sügisesel võistlusel siin, aga esimest korda talvisel. (Ta kahjuks ei lõpetanud seda talvist 50 km, etteütlevalt). Start on libiseva graafikuga, ehk igaüks läheb kui tahab. Mis on mõistlik selle kitsa lumise raja puhul. Tean, et algus on ju kohe tõus ainult! Hakatakse jalutama. Jess, mõtlen, ei pandagi kohe hullu ja ei joosta esimesi tõuse üles veel alles energiaga.

Hull ronimine! Aga ilm on nii ilus! Need mäetipud on sellised kahtlased – ronid ja näen, et tipp paistab nüüd! Ja siis ohei, järgmise nurga taga ikka ronid veel edasi ja nii mitu korda ja siis alles ühel hetkel oled selle kupli otsas ja hakkab langus. Lumi on nii sügav, et kui sellest kitsast lumepudrusest veidigi sissetallatud rajast vääratad ja kõrvale astud, oled vööni pehmes lumes ja roomad kätega välja. Ausõna. Seal on keskmine lumepaksus 1,5 meetrit. Allajooks näeb kah veidi totter välja vist – siis on see lumepudru veel pudrusem ja lihtsalt proovid käed laiali tasakaalu hoides lenneldes sealt alla libiseda. Jalgadel ja tagumikul kah veidi. Aga ega seal jooksmist väga ei ole, enamus ajast ikka puhas põlvetõstesammumine suurtes sammuaukudes. Enne tippu on ikkagi minu jaoks veidi ebamugav koht ka, ma päriselt ei julgenud vaadata kõrvale ja kaugele, sest see oli lihtsalt nii järsk koht! Astusin pingsalt ees olevatesse sammuakudesse ja lootsin, et ma sealt alla ei libise. Selles kohas on muidu käe hoidmiseks julgestustross ka. Ühes kohas korraks nägin seda, aga see oli igal pool seal ju paksu lume all, seega polnud sellest abi. Tipus oli päris palju rahvast – vabatahtlikke ja niisama ka vist kaasaelajaid. Ja väga tugev tuul, õnneks selja tagant.

See võistlusrada on selline, et kõige lühem on 25 km, tuled sealt ülevalt otse alla lõppu. Siis on 35 km, kui teed selle rohelise pauna lisaks, mis ma skeemile panin ja siis on 50 km, kui teed veel sinise pauna ka. Kilomeetrid ka nagu väga täpsed ei ole. Minu kui faktifriigi jaoks. Kui on kirjas, et need etapid on jaotatud 10+10+15+15, siis ma saan aru, et nii on ju ilusad numbrid 🤓. Aga päriselt kui sealt esimeselt ringilt tuled ja ootad juba seda joogipunkti, et no millal... Seal kuskil püüdsin ühe naise kinni, lobisesime veidi. Ta ütles, et ta on varem teinud kahel korral 35 km distantsi, nüüd esimest korda 50 km rajal. Kell juba saab 11 km täis, siis lõpuks sinna jõudes oled nii kapsas, et unustasin seal isegi sooja spordijooki ja vett juua. Võtsin ainult ühe kurgijupi, mis ei olnud üldse mõnus krõmps ja käe vahele pisteti mingi hotdogilaadne saiake, millel oli vahele torgatud soe jahune viineripoiss. Siis oli umbes 50 meetrit kõva sõiduteed ja hurraa, uuesti paksu lumme! Kuna see naine jäi sinna joogipunkti veel edasi, läksin ees ära, sest ma ei tahtnud seista. Külm hakkab. Punased täpid panin siia kaardile, kus olid nende etappide tipud.

Uus lõputu ronimine. Ja langus ja siis äkki avastan, et misasja, jälle seesama hull järsk tõus, mis enne oli! Ma teadsin jah, et need erinevad aasad ju saavad ühes joogipuktis kokku kolmel korral, aga ma ei vaadanud täpsemalt, et nii pikalt see osa kattub. Just seal said kokku ka siis nö esimese aasa rada, kust tulid järjest 25 ja 35 km osalejad, sattusin seal järsakul siis just kahe suht matkava naise taha ja kuna ma ju ei hakanud neist sealt mööda loomulikult turnima, siis võtsin julguse kokku ja seisatasin korra ja tegin pildi kah. Üleval siiski läksin mööda. 

See osa kuni joogipunktini oli tegelikult suht ebameeldiv, sest olidki need lühema raja osalejad ees (nende start oli hiljem) ja nad olid kõik aeglased ja kogu aeg pidi neist mööda saama, mis tähendas lumme ukerdamist veidi. Väsitav. Uuesti joogipunktis. Viineripoisiga saia jätsin vahele ja jõin paar topsitäis sooja spordijooki. Ja siis pidi tagasi keerama tuldud teele kolmandale etapile minekuks. Mis tähendas, et kõik need lühemate distantside osalejad marssisid nüüd vastu ja jälle see neist mööda ukerdamine oli tüütu. Kunagi pole enam tunne, et tahaks viriseda mõnel suvisel jooksuvõistlusel asfaldil, kus lühema raja omad ette jäävad 😄.

Kui ühel hetkel rada hargnes, siis... saabus vaikus... Püüdsin ühe mehe kinni ja läksin tast mööda. Veidi hiljem seisin 2 hargneva raja ees ja ei teadnud, kuhu ma siis nüüd minema pean. Ühtegi noolt ei olnud. Mäletan rajakaardist, et seal ühte pidi läks ja teistpidi tuli, aga kumba pidi see ring oli? Ootasin selle mehe jälle järgi ja küsisin, mis ta arvab. Jätkasime. Vahepeal oli seal rannas vetsuputka ja läksin sinna, siis ta läks must mööda jälle. Ja siis mina temast jälle. See oli veider etapp. Osalejaid üldse ei näinud eriti, ma mõtlesin, et kus nad on kõik. Ühel ristmikul olid paar vabatahtlikku ja mees ütles, et – Bra jobbat! Andra tjej! /hea töö, teine tüdruk/ Ohhoo, mismõttes! Seal läks rada ühele väiksele saarele ja siis veel ühele saarele, kus lõpus oli lihtsalt üks puupoi, mille ümber siis joosta ja ringi keerata ja tagasi minna... Seal edasitagasi etapil tulid mõned jooksjad vastu ja mõtlesin, et näedsa, viimane ma ju ei ole ikkagi. See naine tuli ka vastu, kes eelmine kord minust joogipunkti jäi ja ütles, et ma olen nii kiire!

Sinna mäkke ronimine oli huvitav. Suurte kivide vahel. Sillakesed, kus all oli palju meetreid tühjust. Veits hirmus ka. Aga siin tipus ei olnudki ühtegi vabatahtlikku. Ju keegi ei tahtnud tulla siia 😄.

Kolmas kord uuesti tee sinna joogipunkti. Korralduslikus mõttes ju jah lihtne – ainult ühes kohas see teha nii, aga veidi ikkagi igav kah osalejale ju... Võtsin taas spordijooki. Ja kontrollisin oma veepauna, mis oli peaaegu tühi ja panin vett juurde. Võtsin sel korral uuesti viineripoisi saiaga ja hakkasin kõmpima. 36 km oli tehtud. Joogipunktis öeldi, et nüüd on umbes 3 kilomeetrit sõiduteed. Oh, kui tore kõva pind talla all! Sai isegi joosta veidi. Eks ju metsas sai ka veidi siiski joosta, aga see kõik on nii väsitav, kui pole talla all maapinna tuge. Aga siis oli see kõva teejupp ka ju tõusuga ja ikkagi ei jaksanud joosta väga palju. Ja jälle lõputult pehmes lumes tatsamist ja siis kui jäänud oli umbes 5 km, siis tuli ületada maantee ja seal oli näha see mägi – ahhaa, selle otsa peab ka ju veel jõudma. Möödusin veel osadest lühema distantsi osalejatest. Mäe tipule lähenedes võtsin välja pealambi ikkagi. Vaatasin, et ei saa ikka enne pimedat tehtud. Jäänud on umbes kilomeeter. Lumesammude rada hargneb konkreetselt kaheks. Mitte ühtegi rajamärgistust – muidu rippusid puude küljes ikka lindid paljudes kohtades – aga siin, kui rada läheb lihtsalt kaheks, mitte midagi! Arvan, et ju siin oli oma osa lihtsalt matkajatel, kes olid ka mäkke läinud keskusest ja sealt see lisarada tekkinud. Kuna mul oli kellas träkk sisse tõmmatud õnneks, sain teada, kumb on õige. Kui poleks olnud... Ma ei tea, mis ma siis oleks valinud. 

Aga siis oligi lõpp... Finišivärav oli tore, kaared ja tuled ja ergutavad vabatahtlikud, isegi kui üksi ju seal saabusin. Keegi andis kätte medali ja väikse krõpsupaki... Vaatasin vist veidi nõutu näoga ringi, et mis nüüd siis edasi ja üks ütles, et seal sees saab suppi. Suundusin sinnapoole... Sees ei olnud midagi, varikatuse all oli... ja tõsteti kulbiga väikse papist kohvitopsi sisse supp... ja oligi kogu finišiteenindus! Ahjaa, kuna kell näitas lõpetades 49,55 km, siis... jalutasin paarsada meetrit parklasse bussi, panin oma koti ära ja siis tiirutasin parklas veel 450 meetrit, et ikka kellal 50 km täis tuleks 🙈.

Ma sain naistest teise koha. Aga autasustati ainult esimest meest ja naist ehk ei midagi. Jällegi väga imelik... Üldse siis lõpetas selle 50 km umbes 75 alustajast 24 osalejat! Nii raske rada oli lihtsalt sel aastal ja enamus kas keerasid joogipunktist siis otse lõpu poole ja ei teinud neid lisakaari või osad ka päriselt katkestasid. Olin eriti uhke enda üle, et mina sellega hakkama sain.

No ma ei tea... kui rootslased osaleks meie Taliharjal, nad ei julgeks enda üritust enam korraldada vist 🙈. Ma loodan, et keegi ei satu neist mu lehele ja ei tõlgi google translatega 🙊. Aga no see osavõtutasu versus see, mis selle eest võistlus sulle vastu pakub.. See on ikka nii kardinaalselt tasakaalust väljas nende ja meie võistluse vahel, vabandust! Näiteks kasvõi see, et kui meie teeme ikka ise rajakaardi koos muu infoga seal peal, siis siin anti tavaline turistivoldik selle piirkonna kohta... Ja selle kaardi pidi rajale kaasa võtma kusjuures kohustusliku materjalina. Rinnanumbreid ei olnud seotud eelregistreeringuga. Kui ütlesin oma nime, siis võeti hunnikust number ja pandi see mu nime taha kirja. Kõikidel distantsidel oli samasugune number. Ilm muidugi oli lihtsalt võrratu sel aastal! Arvestades, et päev varem oli lumepurgaa päev läbi ja päev hiljem ka tavaline pilves. Aasta tagasi oli neil olnud ka suht udune see asi vist. Tegelikult ju oli väga vahva. Äkki ma osalen nende ilma lumeta versioonil ka kunagi - septembris on neil võistlus samal rajal. Aga no kui isegi pikima distantsi teist naist ei autasustata, siis ma ei tea!

Ahjaa. Enne võistlust nädala alguses postitas korraldaja sinna ürituse salagruppi, et sponsorid Icebug ja Haglöfs pakuvad sooduskoodi osalejatele. Ühtegi linki ei olnud... Ok, veider, proovisin siis neid nö üldkodukaid ja isegi need koodid töötasid. Aga ostud jäid tegemata. Mõtlesin, et äkki ju isegi võiks osta omale nee naeltega tossud, ikka läheb vaja! Need lisatallad ei ole mugavad ja libisevad ära. Aga ma ju ei tahtnud e-poe tarnet Eestisse. Saatsin korraldajale küsimuse, et kuidas ma saaks nii, et ma ostan sealt, aga saakisn Rootsis kätte kuskil, et äkki Icebug on ka oma telgiga kohal. Isegi sain vastuse päevaga! Soovitati kirjutada icebugi Insta sõnumisse. Et nad on kindlasti esindatud kohapeal ja nad kindlasti vastavad. No ei vastanud ja sinna mu ost jäigi tegemata... Kui lõpetasin, siis nägin suurt Icebugi seina - tuli välja, et sai rentida neilt tosse jooksu ajaks. Aga kust ma seda oleks pidanud teadma. Salagrupis see info küll läbi ei käinud. Ega tegeleikult ma naeltest seal lumes puudust ei tundnud. Aga oleks olnud ehk hea proovida ikka.

Ja lõpetuseks üks kõige kummalisem asi selle võistluse juures. Seal on nö jooksumodellid! Ehk kutsuti üles inimesi, kes poseeriksid nagu nad võistleksid! Tasuta, umbes 10 km nad peavad suutma käia, et jõuda tippu ja mujale ilusatesse kohtadesse piltidele ja et "siis saab ilusaid pilte võistlusest" ja "noh, et võistlejad, te olete ka ilusad, aga et saada väga häid pilte, siis tuleb veidi sättida ja poseerida ja see võtab aega" kirjutati... Mina võistlejana ei näinud rajal ühtegi fotograagi ja olen küll veidi pettunud selles osas 😂. Kõik need vabatahtlikud kasvõi, kes rajal olid ja niisama passisid, oleks ju ka võinud pilte teha osalejatest, aga keegi ei teinud.... See nr 60 ja tema taga grupp ei figureeri üheski protokollis. Aga korraldaja sai vähemalt oma võistluse jaoks reklaamfotod. Ma olen täiesti kindel, et pärisosalejatest oleks ka ilusaid pilte saanud ju... 🥹

Aga minu rännak ei ole ju veel läbi. Kuna oma sünnipäeval võistluspäeval ma ei söönud ühtegi koogitükki, siis mõtlesin, et järgmisel päeval sõidan kuhugi linna kohvikusse! Leian kõige ilusama koha ja ostan omale suure tassi kohvi ja suure tüki kooki. Aitab sest lahustuvast kohvist bussis. Jälle olin internetiga pahuksis 😅. Leidsin ühes linnakeses 5 tärniga hinnatud kohviku, kus olid pildid, kui imeline see kõik on - massiliselt kooke, torte, salateid, ilus miljöö ja mõtlesin, et - biongo! Sõitsin kohale ja... teen ukse lahti... pime, kõle, leti taga oli immigrant, suured letid olid tühjad, 2 torti ja 2 erinevat üksikut koogitükki... Seisin, et mis... mööbel ju isegi tundus sarnane internetist, aga no see küll nüüd see ei ole! Aga kuna polnud hommikust söönud ka, siis mõtlesin, et võtan selle üha hädise koogitüki siis... söön õues, siia pimedasse urkasse ma küll ei jää ju istuma üksi tühjade lettidega! Siis väitis müüja, et kui mul kroone ei ole, siis meil on probleem. Kaardimakset saab teha, aga ainult kroonides, ütles ta. Sest on pühapäev. Oleks homme, esmaspäev, siis oleks teine lugu! No ma ei saanud üldse aru, mis asja ta ajab, selgitasin, et pangast ju vahet pole, mis valuutas mul kodupank on. Siis ta ütles mõtlikult, et olgu, ja... makse sai tehtud. Sõin selle koogi tänaval ära ja olin väga rahulolematu. See ei ole see, mis ma oma sünnipäevakoogist ette kujutasin ju!

Sõitsin edasi. Ei leidnud midagi. Siis keerasin lihtsalt kuhugi maanteelt maha, oli mingi meie Vabaõhumuuseumi laadne koht äkki ühe suure linna taga. jalutasin seal ja... leidsingi oma unistuste kohviku. Koogid olid neil küll peaaegu kõik otsas, müüja vabandas, keeksi oli, aga nad tegid ka vahvleid, võtsin siis ühe vahvli. Oli küll veidi liiga rasvane ja vahukoort oli liiga palju, aga kohvik ise oli just see õige ja mulle meeldis. Sain oma sünnipäevakoogi. Ahjaa, tulles ostsin Wasaline pealt ühe Rootsi ehtekunstniku kõrvarõngad ka. Sest unustasin kõik oma ehted koju ja mõtlesin, et kui ma sünnipäevakoogini jõuan, siis tahaks ikkagi kõrvarõngaid ka kanda ju...

Rändan veidi veel... Sõidan allapoole.. jooksen.. jalutan... Lõuna pool on ilm tatine, ei ole üldse nii ilus kui põhjas! Ma olen ikka külma ja lume usku... Tiirutasin lumevabas Stockholmi südalinnas ja äärelinnas terviseradadel.. .Selle reisi puhul jäi kõige rohkem kripeldama see, et ei saanudki uisutada kuskil. Kõik reklaamitud jäärajad olid lume all paksult. Ja Stockholmis vastupidi oli juba liiga soe ja kõik oli vesine... Ma ei julgenud minna üksi peale... Ahjaa, mingi nädal tagasi, kui ma seal põhjas veel olin, siis leidsin ka ühe jääuisutajate FB suletud grupi seal piirkonnas. Saatsin taotluse, et sooviksin infot sealsete seisude kohta... Nüüd kui ma olen otsaga juba Rootsist lahkunud, 7 päeva hiljem, mu kutse võeti vastu.. Aga nüüd ma vist peaks ennast sealt välja viskama, et ma ei näeks, kus nad ägedalt uisutavad 😅

Nüüd Soome veel korraks ja... Tagasi argiellu... ☺️ 13 päeva ratastel talvistes tingimustes saab üle elatud küll. Tõsi kahel korral võtsin 2 ööd majutust ka siiski. Päevasel laeval Stockholmist Turusse võtsin ikkagi eraldi aknaga kajuti, et oleks päevavalgus ja vaade... mitte laevakere keskel pime ruumike... Mõnikord on ka väiksed nüansid olulised, et elu oleks ilusam... 😘

Eelmine
Minu kuues Taliharja ehk rännak iseendasse
Järgmine
Kass, kes kõnnib omapead

Lisa kommentaar

Email again: