Minu kuues Taliharja ehk rännak iseendasse
–
Kui sulle midagi meeldib niiväga teha, siis paraku teedki, sest tunned, et see on su identiteet ja pääsetee, mida mugavustsoonis istudes paraku ei koge. Juba enne jõule muutus minu astma palju halvemaks ja algas võitlus hingamisega.
Ligi 4 aastat tagasi kutsusin endale koju kiirabi, kui hingamine oli juba viiendaks päevaks nii raske, et järgi oli vaid vilin ja hingeldamine. Kas sa tead seda tunne, kui ei saa haigutada? Proovi teinekord, haigutades, aga lõpeta haigutus ära enne seda magusmõnusat haigutuse lõppu. See on nagu ahmid õhku ja jääd seisma seal sissehingamise tipus ja ... kõik, lihtsalt ei saa. Ja hapnikuvaegus muudkui suureneb ja sa haigutadki iga paari minuti pärast, sest ei saa seda haigutust lõpuni tehtud. Tookord lahenes asi lakooniliselt - kodus prooviti adrenaliiniga veeni, ventolini auruga, aga ei midagi. Siis viidi emosse, tehti kõik analüüsid, mõõtmised - kops tavaline astmaatiku kops, hapnikuomastamine 100%, vereproov korras. Hingeldasin seal ja ... kirjutati mind välja samas olekus nagu sinna saabusin 😔. Sest masinad ju näitasid, et kõik on korras... Füüsiline ja vaimne meditsiin ei käi käsikäes. Minu tavalist allergilist ja koormusastmat võimendas nii tugevalt emotsionaalne seisund, mida füüsilise haiguse rohud ei leevendanud. Tookord aitas sõbrannale tühjaks rääkimine ja mõne nädalaga sain end korda... Praegune seis on analoogne... Aga ma ikkagi mõtlesin, et sõidan Taliharjale kohale ja proovin... Matkan 25 km kaupa, kui on väga halb, tulen rajalt maha... Muidugi võib küsida, et miks ometi. Aga... miks mitte... Who cares... Mulle on öeldud, et kedagi ei huvita teiste elu, kõik elavad oma probleemidega ise silmitsi...
Sellele üritusele kujundusmaterjalide tegemine on puhas rõõm! Aga kui üks pereliige paterdab pidevalt üle klaviatuuri ja siis vaatab, mis ta korda saatis jälle, siis pidin muudkui tekste üle vaatama, et lisatähti kuskil sisse ei jääks 🤓. Reede pealelõunal lõpuks vaatasin asjad kotti ja hakkasin sõitma. Kuuenda osaluskorra kogemus on teinud selle koha pealt suvaks, et nagu ju teada juba, mida vaja läheb, ei pea mõtlema väga.
Lõunasse sõidu reedene päev oli täiesti kreisi. Mõtlesin, et kas minna suure Tartu mnt kaudu, kus on kindlasti suurem liiklus või Piibe mnt kaudu, kus on lumisemad teed kindlasti. Valisin Piibe. Ja kahetsesin seda suhtliselt ruttu, aga ei hakanud ümber ka keerama. Maanteel oli paksus lumes 3 rattarada, kui keegi vastu tuli, siis good luck kui teele jäid. Absurdseid uljaspäid on ikka liiga palju. Ma olen pedant alati bussi lumest puhtaks tegemises, enne liiklusesse minekut. Reedel jõudisn 2 korda seda paksu lume alt puhastada. Hommikul garaazist oma "magamistuba" bussi visates ja pärast siis enne sõitu - paks lumesadu ja tuisk muudkui tuli. Jõgeval tegin peatuse ja vaatasin kuidas mu kõrvale parkis üks punane auto, kellel oli mingi 30 cm-ne lumelaadung katusel. Imestan alati inimeste laiskust, et nad ei viitsi isegi madalatelt sõidukitelt lund katustelt ära lükata enne sõitu. Olen saanud sellise "lumekatuse" enda ees sõitvalt autolt oma aknasse, ei olnud tore. Aga - poest tulles vaatan bussi taga - õudne! Senine 1-tunnine sõit oli tagumise otsa katnud paksu jääkoorikuga. Toksisin ja toksisin, puhtaks sain.
Muidu logistiline plaan oli mul lihtne nagu tavaliselt. Pargin kuhu saan, magan bussis. Küll jah, kuna viimasel hetkel lugesin võistluse chatist, et tekkisid lisa parkimiskohad Kurgjärvele, siis ikkagi palusin endale ka ühe, mõtlesin, et mis iganes konditsioonis ma lõpetan, kui buss on lähedal, on ju lihtsam ikka. Meisterdasin võimlemismatist ja katuselt lumepühkimise harjavarrest omale bussikardina 🙈, et mu tuba ei oleks kõigile nähtav peo peal parklas ja tegin priimusega teed ja vaatasin Jupiterist filmi. Mootor välja ja magamiskotti.
Panin küll äratuse kell 8ks, aga tõusin ise 7.30 ajal - vaatan, telefon oli külmaga ära koolend ja poleks äratanud. Pistsin arvutist juhtme külge laadima, et jõuaks ikka enne starti telefoni täis saada. Vaatan temperatuuri näitu -17. Heh, nii külmaga polegi varem bussis maganud. Lisaks telefonile olid ära jäätunud veekanister poolenisti ja banaanid ja sink. Hea, et ei ostunud väikseid veepudeleid ja hea, et õhtul vett juba joogipauna valmis ei kallanud. Nüüd 5-liitrisest kanistrist sai ikka sealt jääkamaka alt niristada priimusesse pudru ja kohvi jaoks ja ka jooksujoogikotti.
Siis laotasin laiali asjad, mis rajale kaasa ja läksin korra sõprade tuppa lobisema, kuni pool tundi enne starti avastasin, et peaks vist juba ju valmis panema ennast! No ja läkski kiireks. 10 minutit enne starti, mis asus ju juppmaad eemal kah, toppisin siis kõik lahtised asjad kotti, ei tahtnud mahtuda muidugi, klassika! Nii palju oidu oli, et tegin tossudele topeltsõlmed kohe, neid paelte sidumise erroreid on minu liikumistes ikka liiga palju olnud, midagi ju peab ükskord meelde jääma! Plaan oli, et paksud lapimaa labakud lähevad alguses kotti ja õhemad suusakindad kätte, aga noh, paksud ei mahtunud enam kotti ja stardi poole rutates nägin hr. peakohtunikku osalejaid karmil pilgul analüüsimas ja andsin oma õhemad kindad tema kätte eksprompt, polegi vaja neid, vabandust tüli tekitamast! Enne starti juba kõrvalise abi kasutamine peakohtuniku enda kaudu 😅
Ees ootas siis 101 km. 3 km peal olin nii läbi, raske hingata ja algus on alati raske, sest kõik ju ikkagi kohe joostes minema ja ikka siis sörgin ju ka mitte ei hakka kohe käima. Mõtlesin, et kulgen kaardi järgi peamiselt - ega sellest väga tolku ei olnud, et nagunii oli ju lumme tekkinud juba suur loha eesliikujatest, aga ikkagi oli tore kaarti jälgida. Alguses olid kohe ka pikad ja järsud tõusud Suurele Munamäele ja Vällamäele. Need tõusud olid hingamisele nii rasked! Suhteliselt Munamäe all möödusin kahest naisest - Annely ja Carolin - kes ütlesid midagi sellist, et oh, tore oleks koos lõpuni jõuda! Siis veel siiski läksin neist mööda, aga eks nad pärast Vällamäge saidki mu taas kätte, kuna see tõus oli mulle lihtsalt nii raske. Peale seda me kulgesimegi veidi koos, veidi nemad ees, kui mina tõusudel aeglaselt võtsin, siis mina läksin veidi eest, kui nad kotist midagi võtsid ja kesklaagrisse me kolmekesi ilusti jõudsime. Ahjaa. Kusagil 25+ km juures oli nii tore kuulda nende entusiastlikke seisukohti (nad osalesid esimest korda) - eesmärk on 24 tunniga ära teha ja peaasi, et on tehtud. Ja siis 35 km juures tuleb Carolinilt resoluutne - olgu, ma nüüd praegu siin otsustasin, et kesklaagrist ma edasi ei lähe. Kõik. 😂. Tegelikult oli see ni armas ja ka muidugi tuttav.. Eks endalgi on ju olnud hetki, kus lööks käega, et ei ole ju mõtet, kui... Aga noh, kuigi ma ise tundsin, et pole minu liikumine ju nii, ma siiski käega ei löönud veel. Mõtlesin, et otsustan kesklaagris, mis edasi saab.
Sai see, et võtsin seal kartulipudruga taldriku, sooja teed koos mingi klõmakaga, sain sooja naha vahele, Maris tuli ja oli armas ja küsis, kuidas mul on ja küsis, kas jätkan ja äkki nad ootavad mu ära Sveniga (nad olid minust ligi pool tundi varem sinna laagrisse jõudnud ja veidi juba puhanud). Ma alguses eitasin, et eiei, pole vaja minu järgi veel oodata, aga siis.. vahetasin ruttu oma alumised riidekihid ja ütlesin, et olgu, ma tulen ka teiega siiski! Ahjaa, ei olnudki kahjuks tanguputru nagu algselt lugesin kuskil infokirjas või võistluse chatis menüüd. Nii tahtsin tanguputru just, aga oli tavaline. Kuna paarile inimesele tangud ei maitsenud chati põhjal, ju siis tehtigi vaid tavaline puder... Veidi kurb, aga mis siis. Maitsev ikka! Kaneelirull oli ka väga hea. Ja sõbralik tiim 🤗
Kesklaagrist hakkasime kolmekesi siis astuma reipalt kui Sven ühel hetkel avastab, et tal on selg märg ja tuli välja, et joogikott lekib. Noh, see oli päris pahasti, sest ilmselgelt tal hakkas nii veel külmem., Lasime tal ees minna kiiremini! Õudsalt külm oli. Tugev tuul otse vastu ja küljelt just lagedate põldude vahel. Panin omale laagrist lahkudes maski ette, mille kunagi ostsin Lapimaal. Juba hea mask on! Aga selle erinevusega, et kui ilma maskita suu soojuse hingeõhku pani all punupatsi jäätuma, siis maskiga soe õhk liikus ülevalt äärest välja ja olin nagu mingi jääõudukas suht ruttu!
Ja siis suht varsti avastasin, et joogisüsteem ikkagi külmus ära mul kileka all! Muidu oligi mul veega väiksem kott kileka all ja peal teine kott muude asjadega. Aga laagrist väljudes, kui panin lisaks selga sulejope kileka alla, oleksin pidanud veepauna ka panema sulejope alla, mitte kileka alla. See tuulekülm oli -22 kraadi vastu rinda seal ju! Loomulikult külmus see veetoru seal kileka alla ära. Tulemus - järgmised 25 kilomeetrit olin ilma joogita. See etapp oli selle retke kõige raskem! Totaalne kokkukukkumine. Minul valutas kogu rindkere, kõik hingamissüsteemid olid valusad. Marisel valutasid jalad. Mott oli maas, juua polnud, süüa ei saanud kätte taskust, sest sõrmed olid külmunud, ühtegi lukku avada ei suuda... Me olime suhteliselt kindlad, et selles 75 km joogipunktis kutsume auto järgi..
Nii raske ja lootusetu oli. Ja siis oli veel täpp i peal see napakas mitte-ametlik sõge söör enne Nopri tugipunkti 😆. Kas sa tead, mis tunne see on, kui oled seal -20 pakases söömata, joomata, nii väsinud ja läbi oma keha ja vaimuga ja siis lõpuks keerad metsas tee peale ja näed silti - Nopri meierei 800 meetrit, jess! Ja siis... oot-oot, miks see träkk nüüd hoopis teisele poole teed uuesti ära keerab? Kisejärve matkarajale! Mis valges oleks kindlasti väga vahva koht, sinka-vonka, üles-alla. Aga sel hetkel ei osanud seda väga hinnata... Paaril hetkel oli ka tunne, et paneks lihtsalt silmad kinni ja kukuks kõmaki pikali... Ühel hetkel meenus ka peakorraldaja õhtune lause, et ta ehitab mulle ilusa finiši ja mõtlesin, kui tobe oleks siis ju autoga sinna parklasse sõita kõrvad lontis ja see finišiemotsioon kogemata...Jätkame! Motiveerisime üksteist seal siis veidi...
Nopri punktis oli aga nii tore! Armsad asjapulgad, kes tegid suht kiiresti selgeks - sulatame teid üles, söödame kõhu täis, taastate vedeliku ja lõpuni te lähete! Tund aega veetsime seal kvaliteetaega, sest finiši sulgemiseni oli meil ju siiski omajagu ajavaru ja ei olnud üldse mõtet rapsida. Seega sealt Noprist me välja astusime ja nüüd ei olnud enam valikut, et sinna lõppu me jõuame. Proovisime ikka reipalt astuda. Vaikuses peamiselt. Mina ei suutnud lihtsalt rääkida, rääkimine oli raske, kogu rindkere valutas... Mõnes kohas oli kuulda nagu loomade hääli. Ühes kohas käis kopsimine kuskil - mõtlesin, kas põder klopsib sarvi vastu puutüve või ühes kohas oli korralik möire. Kas põdrapull või karumömm, ei tea... Korjasin 4 eelpool liikuvate osalejate maha kukkunud batoonipaberit üles rajalt ja proovisin külmunud kätega neid oma kuhugi taskusse toppida. Nägin rattajälgedega tehtud rattainglit lumel....
Kümmekond kilomeetrit enne lõppu oli laibakuuri nimeline koht, kus sai energiajooki, jahtunud teed ja ... pehmo raja osalejad olid kõik kommid ära söönud, nagu fotograaf ütles... 🫠
Mulle kohutavalt meeldivad skeemid ja statistikad, korrektsed protokollid ja graafikud. Nojah, ütleme nii, et nende protokollidega on Taliharjal väike pardakk seni olnud 🫣. Absoluutset tõde, nagu seiklusspordi peatreener Tarvo alati rõhutab, ma ei tea, kas nendes on... Proovisin siis need kokku koguda ja loogika põhjal vigu klaarida (näiteks protokollis oli üks mees jalgsi võitja, fotodel avastasin, et ta on ju suuskadel üldse... või tundusid mingid ajad ebaloogiliselt nobedad). Aga sai üks ajaloo ülevaade kokku pandud ikkagi. No peab ütlema, et endal oli veidi piinlik ennast ka sinna peale pana, aga mis teha! Jah, kunagi 2019. aastal ma selle pehmo distantsi ju võitsin... 2 naist osales siis vaid 😊. Aga koguda kokku neid radu ja tõusumeetreid ja võitjaid ja ilma andmeid - mulle meeldib ja loodan, et korraldajale ka, kui selle ajaloo arhiivi ehk täpsemaks ikkagi saab nii!
Lisa kommentaar