Medalinõudlejate kannul. Ehk seiklusspordi Eesti meistrikad.

Juuli keskel, kui olin Kärdi, Jaanika ja Triinuga Setomaal matkamas 4 päeva, suured seljakotid seljas ja selg valus ja samm veidi tönts ja parmud maiustasid meie kallal, siis… Plinn, käis telefonis sõnumialarm ja Arthur küsib, kas ma tema ja Kristjaniga Extaril sooviksin osaleda. Olin vaid kuulnud sellest üritusest, kui 24h või 48h kestvast võistlusest, kus käib käputäis entusiaste-hulle orienteerujaid + sõbranna Kärt paaril korral ja ennast sinna punti polnud kunagi osanud sobitada. Küsisin paar päeva mõtlemiseks ja kuna nägin, et Kärt oli sealt ju varasemalt okei konditsioonis väljunud, siis… saatsin talle vastuse, et kui kedagi paremat pole, siis ju võin osaleda ehk, aga ega ma väga tugev ei ole ju.

Paar päeva enne võistlust kribasin kogenud seiklussportlasele Reedale, et ma ikka põen. Ta vastas, et  8 tiimi on need, kel mingi ambitsioon kuklas tiksub, ülejäänud on rohkem sellised ekspedeerimise tüüpi – kuna reginud oli 17 tiimi, siis ohkasin kergendatult, et pooled siis matkavad nagu meie!

13. august. Reede. Ennelõuna. Ma ei tea, miks mulle meenus sel hetkel klassikaline maratonijooksja võistluseelne foto, mida teistele näidatakse – ilusti on voodile laotatud ülevalt alla selga minev võistluskombo – mütsist tossuni nagu maratoonar voodil, ainult ilma inimeseta seal sees. Vaatasin oma toas voodile ja põrandale täis laotatud asju ja mõte jooksis kokku. Voodile sai tõstetud kast nimega SPORT, MATK ja kast nimega LAMBID, PATAREID, AKUD. Siis sahtlitest mitmed püksid ja särgid, kilekad ja paarid tossud. Rivis oli 3 seljakotti, et mida võtta ja mida mitte. Mis võiks olla vahetusalas olemas ja mida saab rajale kaasa võtta. Mõtlesin, et mul on suur Vito buss, vähemalt võtan kaasa mis tundub vajalik ja „ehk läheb vaja“. Ju enne starti on lõplik otsus.

13. august. Kell 18.30,  HÄRMAKOSU TEHNOPARK. Stardi eel. Koosolek. Vaatan inimesi, kes on kogunenud ringi ja kuulavad võistluse korraldaja juttu. Legendid ja staarid. Mõnda tunnen rohkem, mõnda vähem, aga kõik nagu päris sportlased! Kärt, tervitan Sind! Keegigi minukas vähemalt 😊. Räägiti suures plaanis üle, mis ja kuidas asi hakkab toimuma ja suunduti siis stardikaare juurde. 

Start kell 19. Ja äkki panid kõik ajama kuhugi jooksuga erisuundades – mingit paberit tiimi numbriga pidi otsima! Möh? Tiirutasime seal vanade lautade vahel joostes ja seal siis ühes need paberid olid ja sai esimese kaardi lunastada ja rattale. Mida tempot! Esimesed 7km oli tempoga 27-33 km/h! Kruusateel! Arthur vajus vaikselt ees eemale ja mina ei jaksanud sabas olla. Piinlik oli karjuda, et oota! 😊. Siis tuli esimene jooksusutsakas. Kätte anti suht „infovaba kaart“-lilleke ja võta punkte suvas järjekorras. Üldiselt saime hakkama ja väga suuri kaldeid ei olnud, veidi siiski, aga seda ka eliidil 😝. 

Kokku jooksu umbes 4km (see lillekese kaart) ja taas rattale ja hakkas üks lõputu koodilugemine (see nooltega kaart)! Kell oli peaaegu 20.00. Ütesin Arthurile, et vaata mõnikord üle õla ka, kas ma veel olen näha või ei 😄. See rattaetapp oli ausalt veidi… ajule hakkavalt väsitav! Kuigi Arhur luges kaarti, Kristjan luges meetreid ja mu ülesanne oli AINULT tempos püsida ja vaadata, et mingit punkti maha ei maga. Kokku oli seda 68 km ja vahetusse pidi jõudma südaööks hiljemalt. Mul oleks korraldajale ettepanek – sellise etapi formaadi puhul – palun andke meile 20 punkti 6 asemel! Ja tüngakaari pole vaja! 😄 See 6 punkti oli veidi ikka liiga vähe nagu! Sõida ja sõida ja pole neid punkte rajal ega pole. Minu kui algaja seikleja arvates võiks olla neid punkte seal rohkem ja isegi mitte kindlas järjekorras vaid suvakalt, et ei teagi, kas ikka nägid kõiki või mitte ja lõpus saad teada. Oleks põnevam ootus tulemustes. Ehk siis siin etapil pidid sõitma "silmad pärani lahti", sest punktid võisid olla suvakal kohal tee ääres.

Nonii. Vahetusala. Kiiresti paar ampsu ja valmistumine jalgsietapiks. Kuskil padrikus. Südaööl. Nõgesed. Punkt suures kaevikus. Kõhuli maas upitades punkt käes. Järgmine punkt teisel pool Soodlat. Julgemad ujusid kottpimeduses üle. Meie sõrkisime ümber veehoidla. Ja siis see juhtus. Me veetsime ühe punkti (nr 15) ümbruses tiirutades 40 minutit ja 2 km – no pole seda kuskil! Ja siis - kui me seal nelja tiimiga kammime öösel kella 1-2 ajal kottpimedas võsa läbi hoides üksteisega vahet nagu otsiks kadunud inimest – möödub meist stoilise rahuga jalutades tiim Sääsehirm, kes oli rahulikult jalutanud ümber Soodla, mitte eriti vist sõrkinud, ja konstateeris vaid fakti, et punkt on olemas ja läks edasi… Jah, me saime selle punkti kätte lõpuks ja nagu pärast träkil näha, olime mitu korda peaaegu punktis, aga üldiselt ikka lappas seal korralikult!

Suundusime edasi rappa, kus järgmine punkt pidi olema 2 rabajärve vahel. Öösel! Pimedas! Lambivalgel! Ilmaennustus pani täiega mööda, ei mingit vihma! Ilus oli. Kuigi samm oli väsinud ikka juba. Ja enne kanuu vahetust jõudsime veel ühe KÕRGE MÄE otsas punkti võtta. Siis tiimikaaslased halastasid mulle vist ja me ei hakanud jooksuga veel ühte punkti püüdma. Kanuu alasse jõudes oli päris külm! Veidi vahepeal tibutas. Kanuupingid olid märjad ja püksid ja tossud ka. Kilekas küll seljas aga õnneks olin pakkinud ühe soojapesupluusi kotti, see sai selga ja oli täitsa ok olla. 
Laupäeva varahommikul kell 4.30 ronisime paati ja hakkas üks lõputu mölamine. Vahepeal õnnestus olla isegi kolmandal kohal (kaardil lilla täpp) kanuus 😄 ja siis lasime viisakalt mööda potentsiaalsed võitjatiimid kui vahepeal pidi langend puu tõttu JÄLLE paati maale tirima. 
No olgem ausad, neil paadi-tassimise momentidel ma siis ikkagi sel korral lihtsalt nautisin seda, et mu tiimis on 2 meest ja mina võin südamerahus mitte paati tassida. Vahelduseks tore. Meenutades, kuidas Expeditionil üksi 30 km kanuud edasi liigutasin vee peal... Aga siin siiski vee peal eriti ikkagi viilida ei tahtnud, no kuidas sa istud nagu turist seal paadis ja teised teevad tööd! Ujuvat saarmast nägin! Kahjuks vahetult enne kui lähenesime, siis ta tõmbas end vee alla nagu allveelaev. Aga see ta oli. Algul arvasin et ujuv palk on teel ees. 
5 tundi olime seal kanuus. Kanuu vahetusala lõpus oli suur tünn soolakurkidega, igaüks võis võtta ühe kurgi. Nämm! Ja siis mõtlesin, et hmm, me vist oleme loodetavasti kuskil eespool, sest kõigi mölatamisest higised käed ju käisid seal kurgitünnis kurki õngitsemas 🙈.  Ja siis sõrgiga 3 km vahetusalasse. Kohvi-kohvi-kohvi… haigutasin ja sõrkisin… Kohvi! Seda häda kuulsid Arthur ja Kristjan korduvalt, kuidas ma seda ootasin, et saaks juba vahetusalasse, seal kindlasti pakutakse kohvi… no ei pakutud. Õnneks olin võtnud termosega kaasa sooja vee ja lahustuva kohvi ja pudrupaki. Sai väheke suht okeid sööki vahelduseks batoonidele. Ja pooled mu pirukad oli keegi neljajalgne ära söönud öösel. Katki järatud pirukakott oli laiali maas. Küll see muna-peekonipirukas võis alles kutsale vm elukale maitseda! Meie staap oli seal Arthuri tekil, mis siin pildil 

Jälle ratas. Kaart peegelpildis. Siin etapil tegime oma planeerimise suurima vea. Tagantjärgi vaadates täiesti arusaamatu otsus, miks me seal selle Soodlast lõunas punkti 34 üldse sisse jätsime omal, enamus jätsid selle ära. Tänu sellele punktile jõudsime järgmisse punkti 2 tunni ja 37 km-ga, kui need tiimid kes selle punkti vahele jätsid ja läksid 33-35 ja jõudsid sinna 4x kiiremini. No mis seal ikka. Lisaks veel susserdasime seal rajavalikuga lootes minna veidi "otse", mis päädis sellega, et ronisime 2x üle elektrikarjuse ja siis hakkasime mõtlema, et see vist pole ikka ok valik, avastasime end otsaga keelualas ja tagurdasime tagasi 2x üle elektrikarjuse, et mitte disklaffi saada. PS. miks räägitakse, et meeste eluiga on naistest lühem? Sest Arthur loomulikult katsus, kas karjuses on elekter sees. Oli.

Vahetult enne Kuusallu jõudmist saime siis korraliku sahmaka padukat kaela. Ei jõudnud nii kiiresti kotist kilekatki kätte saada kui juba olime läbimärjad. Kuusalus oli - üllatus-üllatus - Kärdi hoovis lisaülesanded, millega mehed said hakkama ja mina feilasin. Õnge viskamise ma loovutasin kohe ära enda pealt, sest tean oma käelist osavust ja see konks oleks pigem haakinud kellegi külge, kes mu seljataga oleks olnud. Kristjan toksis mingit palli haamriga ja mina pidin lihtsalt palli värvasse saama. Ma arvan, et Rainil on ikkagi seda mururulli vaja, mis muru siledaks teeb, kui ta soovib, et ma ühest krundi otsast palli teise otsa suudan veeretada väiksesse väravasse 😄.
No aga väike sõõm soojendavat Raini konjakit ja Kärdi tehtud leiba ja paduvihmas edasi kulgema… Haah! Ja siis oli mu selle retke üks suurim enda üle rahulolev hetk – panin ju oma rattale peale esimest korda tagumise porika selleks etapiks… vaatasin meeste sopast tagumikku ja selga ja nautisin oma niivõrd-kuivõrd kuiva seljatagust.

Laupäeval kella 13 ajal jõudsime Swim-run etapile. Alustuks tasakaalulindil turnimine. Siis vaatasime kaarti ja mõtlesime, et kõiki punkte küll ei võta. Mingid loogilised, mida saaks osaliselt kaldalt ja osaliselt ujudes. Ja siis kui plaan oli paigas, siis tekkis Arthuril veel geniaalne idee, et võiks ühe punkti eemal joostes veel võtta enne. Üritasin vastu vaielda, et see on läbimatu soomülgas! Ta arvas, et lähme mööda teid, pole hullu. Reaalsus – müttasime soos, ringiga soos, mitte otse minnes soos 😊. Ja siis madratsitega ujuma. 

Mina ei saa aru, kas viga oli mu madratsis või mu tehnikas. EI LIIGU. Teised kulgevad ees ära, mina nagu vehin kätega kohapeal Kristjan ootas mind järgi ja tiirutas kohapeal nagu niimuuseas, kui ma roppu vaeva nägin, et edasi saada. Aga teisele kaldale ma sain. 2 korda. Oioi, ja siis oli vastik olla! Riided olid kõik märjad nii vihmast kui ujumisest. Mitte kuidagi ei suutnud kujutada end ratta selga tuule kätte nii. Aga valikut polnud. Võtsin alt ära ligemärja soojapesupluusi ja panin selga ainult õhukese koorikjope – vastik! Keha oli märg ja koorik oli külm ja kui see läks keha vastu, siis oli kõik nii vastik-vastik-vastik! Mingi hetk kanuus ma mäletan, et mõtlesin, et miks küll… ma tasun sellise stardimaksu, et seda siin üle elada nii, sama raha eest oleks saanud lastega nädal aega vanalinnas söömas käia… Aga nii nagu issanda loomaaed on kirju, siis minu otsused ja valikud on sama kirjud. Ühesõnaga… valmistusime rattaga startima, mina halan. Arthur tögab kellegiga: „Ei muidu on ta täitsa tubli, aga viriseb kogu aeg – mingid kärbsed segavad ja kohvi tahab muudkui…“ 🤣

Kell on laupäeval umbes 17.00. VIIMANE rattaetapp. 4 tundi lõpuni. Kaart on mingi kiviajast. Sellest ajast, kui veehoidla asemel oli tavaline jõgi. Punktide asukohad on nii müstiliste kohtade peal, et vaata ja imesta, kes neid viitsib pärast ära tuua välja metsast. Minul ütleb vasak põlv üles. Väntan nii, et jõud rakendub ainult paremale jalale. Ja siis… rajal on oldud 23 tundi ja umbes 30 minutit ja kihutame finišikaare poole ja… me keerame enne kaart ära! Sest ühe punkti jõuab ju veel! Väidetavalt kuskil 5 km veel edasi-tagasi. Arthur lohutab, sinna on ainult normaalsed teed, lihtne ja kiire! Ja avastame ennast peagi künklikul heinamaateel. Aga see võistlus saab siiski läbi. 24h ei ole kummist ja ei veni õnneks pikemaks. 23.49 ja viimane piiks. See ala Peterburi mnt ja Piibe mnt vahel peaks olema nüüd klaarselge!

Finito. 230 kilomeetrit.

Ratas 7 km
Jooks 4 km
Ratas 68 km
Jalgsi sõrk-matk 26 km
Kanuu 22 km
Jala 3 km
Ratas 61 km
Swimrun 8 km
Ratas 31 km

Tulles nüüd tagasi Reeda jutu juurde – 8 tiimi on ambitsioonidega, teised nautlejad. Me saime 8. koha. Hmm, ei tea, kelle me medalinõudlejate seast välja puksisime 😝.

Aitäh, Arthur ja Kristjan! Teiega oli tore ja võib luurele minna küll, aga ma pean enne trenni tegema rohkem, et see kõik tiba kergemalt tuleks!
Fotod: Edith Madalik ja kuvatõmmised Sven Liivandi videost. AITÄH! Ilma fotodeta lugu on ainult poolik lugu  🤗

Eelmine
Minu kõige läbimõtlematum osalemine ehk minu esimene Expedition Estonia