Veetka Ultra. Ehk mulle on need pikad jooksud hakanud meeldima

Pidin minema 19. septembriks Saaremaale Pööripäevajooksu korraldama. Mõtlesin, et lähen siis väikse ringiga. Läbi Lõuna-Eesti. Võtan paar päeva tööst off ja tuulutan pead. Poolel teel Endla looduskaitsealal käisin korra ka ujumas niivõrd kuivõrd 3-minutilist ujumist saab ujumiseks nimetada. Aga kuna seal järve kaldal oli nii ahvatlevalt ujumiskai ilusti olemas, siis ei jäänud muud üle. Kuu aega tagasi 30-kraadise leitsakuga mind avavette väga ujuma ei saanud meelitada. Vesi oli külm. Nüüd aga, õues 9 kraadi, vesi ei tea mis temp - trikoo ja müts ja karsumm! Kõik on peas kinni. Kuna kolisin Jägala jõe äärde, siis olen vaikselt ennast karastanud. See külm vesi küll tõmbas nagu kopsud krampi mingiks ajaks, aga õhtuks laabus hingamine.

Laupäeva hommik. Autotermomeeter näitab 5 kraadi. Oeh. Olin unustanud oma CEP jooksusokid koju. Alles oli ju väljas 30 kraadi, võtsin kõige õhemad sokid kaasa, mis mul olemas on. Tõin rinnanumbri ära ja tunnen kuidas pooled varbad on külmunud märjas heinas käimisest. Tunne oli nagu Lapimaal, kui peale mäge mökkisse jõuad ja tahaks varbaid kamina ees soojendada. Aga kaminat ei ole. Jalga lähevad nö tavalised sokid. Teksadega käimise sokid. Tuuseldan registreerimise kotis ja otsin ajavõtukiipi. Juhendis oli, et see on kohustuslik asi rajal. Lähen uurin parklajuhendajalt, mis selle kiibiga on, mina ei leia. Start läheneb. Tüüp teeb kiire kõne ja jookseb mulle järgi, kiipi pole eraldi, ei pea otsima! Sõrgin paarsada meetrit stardini. Seisan üksi – mitte ühtegi tuttavat.

Kodus laadisin rajaträki ka kella sisse igaks juhuks. Ei ole vaja pulssi kergitada, kui äkki rajatähistust ei märka ja paanikas eksinud olen, siis joon kellas on kontrolliks. Träkk oli 49,3 km. No ausõna, pai korraldaja, kas on siis raske mõõta kuskilt 700m paun veel juurde, mõtlen! Kui juba 50km lähed jooksma on ju ilgelt nadi saada Stravasse 49,3 km ainult 😆. Stardi ootel. Tean, et pean 18ks tagasi olema, siis jõuan viimasele Saaremaa praamile.

Veidi lainetav maastik üles-alla, kruusa- ja metsasinglid. Enesetunne oli mõnus ja kerge. Lihtsalt jooksin ja mõtlesin omi mõtteid. Rajal kulgesin üksi, ainult 3 naisega üritasin korra kõnetada, keegi ei reageerinud. Esimest korda ühel kitsal tõustul, vaatasin oma selja taha – üks naine oli mu järel, hüüdsin talle, et kui ta soovib mööda, siis öelgu. Vaikus. Siis üheskohas oli kellelgi rajale kukkunud müts – peaks nagu üles võtma, samas ei tahtnud ise ka lisaraskust kaasa võtta. Üks naine oli mu kõrval enamvähem, küsisin temalt nagu kahtlevalt, kas äkki peaks üles korjama või korraldaja pärast käib raja läbi? Vaikus. Ja siis üheskohas püüdsin veel ühe naise kinni kitsal lõigul, palusin möödumiseks luba viisakalt. Vaikus. Keegi ei tahtnud minuga suhelda.

Kusagil 20 km alates läks raskeks millegipärast. Äkki nädalatagune Tallinna Maratoni asfaldil joostud poolmaraton 4.55 km tempoga oli veidi kuskil siiski lihastes veel. Jäin oma poolmaratoniga seal väga rahule - arvasin, et kui õnnestub hoida 5.15 km tempot, siis on hästi, aga jooksin hea enesetundega veel kiiremini ja terve distantsi ühtlaselt ka. Nüüd siin, Veetkas, aga ühtlasest tempost väga mõelda polnud mõtet - maastik on alati ettearvamatu ju.

Mul olid kaasas igaks juhuks ka kõrvaklapid. Selliseks juhuks kui raskem, et äkki reibas muss aitab siis. Panin klapid kõrva ja kuulasin. Tegelikult oli mõnus kulgeda üksi. Omas tempos, ei ole kellelgi jalus ja ei pea kellegi tempoga ennast klapitama. Siis tuli teine joogipunkt 28km – proua seal rõõmsalt hõikas, et vesi on otsas, kas spordijooki soovin! Hm, ma ise sel hetkel pigem mõtlesin, et see pigem on korraldaja õudusunenägu, kui joogipunktis vesi otsa saab, aga samas positiivne ellusuhtumine on ju hea 😆. Õnneks oli mul ju paun seljas ja veevaru olemas. Kusagil nägin kaamelit põllul, keerasin pea ikka teist korda tagasi, kas näen õigesti või on need juba raskest maastikust tingitud hallutsinatsioonid. Siis kukkus tuuletormis raginal taas puu mu kõrval maha, siis see tundub juba kui mingi minu ja langevate puude sünergia. Peaaegu iga kord kui tugevamaga tuulega käin metsas jooksmas, kukub mõni suur puu raginal.

35km joogipunkt on võistluskeskuses. Päike on väljas, aga tuul on suur. Lobisen veidi korraldajaga joogipunktis. Ta soovitas pauna vett juurde võtta, et päike jne. Ja et äkki peaks kileka ka ära võtma, soe ju. Võtsin nõu kuulda, mõtlesin, et siit on ju lõpuni ainult 14km (kuna träkk oli pigem 49km kokku, siis kogu aeg arvestasin 1km vähem lõpuni). Veidi jahe oli kilekat ära võttes, aga noh, palju ju polnud jäänud ja päike paistis… Jätsin kileka staapi ja läksin viimast otsa jooksma. Mingi pool km hiljem.. NII pagana külm! Särk ja käised olid ju higist täitsa märjad seal kileka all. Ja nüüd tugeva tuule käes märgade riietega… 10 kraadi vist oli õhutemperatuur Mõtlesin, miks ma nii loll olin ja ära võtsin selle, aga tagasi ka ju ei viitsinud minna. Muidugi jäid kileka taskusse ka kõrvaklapinööbid. Ehk siis muusika ka ei saanud enam abiks olla. Aga kindad olid mul kotis kaasas õnneks! Need kätte ja hakkas parem. Ja lootus, et tuulega ka märjad riided seljas kuivavad…

40 km juures üks jooksja kõneles minuga lõpuks. Jõudsin joostes talle vaikselt järgi ja ta silmanurgast vist nägi, et lähenen ja siis ta lihtsalt ütles – näe, nastik. Oli jah pikk volask tee peal! Viimased 10 km olid päris künklikud. Tempo oli kukkunud võrreldes algusega, aga mind see üldse ei morjendanud. Rada oligi teine pool ka palju mägisem kui esimene pool. Tahtsin head enesetunnet, mitte surm silme ees vaeva. Mõtlesin, et peaks peale finišit ikka siis veel edasi jooksma, et träkil ikka ilusti 50 km täis tuleks. Aga seda ei olnudki vaja. Ju siis träkil oli viimased kaarejupid lihtsalt puudu, sest veel viimase mäe otsa ronides ja sealt alla finišikaare juurde keerates vajutasin kella kinni - 50,3 km. Keskmine km tempo 6.40. Hästi. Pikkade distantside valu ja võlu on minu enda kaissu haaranud.

Ees on 3h autosõitu Virtsu. Kohutav väsimus. Keeran muusika põhja ja laulan valjusti ja valesti kaasa. Peaasi, et magama ei jääks roolis. Kolm korda jooksid kitsed teel ette. Aitasid kah mul ärkvel püsida niimoodi.

Fotod: Veetka Ultra fotograaf

Eelmine
Medalinõudlejate kannul. Ehk seiklusspordi Eesti meistrikad.
Järgmine
Taliharja Vanakuri, viies. Ehk ilma hirmuta kuuvalgel.