Winter Xdream. Ehk kas peab alati nii kergekäeliselt JAH ütlema.

Paar päeva enne Taliharjat kirjutas Reigo, et neil on vaja naisliiget Winter Xdreamile. Et plaan on jõuda esikolmikusse. Ma ohkisin veidi vastu, et ma ei tea kuidas Taliharja mõjub ja pealegi on kindlasti minust paremaid, kellega esikolmikusse pürgida. Ta ütles, et kõik teised on ära öelnud samal põhjusel, et ei tea, kuidas seis on peale Taliharjat. No aitäh! 😃 Taliharja tuli, oli ja sai läbi. 3 päeva oli raskusi treppidel ja istumisega. Siis juba oli täitsa okei taas ja siis päev enne Xdreami hakkab Reigo tegema väikest survet – et ikka suuskadega peaks vist minema. Lumi on nii paks ja vajub vööni sisse ja suusad on parim lahendus. Vastasin, et mina siis ei kvalifitseeru. Ma mässan iseendaga veel kuidagi, aga mitte iseenda ja suuskadega paksus lumes. Huuh, Hannes ka suuskadest ei vaimustunud ja nii see jäi. Tossud võitsid. Reigo valab veel õli tulle, et raske saab olema see esikolmiku siht, maailmameistrid regisid ka viimasel hetkel veel segatiimidesse... no pressure... no pressure... Pealegi ma tegelikult üldse ei tunne oma tiimikaaslasi. Reigoga olen vahetanud varem põgusad laused, Hannest tean sotsmeedia kaudu lihtsalt kui meest, kes jookseb vist enamus ajast (öö)päevas... 

Pühapäeva hommik. Mõtlesin, et võtan chillilt, hakkan vara minema ja ei pea pabistama parkimiskoha leidmisega jne. Lapsed magasid, läksin õue, vaatan, buss polegi nii suure lumehunniku all kui kartsin, polnud 3 päeva sõitnud. Sahk oli küll mõnusa valli ajanud täpselt bussi taha, aga mul on ju labidas. Veidi kühveldamist ja istun rahuga rooli. EI LIIGU. Ehk liigub küll, ringiratast kohapeal jää peal. Muidugi pole pühapäeva hommikul kell 8.45 mitte ühtegi inimest väikelinna tänavatel, keda appi kutsuda. Nikerdan nii ja naa, topin lund rehvide alla, et peaks. Ei midagi. Ajasin lapsed üles ja kutsusin õue appi bussi lükkama otse voodist. Aasta ema statuudi punkte hakkan koguma ikka kohe jaanuaris... 🙈. Saime bussi jäälohkudest välja.

Stardis. Kole külm on 🥶. Enne starti kusjuures oli selge taevas, panin peapaela, siis hakkas paks lumesadu, müts läks pähe. Ja kilekas ka igaks juhuks suusajaki peale. 15 minutit rajaplaneeringut. Ma ei sekku. Reigo ütles kohe, et tema planeerib, minu ülesanne on joosta. Ja Hannese ülesanne oli vist mind utsitada vajadusel. Lõdisen vibreerivalt kõrval ja ootan, et saaks liikuma. Kole külm on! Minek! 
Ahjaa, ma panin talla alla igaks juhuks ikkagi tagasi Taliharjast järgi jäänud naelatallad. Ühel on küll ainult 1 nael alles. Aga 1 on ikka parem kui 0. Inimesi kukub igasse kaarde sinna ja tänna. Kole libe on. Reigo kukub ka. Tempo on isegi täitsa ok ja ma väga ei hingelda ja ei põegi, et ei jaksa. Jaksan kah nagu. Alguses oli palju pikki otsi. Kuigi raja valikul olin kuss, siis ikkagi jälgisin kaarti käes, kus liigume ja mis punkti poole. No ma ei tea, ikka see pahkluuni pehme lumepudru on kõige raskem. Jalg laperdab all, aga edasi on vaja saada. Kõvemat lumist teed, pehmemat lumist teed, põlvini lumist teed, pahkluuni vesist teed, repeat, mitu korda. Nii tore on kuulda vahepeal meeste arutelu, et tempo on hea - et hoiame sellist mõõdukat tempot. Hm, suht abstraktne määratlus, kui mõõdukas tempo per persoon on tõenäoliselt väga erinev 😝. 

Hannes kukub. Vahepeal Reigo küsis, kas eespool enne ühte punkti (31) on näha purret üle kanali. Mina sain kevadel lugemisprillid ja olin kuss, ei hakanud mingit purret uurima kaardil. Hannes vastas, et on purre. Jõudsime läbi lumes rassimise selleni. Purre oli vee all. Pahkluuni taas vees. Paarkümmend meetrit eemal punkt ja tagasi purdele. Vastu jookseb hilisem võidutiim ja kekslevad kuivalt üle jää. Nojah. Aga kes siis teab, kas jää kannab? Kui on valida, kas pahkluuni vees purde peal või läbi jää vajudes kaelani vees purde kõrval... Elu on üks valikute teema kogu aeg! Varsti mina ka kukkusin. Kõigil jääga mats kirjas nüüd. Ahjaa, tallad olid juba ammu kotis, ei püsinud all. Ja selle pundiga polnud aega, et pidevalt kummardada ja neid tagasi sättida. Viimane pooltund tundsin, et läks raskeks, see jäävees solberdamine tõmbas jalad kinni. Võitjatiim hingas kuklasse ka ühel hetkel kitsal metsarajal ja see utsitas tempos mitte alla andma, aga lasime nad ikkagi mööda, astudes korra paksemasse lumme. Ma ei tea, miks me varem teistest mööda joostes ise paksu lumme pidime astuma 😃. Viimane veerandtund oli juba täitsa raske kuskilt sealt 53 punktist alates. Aga Vaida korstnad paistsid. Teadsin, et kui 3.45 on vastu pidanud, ju see viimane 15 minutit ka ära kestab lõpuni. Enne lõppu oli veel korralik küngas, Vaida laste kelgumägi vist. Tipukumerus üleni jääs. Jäin napilt püsti. Finiš. Kell näitab 32 km.

Tammusin külmade ja kangete päkkadega Vito juurde. Pugesin taha kongi ja vahetasin kõik kuivad riided selga, ei mingit istme peal kitsalt nügimist! Põrandal vaip, istumiseks madratsihunnik ja lambatekk. Buss on tore. Teadsin, et kui jään märgade riietega sinna õue suppi sööma, siis sinna ma suren. Aga kuivade riietega suppi süüa on hoopis teine asi. Reigo tahtmine sai tõeks. Esikolmiku koht.

Aitäh tiimikaaslastele seltskonna ja proovile paneku eest. Aitäh korraldajale ürituse eest. Aitäh teistele tiimidele rajal olemise eest – kui teisi samasuguseid oli ka kulgemas, siis ei jäänudki tunne, kui segane võib tunduda see arulage lumes jooksmine, selle asemel, et midagi mõistlikku teha. Lumelabidaga lund lükata näiteks.

Ma sel hooajal rohkem pehmes lumes joosta ei taha. Vist.

Fotod: Hannes Veide, Aldis Toome

Eelmine
Taliharja Vanakuri, viies. Ehk ilma hirmuta kuuvalgel.
Järgmine
Minu teine sirgjoon ehk plaan oli jõuda 18.38 rongile, et mitte 3h järgmist oodata