Taliharja Vanakuri, viies. Ehk ilma hirmuta kuuvalgel.

Mul on olnud tore olla Taliharja loomisest alates veidi oma kujundusabiga korralduse juures ja kursis telgitagustega. 2018, kui toimus esimest korda 101 km Lellelt Aegviitu, osales alla 40 osaleja. Siis pehmo (ehk poolik) versiooni veel ei olnud, see lisandus teisel korraldusaastal. Ja iga aastaga on see üritus muutunud järjest suuremaks! Silver oskab korraldada ja järjest rohkem leidub meiesuguseid metsapoole inimesi, kes soovivad end sel moel igapäevaelust välja lülitada, tegeleda oma vaimu ja keha toimetulekuga väljaspool mugavustsooni.  Ma ei tea, mis tunne on joosta puhtal staadionil klassikalist 3000 m takistusjooksu, aga ma tean, mis tunne on joosta jäises ja lumises metsas ja radadel 103 000 m takistusjooksu.

Eelmine aasta oli minu elus üks keeruline aasta. Selles aastas oli nii palju rõõmu, aga ka kohutavalt palju kurbust ja õelust. Üks hea sõber ütles mulle, et kujuta ette, et õel inimene on taburet. Ja tabureti peale ei ole ju mõtet vihastada. Nii absurdne, aga samas miks mitte just nii mõeldagi. Selle-aastast Taliharja võtsin kui rännakut, et eelmise aasta kõik negatiivsus endast välja lasta voolata ja oma mõtted korda seada… Oma jooksurännakuid olin teinud ju omajagu ja ei saanud väga karta, et äkki ma ei jaksa. Varustuse kokkupanemise osas olid mul eelmisest aastast 3 õppetundi:

  1. Kindad. Eelmine aasta läksin rajale ainult talviste õhukeste jooksukinnastega. Viga! Öösel oli ju umbes -10 kraadi ja ka tempo aeglane. Sõrmed pidid külmast ära kukkuma otsast, õnneks sain rajal kaaskulgejatelt soojemaid kindaid laenuks.
  2. Vahetussärk. Eelmine aasta kesklaagris veidi pikemalt peatudes jahtus keha nii maha ja higised riided muutusid külmaks ja vastikuks seljas, edasi oli väga külm kulgeda.
  3. Pealamp. Eelmisel aastal oli mul suht väikeste patareidega lamp, mille patakaid tuli vahetada peaaegu iga tunni tagant. Külmunud sõrmedega on see võimatu!

Sel aastal läks seljakotti kuiv soojapesu särk, paksud Lapimaalt ostetud suured ja soojad kindad ning otsaette võimsa patakaga laenatud lamp. Ees ootas 100+ kilomeetrit.

„Emme, ära siis ära sure seal!“ andis Mats mulle soovituse kaasa, kui eelmisel õhtul Holstre-Polli poole sõitma hakkasin. Mõtlesin, et sõidan eelmisel päeval kohale ja ei pea võistlushommikul vara tõusma ja stressama, kas Vito käivitub või mitte nagu mõned päevad enne seda mu armas buss mulle käru keeras. Hommikul laotasin voodile veel kõik asjad laiali, et teha lõplik valik, mis selga ja mis kotti. Kui täitsin oma uue jooksukoti veepõie, millel on peal max 2000 ml ja ostutsekil oli kirjas 2-liitrine kott, siis… kui olin kallanud sisse kolmanda 0,5 liitrise pudeli, oli veepõis täis… Niipalju siis 2-liitrisest kotist. Siis mul oli 8 batooni – 2 martsipani ja 6 shokolaadi-vahvli-batoonid, teadsin, et need ei külmu kõvaks, et saaks ikka hammustada kui miinuskraadid. Nö päris spordibatoone ja geele ei võtnud. Geelid teevad mul kõhu lahti ja seda jama pole seal metsas vaja. Kuna eelmisest aastast mäletasin, et magusast sai siiber, siis panin kotti ka mõned peenikesed vorstipulgasnäkid. Kott oli päris suur ja raske, aga midagi ülearust ka ei olnud. Sees oli veel enda pikkuses mullikile, sulejope, hädaabikile ehk kohustuslik varustus.

Laupäeva hommik oli mõnus karge, eelmise päeva tuul oli veidi raugenud, taevas oli sini-sinine. Staabist välja sõites oli veidi takerdus bussidel, kui ei keeranud kitsas kurvis välja pargitud sõidukite tõttu. Olles bussijuhi tütar, sisemas oli soov sealt esikohalt korra püsti tõusta ja hakata organiseerima, kuhu keegi tagurdama peaks jm, aga hoidsin madalat profiili – las bussijuhid ise klaarivad ja saavad hakkama, muidugi said ka! Ala külas starti jõudes ja bussilt maha astudes oli tegu, et püsti jääda, teed olid liuväljad. Õnneks olid mul kotis kaasas ka tossu alla pandavad naeltega kummitallad, seega väga ei muretsenud rajaolude pärast. Proovisin sättida end Sveni temposse, nagu varasematel aastatel ja asusime otsima medaljonide punkte!

Hm. Minu uus seljakott. Loomulikult kordagi kasutamata. Põrsas kotis ost internetist. Muidu tundus kõik ok, aga vist on see ok matkamiseks. Mitte jooksmiseks. Hüppas seljas mis jube. Ja kui pingutasin õlarihmad tugevamaks, et ei hüppaks niipalju seljas ja õlgadel, siis tõmbas koti alumise ääre rulli selja peal. Oeh, oleks pidanud ikka küsima nõu targematelt enne koti ostu, aga ei taha muudkui tülitada ka teisi... Ja nagu selgub, foto järgi valides alati ei joppa... Suhteliselt ruttu panime naelad tossude alla (kuskil pool tundi pärast starti 6-7 km juures), sest avaramad metsateed olid ikka ropult libedad! Jooksutempo oli meil suhteliselt kerge ja ühtlane. Kuidagi ruttu oli juba läbi 10 km ja mõtlesin, et juba kümnendik tehtud! Varsti tuli Tündre järve matkamajakese juures esimene medaljon. Hoidsin naistest teist kohta 😃. Ja metsa vahel väiksemad rajad olid pehmed ja takistusi täis. Ikka üle puude ja puude alt ja ümber puude. Peale 20. kilomeetrit vist käisime korra Lätis ka, vähemalt jäi piiripost paremale poole rada. Ja kusagil Teringi soos lasin lautee-kurvis mööda kiire kolmiku Mägi-Terno-Sulg ja kukkusin kolinal naistest neljandaks.

Umbes 30 km juures ütlesin Svenile, et ta võib ees minna. Nagu eelmisel aastal. Ei tahtnud olla piduriks. Sel aastal ma ei peljanud üldse, et peaks äkki üksi jääma pimedasse aega. Sest mul oli hea pealamp ja taevas säras täiskuu nagu laternapost! Isegi kui lamp peaks tühjaks saama, ei ole kottpime. Sõrkisin üksi oma mõtetes. Aegajalt käisid närvidele kummitallad, mis kippusid tossu alt ära tulema. Siis kummardusin ja sättisin neid tagasi. Iga kord muutus see kummardamine juba vaevalisemaks. Kui ühel hetkel kostus seljatagant hääli ja lähenes üks kolmene punt mehi ja küsiti, kas minu kohuke äkki kadunud pole, mis rajalt leiti? Ei ole 😊. Tundsin ära mehed, keda mainisin oma Expeditioni suvises loos, kui hullumeelsete ratturite punt, kelle sabas proovisin mingi hetk püsida. Nonäed siis, ikka samade huvidega inimesed satuvad samadele üritustele. Nad innustasid mind püsima nende grupis ja jätkasime neljakesi kuni kesklaagrini kuskil 46 km peal.

Enne kesklaagrit oli teine medaljoni koht Rutu raketibaasi valvuritornis. Suhteliselt sürr koht, aga oli juba päris hämar ja väga palju ei näinud ringi. Seal lagunes mul seljakoti kõhupealne kinnitusrihm, pimedas ei saanud täpselt aru, mis seal valesti läks, aga see takjakrõpsuriba igatahes eraldus koti küljest ja nüüd hoidis kotti veidi stabiilsena seljas ainult üks klõps üleval rinna kohal. Nojah. Jooksin edasi, krõpsuriba käes.

Kesklaagrisse jõudes oli tunne nagu jõuaks koju! Jõulutulede ketid, telgid, aurav mulgipuder ulatati ette. Oioi, see oli õnnis koht, kust võtsin kotist kuiva särgi ja paksud kindad ja vahetasin märgade riiete asemele selga. Ütlesin kolmikule, et nad võivad minna, küll ma edasi saan, ei tahtnud neid kinni hoida, aga aitäh hoolimast, et kuidas minuga on, kas olen valmis. See on armas, kui hoolitakse. Õnneks oli aga laagris ees Sven, kes oli sinna enne meid jõudnud, aga oli nõus minuga koos edasi kulgema, seltsis ikka reipam! Mulgipudru ja hapukurk, mõnus! Toppisin oma märjad riided seljakotti kui äkki näen lumes midagi helkivat. Minu kõrvarõngas! Kõrvarõnga tagune oli veel kõrvalesta küljes imekombel. Ma ei tea, mul on kiiks, et väike kõrvarõngas võiks olla ikka kõrvas ka siis kui paned hullu ja naiselikkusest oled kauge kaarega eemal. Külmade sõrmedega ei hakanud seda kõrva tagasi panema, aga panin taskusse. Vähemalt ei kadunud ära. Ja remontisin koti takjakrõpsukinnituse ka ära. Edasi rajale! Naistest jätkasin viiendal kohal. Nii ka lõpuni jäi.

Ma isegi ei tea, kumb oli vaevalisem kulgemine, kas libedad jäised teed või pehmed lumised rajad metsas. Naelte tõttu jääl oli isegi vist lihtsam. Ma ütlen ausalt, et rattaga ma seal küll olla ei oleks tahtnud! Ja suuskadega ka mitte – arvan, et ma oleks seal lihtsalt ukerdanud kohapeal siis kogu aeg. Enda kere edasi liigutamisega niigi tegemist, ei oleks tahtnud veel suuskade ja rattaga mässata 😊. Üks asi, mida seal rajal kulgedes tähele panin, oli see, et tüüpiline rattur on kuss kui muhu suss. Vabandan kõigi ratturite ees üldistusega 😃. Lihtsalt tol hetkel seal kulgevad ratturid ei julgenud enamasti suud lahti teha. Äkki neil oli oma püsti püsimisega nii palju tegu ja rääkimine unus ära? Nad sahistavad su selja taha oma rattaga, veerevad laia tee peal täpselt su taga ja ei ütle sõnagi. Ok, astun siis eest muidugi ja lasen mööda, aga ikka oleks olnud tore kuulda kas kellatilinat või palvet möödumiseks. Ainult üks rattur hüüdis sellises situatsioonis: „Rada!“ Ok, ma saan ju muidugi aru, et kuigi lai tee ja sigalibe ja nad ei soovi ju kõrvale võtta, et mitte kukkuda, aga sõnapaar Palun mööda oleks olnud nii armas ja kohane neil hetkedel 😉. Aga mõned ikka tänasid ka eest astumise eest!

Mentaalselt on veidi raske, kui kesklaagri nimeline koht ei ole raja keskel 😃. Ehk ei saagi harjuda mõnusa mõttega kohe, et pool on tehtud. Aga kui see pool ühel hetkel kätte jõuab, siis on ikka mõnus küll. See on imelik. Kui pikk võib tunduda tavaline jooksumaraton 42,195 km, aga sellisel võistlusel mõtled, et oh, ainult alla 50 km on veel! Sörkisime-kõndisime Sveniga, üldiselt vaikides omi mõtteid seedides, väsinult ka vist juba, veidi kirudes nihkuvaid naelkumme talla all. Siis tuli Karumatsi tugipunkt, kus sai sooja jooki ja komeedikommi. Issand kui head on külmunud komeedikommid ja kui toredad on optimistlikud vabatahtlikud! Ja kulged taas edasi… Kolmas medaljon Tuhalaane Jumalaema Uinumise kiriku varemetes. Seal trehvasime taas minu kolmiku-seltskonda. Miks see kirik nii kõrge künka otsas küll on? Aiai… reielihased hakkasid järjest rohkem tunda andma… Lähenes 70. kilomeeter… Ja siis hakkas selle retke raskeim osa – 90-kraadised sihid – näed ees kauguses kellegi väikest punast tulukest ja see on nii demotiveeriv! Ja kui sinna kurvi lõpuks jõuad, siis on ees järgmine samasugune sirge siht ja kauguses vilkuv punane täpike…

Aga õnneks siiski sai sealt sihtide labürindist välja mingi hetk ja kellal lõi ette 80. kilomeeter. Kurtsin Svenile, et olen energiast tühi. Vesi ei aita enam. Magusad ja magedad batoonid ei aita. Mitte midagi ei aita, mis annaks jõudu. Siis jõudsime paari kilomeetri pärast Ennuksemäe tugipunkti ja esimene asi, mis ma seal pingi peal nägin lõkke taga, oli Red Bulli kast. Liikusin kui zombi selleni ja sain purgi lahti ja kulistasin. Kui see nüüd energiat ei anna, siis mis veel. Muideks, jõin seda jooki elus esimest korda. Aga noh, reklaamides olin ju näinud, et see on energiajook. Selle tugipunkti präänik oli muidugi ju metsavendade punker, kus pidi üleval luugist sisse minema, ronima maa sees alumise luugini, kust sai välja ja siis mööda maad tagasi üles köie abil. Aasta lõpus sai seal korra käidud ja mäletan, et see oli ikka suht järsk ronimine. Reielihased hakkasid otsustama vaikselt protestima minu küljes olemisega. Diivanil oleks neil kindlasti mugavam. Punktiülem Ivo on sama positiivne nagu eelmine aasta, kui tookord seal 80. km punktis halasin, et nii külm ja väss on, siis ta ju tegi nalja, aga näed, ikka oled jälle tagasi, et pole ju esimest korda kui sellest olukorrast ennast leiad. Tõsi! Raskused ununevad, emotsioonid kestavad...

90. kilomeeter sai mul vesi paunast otsa. Kuna punkripunktis oli ka vesi peaaegu otsas, sest paljud olid oma kotte seal täitnud, siis ma ei hakanud seal üldse küsimagi vett omale. Mõtlesin, et kui on ikka jama, siis on ju lumi, mida põske panna. Ja ikka kuidagi lahenes ka see olukord kuidagi ise-enesest. Viimases medaljonipunktis Loodi põrgus oli suur allikas puhta ja klaari veega. Kuna Svenil olid pooleliitrised pehmed joogituutud, siis sain ühe tema tühja tuutu, kuhu sisse allikavesi panna ja olingi päästetud. Ega päris täpselt enam ei mäleta, aga ega me enam väga jooksusamme sealt alates ei teinud, ainult mõned üksikul langusel vist. Ma ei tea, kogu aeg oli tõus nagu 😃. Lõpp. 103 km. Kui enne üritust kodus ma seda +24 km lisa sõgedat sõõri isegi ei välistanud, siis nüüd küll välistasin. Viimane piiks SI pulgaga. Sinine vaip. Peakorraldaja Silveri kallistus. Öösel kell 3:20 Ma ei tea, kas ma sain oma mõtteid klaarimaks, veidi kindlasti. Selle retke märksõna oli minu jaoks kuu. Helendav pall kõrguses, kui raskustes tõsta pilk taevasse ja näha seda ümmargust kera peaaegu alati otse ees… Sees iiveldas, ei tea kas Red Bullist või magusast, kuigi 4 batooni jäidki söömata ja tassisin ilma asjata kaasas. Toas ootas ees külma veega dušš. See on nagu kuidagi juba nii kujunenud, et raskete katsumuste lõpus, kui mina lõpuks vee alla saan, on soe vesi ära tarbitud 😊.

Ise olen nüüd osalenud 4x ja kuigi neid tulemusi ei anna võrrelda, sest olud jm on ju alati erinevad, siis tore meenutus ikka:

2019 Alutaguse. 50,33 km, 7:17.57, vorm okei, põlvini lumi
2020 Paganamaa. 47,57 km, 6:50.25, vorm olematu, maa must
2021 Viitna. 102,67 km 16:20.59, vorm niijanaa, paks lumi
2022 Mulgimaa. 103,01 km, 15:22.29, vorm okei, jääteed ja lumepudru
Aitäh! Peale võistlust ja mõned tunnid Holstre-Polli keskuse voodis magada proovides adrenaliinilaksu all... hommikul oma Vito rooli istudes... hm, kui keegi näeb müügis Vito bussi, kus on 9 istekohta, kus vajadusel saab tagumise pingi välja võtta, et ma saaksin seal ööbida oma matkarännakutel, aga millel oleks AUTOMAATKÄIGUKAST, siis võib mulle märku anda! Peale lumist Vanakurja, millest 90+ km on kulgetud naeltel (millest pooled küll jäid rajale...) see kõrgel asuv siduripedaal oli ikka kurjast...

Fotod:
ise, korraldaja ja Aldis Toome
Eelmine
Veetka Ultra. Ehk mulle on need pikad jooksud hakanud meeldima
Järgmine
Winter Xdream. Ehk kas peab alati nii kergekäeliselt JAH ütlema.